Kirjuta meile Asukoht Kontakt Leader Eesti

Forselius ja Aru kirikumõis


Risti koguduse vaimuliku ülalpidamiseks ja elukohaks ostsid koguduse liikmed 1649.a Kloostri ja Vihterpalu mõisa omaniku Cl. von Rammi käest kaks ‘Arro’ nimelist talukohta. Sealt sai alguse Aru kirikumõis.

Aru ja Eesti koolilugu ehk ‘Kiri algab kirikust…’ (H. Runnel)

Aru kirikumõisal ja Risti kogudusel on eriline koht Eesti rahva kooliajaloos.
Aastatel 1683/84 asutasid Risti pastoraadis, Aru (Arro) kirikumõisas esimese talurahvakooli Risti koguduse diakon, Rootsist päris Gabriel Herlin ja tema naisevend Johann Gottfried Forselius.

Bengt Gottfried Forselius (1660?-1688) sündis Harju-Madise pastori, Rootsist, Umeast pärit Johann H. Forseliuse pojana, õppis Tallinna gümnaasiumis ja alustas õpinguid Wittenbergi ülikoolis.
Peale poolelijäänud õpinguid Wittenbergi ülikoolis oli Bengt Gottfried 1683.-84.a. talvel taas kodumail ning alustas Arul Risti pastoraadi rehetoas oma koolmeistritegevust, millest saadud kogemusele tugines tema edasine tegevus Tartus koolmeistrite seminaris. 1686.a. sügisel võttis Forselius ette reisi Stockholmi, kaasas kaks eest poissi, Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu poeg Jüri, kes kuningale ja piiskopile oma lugemisoskust demonstreerisid ja laulsid. Selle reisi tulemusena saadi kuningalt lubadus kooli ehitamiseks Harju-Madise ja Risti kiriku juurde. 1687.a. suvel pandigi mõlema kooli ehitus käima. 1688.a. suveks oli Arul koolis käinud juba 75 poissi, lugeda oskavate laste arv oli aga suurem – Harju-Madisel kokku 60 ja Ristil 84. Lugema õpiti uuenduslikul, Jan Komensky pedagoogikast lähtuval häälikumeetodil, ja lugemise selgeks saanud lapsed asusid omakorda teisi õpetama; üksteist õpetatud koguni karjas käies.

Aivar Põldvee kirjutab: ‘1683/84. aasta talvel kogunes Risti kirikumõisa 50 eesti ja rootsi poissi, keda Bengt Gottfried Forselius seal lugema õpetas. Herlin pidi tõrjuma kuulujutte, et lugema õppinud poisid pannakse laevale ja saadetakse soldatiks, ja selgitama, et talle ega õpetajale pole vaja tasuks anda kanamunagi - vastupidi, koolitamisele tulnud üle seitsme ja poole vasktaalri peale maksta.’
(Aivar Põldvee ‘Kui Uustalu Bengt ja Jõesuu Toomas…’ Haridus 9/2005)

Mis neid mehi, Herlini ja Forseliust, siis motiveeris? Mis pani vaeva nägema Eesti soost talupoegade ja nende lastega, mis andis indu vaidlustes mõistmatute vastastega, kes koolitööle kaikaid kodarasse püütsid heita? Küllap see teadmine, et ‘Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus’ (Õp 9,10), ning veendumus, et sellest tarkusest on õigus osa saada igal inimlapsel päritolust sõltumata.
Lugema õpiti seda, mis inimese elu jaoks põhjapanev: kristliku eetika ja usu aluseid. Omaseks said katekismus ühes kümne käsu, usutunnistuse ja Meie isa palvega, lauluraamat ning mõistagi Piibel.

Koolitöö Ristil jätkus, Forselius aga astus Liivimaa superindendent Fischeri toetusel järgmise julge ning suundaandva sammu. Tartu lähistel Piiskopi mõisas alustas 1684.a tegevust nn Forseliuse seminar. Paari aasta jooksul said seal rahvakoolmeistri ja köstri ettevalmistuse ligikaudu 160 noort talupoissi. Õpetust jagasid lisaks Forseliusele veel kaks poissi, üks pärit Ristilt, teine Madiselt. Kooli ülalpidamiskulud saabusid Riia Litsentsi vaestekassast. Parimad lõpetajad said peagi koolmeistriametisse, sh nt ka tulevane Sangaste kooliõpetaja Uusküla Bengt, keda ajaloolane Aivar Põldvee arvab pärinevat Risti kihelkonnast (ib).


Aru kirikumõisa hilisem käekäik

Kohe nõukogude võimu esimestel aastatel võeti pastoraat ja mõisa kõrvalhooned järkjärgult koguduse käest ära. Pastoraati pandi elama sovhoosi veterinaararst, agronoom ja teised pered. Viimaseks kirikuõpetajaks, kes oma perega Arul sai elada, oli õp Martin Terasmaa. Pärast tema lahkumist tehti leerimajast - Eesti talurahvakooli hällist - kanala; maja hävis peale seda kibekiiresti.
Leidus kohalikke, kes otsustasid asjast kasu lõigata ning vedasid peagi laiali nii leerimaja kui ka sauna palgid; uue korra ‘sõbrad’ tegid tõsist tööd ka kirikumõisa pargis, võttes seal maha suuri põlispuid ning vedades ära õp Terasmaa pere poolt istutatud noore õunapuuaia.

Õpetaja Heinrich Laas sai Arul elada vaid õige põgusalt, sest 1954. aastal asuti pastoraati maha lõhkuma. See võeti koost lahti ning müüdi maha. Maja püstitati uuesti ca 25 km eemal, Vasalemma vallas Munalaskmel. Aastaid asus seal masintraktorijaam, seejärel alkohoolikute võõrutusravila, kohalik pood, lasteaed jne. Nüüd asub endises Aru pastoraadihoones Munalaskme hooldekodu. Kogudusel pole paraku lootustki oma kirikumõisa hoonet tagasi saada.
Kui õpetaja Laasile jäeti elamiseks pool kiriku kõrval asuvast kogudusemajast - teine pool võeti ära kooli tarvis - siis järgmine õpetaja, Raul Okk, tõsteti 5-lapselise perega suisa tänavale.
Kogudusemaja anti Risti kogudusele tagasi 1990ndate algupoole.
Arul pole alles enam õieti varemeidki. On vaid mälestuskivi Forseliusele ja Eesti esimesele talurahvakoolile.
Õnneks on veel neid, kes siin paigas on võinud üles kasvada. Täname Agnes Toki ja Elmire Aaret, kes jagasid lahkesti oma lapsepõlvemälestusi ja lasid aimu saada selle paiga kunagisest väärikusest ja ilust.

Andku Jumal kogudusele jaksu ja tarmu see Eesti rahva kooliajaloo sünnikoht, Aru pastoraat, ühel päeval jälle tuhast üles ehitada!