Jutlused ja mõtisklused
„Ülestõusmispüha tuletab meelde, et meil on Jumal, kes tuleb inimese juurde ka läbi halli kivi. Ja Tema tahe on, et meil oleks elu. Elu, milles on valgust ja rõõmu ja lootust. Tema on see, kes toob pimedusse valgust ning annab jõuetule uut rammu. Ta juhatab teed ka seal, kus meie meelest mingit teed polegi,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 31. märtsil 2024.
Kuula jutlust:
„Ma imestan üha, kui palju usku pidi Jumalal meisse olema! Tema, kes tundis mitte ainult toonaseid inimesi, vaid nägi oma kõikenägeva pilguga ette juba ka meid, riskis surra meie eest! Ta nägi ju sedagi ette, kui pikaldaselt see sõnum meile mõjub, ja kuidas isegi need, kes end kristlasteks peavad, ometi lõhuvad ja hävitavad – kui mitte just hooneid, siis ometi seda loodud maailma, suhteid, üksteist ja iseennast. Kas pole hämmastav, et kuigi Ta nägi ka tänast päeva, ei astunud Ta ristilt alla, ei pesnud kogu sellest inimeste lunastamist oma käsi puhtaks ega kõndinud õlgu kehitades oma teed!“ – Risti kiriku õpetaja Annika Laats suurel reedel, 29. märtsil 2024.
Kuula jutlust:
„Me mõtleme kuulekuse all sageli sõnakuulelikkust mõnele välisele autoriteedile: laps peab kuuletuma vanematele, alluv ülemusele, mõnel pool arvatakse, et ka naine mehele. Ent kuulekus võib olla hoopis vastupidine – mitte kuulekus väljastpoolt tulevale käsule, vaid see, et sa ei hakka vastu oma sisemisele olemusele. Et sa teed teoks seda, milleks sa oled kutsutud. Et sa ei löö selle kutsumuse ees araks. Et sa ei vaata sellest kõrvale, ei maga seda maha, ei ähmasta ega lahjenda seda,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses palmipuudepühal 24. märtsil 2024.
Kuula jutlust:
Peetruse kuju Risti kiriku kantslil. Foto: Kairi Kessler
„Me oleme nii veendunud oma põhimõtetes, nii kindlad, et meie küll oma põhimõtetest ei tagane. Need on osa meie identiteedist, sellest, keda me arvame ennast olevat. Ja küllap me nõnda ka oleme, selline enam-vähem parim versioon iseendast, kui on parasjagu meie parimad päevad. Aga kui päevad on kurjad, muutume reeglina ka meie,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 10. märtsil 2024.
Risti kiriku interjöör
„Tõepoolest, miks me tuleme sel kenal talvisel pühapäeval siia, sõites maha kokkuvõttes sadu kilomeetreid, kui me võiks sel ajal valmistada toidupakke Toidupangas, tõsta kulbiga suppi mõnes supiköögis, puhastada puure loomade varjupaigas või anda väikese hingetõmbeaja mõnele puudega last hooldavale vanemale? Kas ei oleks see tegevus märksa kristlikum ning Jumalale meelepärasem?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 11. veebruaril 2024.
Pühapäeval, 28. jaanuaril 2024 rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats oma jutluses Lüüdiast – naisest, kellest sai esimene kristlane Euroopas. Lüüdia oli rikas naine, kes kaubitses luksuskauba purpuriga, millega tooniti valitsejate ülekuubi. Vaid päris rikkad said kaunistada oma riideid mõne purpurse triibuga. Võime üsna kindlad olla, et puudust Lüüdia ei tundnud. Ent küllap tunnevad puudust ka need, kes elavad rikkuses või lihtsalt heaolus. Me võime tunda puudust armastusest või elu mõttekusest.
„Suur osa eestlasi on nõus, et „küllap kusagil mingi vägi ikkagi on,“ ja et kokkuleppeliselt võib Teda ju ka Jumalaks nimetada. Aga kuidas või millele tuginedes saaks me arvata või väita, et Ta on hea või armastav? Võib-olla on õudne? Võib-olla õel? Või kättemaksuhimuline? Võib-olla on Ta tõepoolest olnud kunagi Looja, aga nüüd on lihtsalt küüniline või isegi sadistlike kalduvustega pealtvaataja? Kõige suurema tõenäosusega võiks oletada, et Ta on lihtsalt ükskõikne. Mille alusel saaks me midagigi otsustada Jumala kohta? Kas selle alusel, kui õnnelik on armunu või äsja lapse ilmale toonu, või selle alusel, mida kogeb see, kes kaotab oma noore elukaaslase ja armastuse ning jääb üksi?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 14. jaanuaril 2024.
