Matus

Kristlase jaoks tähendab surm astumist ajast igavikku, Jumala palge ette. Kristlik matus on oma olemuselt lahkunu õnnistamine ja väärikas muldasängitamine.

Matus algab õigupoolest surija saatmise ja toetamisega. On loomulik ja vajalik, et surija juurde, olgu siis koju või haiglasse, kutsutakse vaimulik, kes võib minejat kinnitada ja julgustada. Ärge kõhelge pöördumast koguduse õpetaja poole, kui teie peres valmistutakse lähedase inimese surmaks!

Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad tuge surma tõsiasja tunnistamiseks ning ülestõusmisusu ja igavese elu lootuse kinnitamist.

On loomulik, et inimene saadetakse viimsele maisele teekonnale Jumala Sõnaga – loomulik seetõttu, et iga inimene on Jumala loodu, kellele peaks osaks saama väärikas ärasaatmine.

Matusetalitus toimub enamasti kirikus, aga seda võib alustada ja/või pidada ka lahkunu kodus, haual, surnuaia või krematooriumi kabelis. Matusetalitusele järgneb muldasängitamine või tuhastamine. Kirik aktsepteerib tuhastamist võrdväärsena muldasängitamisega. Hiljem, urni muldasängitamisel, võib vaimulik pidada haual lühikese palvuse lähemate pereliikmete ringis.

Kui inimene on  jäänud ilma kristlikus matusest, s.t on mulda sängitatud ilmalikul moel, võib vaimulik haua tagantjärele pühitseda.

Iga kiriklikult maetud ristiinimest mälestatakse matusetalitusele järgneval pühapäeval ja/või kuu-pooleteise möödudes koguduse jumalateenistusel. Mälestada võib ka lahkunuga seotud muudel aastapäevadel. See tähendab lahkunu meenutamist tänus ja eestpalves. Kirikus on võimalik süüdata mälestus- ja palveküünlaid.

Matusetalituseks valmistudes võta ühendust koguduse õpetajaga, et kõik matusega seonduv võimalikult aegsasti läbi arutada. Tel. 556 49256 ja risti@eelk.ee.