Jutlus

Jumalateenistus Risti kirikus

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 27. nov AD 2022

Johannese ilmutuse raamat 3:14-22

14  Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus:
15  Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
16  Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
17  Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -,
18  siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.
19  Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!
20  Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.
21  Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.
22  Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Ilmutusraamat on Piibli viimane, Uue Testamendi ehk üks harvemini loetud ja käsitletud raamatuid. See tekst on üks seitsmest läkitusest tollastele ehk esimese sajandi kristlikele kogudustele. See on sõnum Laodikeia kogudusele.

Laodikeia kogudus tegutses sellenimelises linnas Väike-Aasias tänase Türgi läänepoolses osas. Seda linna seal enam pole, on vaid varemed ses kaunis paigas. Toona olid lood teised – Laodikeia oli suure Rooma impeeriumi õitsev provintsipealinn. Siin ristusid olulised kaubateed, ning kus liigub kaupa, seal liigub ka raha. Ja see raha ei liikunud lihtsalt käest kätte, vaid sealsed kodanikud olid finantsasjades eeskujulikult nutikad – Laodikeia pankasid soovitas oma ringkonnas koguni Cicero. Lisaks finantssektorile oli arenenud ka tekstiilitööstus – ses linnas toodeti suurepärast musta kangast. Ja farmaatsia – nad olid tuntud silmasalvi meistrid. Ning tagatipuks oli see võrratu kuurortide piirkond, kuna sealsetel mineraalveeallikatel teati olevat tervistav toime. No mida sa, hing, veel võiksid tahta!

Nad said seal väga hästi hakkama.

Ja seal oli kristlik kogudus. Seda kogudust mainitakse Uues Testamendis mujalgi. Jah, kahtlemata olid nad kristlased, ristiinimesed nagu meiegi. Ette heita polnud neile pealtnäha nagu midagi, nad ise arvasid küllap ka nõnda. Aga nende usk ulatus täpselt nii kaugele, kui see oli käepärane ja mugav. Täpselt sinnani, kus jooksis nende heaolu piir. Üle selle olnuks tegemist arutusega, millegi ebamõistliku, ehk isegi ohtlikuga.

Nad olid kristliku usu kenasti oma vajadustele sobivaks kohandanud. Küllap olid nad meeldivad, viisakad religioossed inimesed.

Mis siis sellisel religioossusel – peenemalt öeldes spirituaalsusel – viga on? Väga hea ju, kui see inimese enesetunde paremaks teeb. Annab ehk ka mingid toetavad traditsioonid, kinnitab õigeid ja häid väärtuseid, on üldse korralikule kodanikule toeks tema asjaajamiste keskel, teel panka ja rõivaärisse.

See on selline hea ja mugav usk, peenemat sorti vaimsus – teatud laadi vaimne seisund, arvamus või maailmavaade. Ja sellegagi pole ju probleemi – ongi parem, kui inimesel on mingi arvamus ja maailmavaade ja soovitavalt ka hea vaimne seisund.

Usk tähendab selle sõna tõelises ja sügavamas mõttes aga mitte arvamust ega maailmavaadet, vaid usaldust.

Jumal küsib inimeselt: ,,Kas Sa usaldad mind? Kas Sa usaldad end minu hoolde?“ Põhjatu, lõputu, vägev ja võimas Jumal, Tema, kes on Püha, Tema, kes on Tõde, kes on Armastus, kes on Elu – Tema küsib: ,,Kas sa usaldad mind?“ Kõigeväeline Jumal, kelle kohta võib inimlaps usus ütelda, et ,,oma Issandaga koos ma hüppan üle müüri,“ küsib: ,,Kas sa usaldad mind?’’

Ma ei tea, kui paljud meist tihkaks siin ja praegu talle vastata: ,,Jah, mina küll usaldan sind alati ja kõiges!“

Ma ise tunnen end palju sagedamini ära tolles mehes, kes seisis Jeesuse ee ja palus oma lapse tervenemise eest: ,,Issand, ma usun. Aita mind minu uskmatuses!“ (Mk 9:24).

Elus on palju sellist, milles tasub olla mõõdukas. Kreekakeelne termin selle kohta on σωφροσύνη. Seda sõna kohtab mitmel puhul ka Uue Testamendi kirjades, kus meid manitsetakse mõõdukusele. Mõõdukus söögis, mõõdukus joogis, mõõdukus spordi harrastamisel jne – tasakaalustatud, harmooniliseks eluks on see tõepoolest mõistlik ja hea.

Mitte kunagi ei manitseta meid aga olema mõõdukad armastuses. Selle asemel kehutatakse meid olema armastuses tulised ja innukad, et meie armastus ei väsiks.

Siin aga öeldakse: ,,Oh oleksid sa ometi külm või kuum…. aga sa oled leige!“ Kuum – sellest võib aru saada. Aga külm? Mõnegi joogi puhul tundub see ehk kohane – õigele temperatuurile jahutatud vein sobib hästi, või siis hõõgvein, aga leiget veini pigem ei jooks. Kohviga on ka samamoodi, et olgu külm või kuum, aga pigem mitte toasoe. Mõni on nõus seda vabalt jooma ka leigelt. Peaasi, et oleks kohv.

Kuidas on aga lood leige armastusega? Kas leige armastus on üleüldse armastus? Kas pole see pigem ükskõiksuse nägu?

Tõsi, armastus ei saa olla kogu aeg tuline, aga see saab olla soe – hubaselt, turvaliselt ja julgust andvalt soe. Ja kui ta seda pole, siis võib ta samahästi olemata olla.

Laps kannatab rängasti, kui ta ümbrus on leige – pealtnäha võib kõik korras olla, aga kui teda ei märgata, kui ta tunneb end nähtamatuna, kui ta lihtsalt ei huvita mitte kedagi, võib ta minna agressiivseks. Aknaklaasi puruks virutades saab ta vähemalt tähelepanu. Kui ainus viis ennast märgatavaks teha on jaurata ja lollusi teha, siis ta lihtsalt teeb seda. Sest pigem täiskasvanute raev ja õiendamine kui see, et sinust nagu kõnnitakse läbi – et sind lihtsalt nagu pole. Pigem olgu siis juba külm.

Veel üks asi on selle lause puhul huvitav: ,,Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum,“ ütleb neile Issand. Pane tähele, et siin räägitakse tegudest. Kuidas saavad olla teod külmad või kuumad?

Aga sellepärast, et leige usk ei avaldu elus konkreetsete sammudena. Leiges usus ei ole julgust ega söakust. Selline religioossus või kaunishingeline spirituaalsus on jõudeolev usk. See on mugavususk, mis pole valmis riskima ega ligimese heaks enda heaolust loobuma. See on usk, mis on laisk armastama, ja nõnda polegi see õieti mingi usk. Sest Jumalas juurdunud usk on tegev armastuses – konkreetsetes sammudes, liigutustes ning seisukohavõttudes ligimese ja kogu loodud maailma heaks.

Ent kuigi Jumal kõneleb siin vägagi kujundlikult leige olluse välja sülitamisest, ei sülita Ta ju ometi. Ta annab ka leigele  kogudusele võimaluse meelt parandada ehk kogu südamega Jumala ja ligimese poole pöörduda. Selleks koputab Ta järjekindlalt ja ootab.

Kui inimese uks on kinni, siis vägisi Ta sisse ei murra.

Aga Ta koputab veelgi, koputab su elus tuhandel erineval moel, läbi imeliselt kauni ja sooja ja hella, ning läbi raskuste ja vaeva, ka su kõige pimedamatel tundidel. Koputab muusikas, koputab kunstis ja kirjanduses, koputab kella halastamatus tiksumises. Ta koputab kannatlikult ja ootab, et sa märgaks ja avaks.

Kes arvab, et tal on juba niigi hästi ning enesega rahulolu on otsatult suur, sel võib see koputus kuulmata jääda. Kuniks kestab armuaeg, võib tulla uusi ja uusi võimalusi. Nende tulemisele ei tohiks aga lootma jääda.

Võib ju mõelda, et kui Ta nii kannatlik on, siis las see asi praegu olla – mul pole praegu nendeks asjadeks mahti, ma praegu ei reageeri, küll tuleb kunagi selline eluperiood, kui mul on rohkem aega süveneda – siis ma võtan kuulda, siis ma mõtlen nende asjade üle, siis lasen ma Ta ehk sisse… Vaatame seda asja siis.

Meie ei tea, kas ja millal tuleb ,,siis“.

Ning see, kelle sa ukse taha iseendale soodsamaid aegu ootama jätad, on juhtumisi Jumal ise – Tema, kes on püha. Jumal ootamas su ukse taga…

,,Ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Meie südametunnistus koputab enamasti meie korrale kutsumiseks. Jumalaga on lood teised. Tema ei koputa selleks, et noomida ja õpetada või uusi, täiendatud ja parandatud juhtnööre anda.

Tema tahab sinu ellu astuda ja sinuga koos olla. Ta igatseb sinuga koos õhtust süüa! Üks ilus ühine õhtusöök Jumalaga – hea toidu ja joogiga, mõnusas valguses ja hubases meeleolus, ja sinna juurde jutuajamine põnevatel teemadel, ja rohkelt nalja, rohkelt head huumorit! See on Jumala väljavaade – see on Tema lootus, Tema pakkumine, Tema väljakutse sinule. Sinult ootab Ta sissekutset.

Meie vaimne teadlikkus, spirituaalsus ja muud kaunid otsingud ning seisundid võivad mõnel meie eluperioodil olla parim asi, mis meiega juhtuda võib – sellised kogemused võivad päästa meid rängast vaimsest vaakumist ning olla selles olukorras hädavajalikud. Nälgijal on vaja toitaineid, on vaja jõudu koguda ning jalule saada. Ent kuigi usk annab hingepidet, siis ei ole see oma sügavamas tähenduses pelgalt meie heaolu kindlustav tugisammas, mingi lakkamatult juurdevoolava õnne allikas, mingi instrument selleks, et inimene võiks olla õitsev ja rõõmus ja edukas.

Usaldus Jumala vastu on Sinu otseühendus Temaga, kes on Tõeline, ja kui sa elad otseühenduses Temaga, siis antakse Sulle tõesti palju – antakse, ja sina annad edasi.

Kes on ühenduses elava vee allikaga, sellest voolavad välja elava vee jõed. Jumal kastab sinus olevat põuast maad, ja see kannab vilja.

Sind õnnistatakse, ja sina jagad seda õnnistust edasi. Tema, kes on elav, elab sinus, ja teeb sinu kaudu oma imelisi tegusid. Just sellepärast on ristiinimese elu otsatult põnev, sest enam ei ela sina üksi, vaid Tema elab sinu sees. Sinu elu võib olla õhtusöök koos Jumalaga – kuidas oleks võimalik selle keskel ükskõikseks või leigeks jääda?!

Aamen.

Risti kirik

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 20. nov AD 2022

Vaata videot jutlusest Facebookis.

Matteuse evangeelium 25:31-46

Tähendamissõna rahvaste kohtust

31 Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid
temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile

32 ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.

33 Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule
käele.

34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge
siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on
valmistatud maailma rajamisest peale!

35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu
ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu
vastu,

36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te
tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”

37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind
näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?

38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või
alasti ja riietasime sind?

39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su
juurde?”

40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.”

41 Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu
juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud
kuradile ja tema inglitele!

42 Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu
ja te ei andnud mulle juua,

43 ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti
ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud
mind vaatama.”

44 Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind
näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või
vangis ja ei ole sind teeninud?”

45 Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest
vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”

46 Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse
ellu.”

SURNUTE MÄLESTUSPÜHA

Armas kogudus, hea kirikuline! Nii hea, et Sa oled saanud täna aja maha võtta, et siin paigas koos olla. Koos Jumalaga, koos nende inimestega Su ümber, kes võivad olla küll võõrad, ent kes on ometi Sinu sarnased. Siin saad Sa olla erilisel kombel ka koos nendega, kes läinud on, ning olla koos ka iseendaga – koguda ennast ja oma mõtteid ning kogeda midagi, mis aitab edasi minna.

Me oleme siin ja praegu – meie, kes me selles elus üha tõttame.

Me mõtleme ja räägime palju minevikust ja tulevikust, olnust ja tulevast. Kuid igal ajahetkel seisame me mineviku ja tuleviku vahel. See on see hetk, mida me nimetame olevikuks. Sõna ,,hetk“ kasutatakse viimasel ajal kummastavalt palju ning väga laialivalguvas tähenduses, kõige selle kohta, mis on praegu, mis on viimasel ajal, mis vahel kipub olema pigem pidev seisund. Ometi on hetk vaid üks viiv, üks silmapilk, matemaatiline punkt, mis samal hetkel, kui me sellele mõelnud oleme, juba minevikuks on muutunud. Ja meie olevikuks saab samal silmapilgul see, mis on äsja olnud tulevik.

Nõnda see on: me läheme vastu tulevikule, ja samal ajal veereb, rullub kõik see aeg meie üle ning saab pidevalt minevikuks.

Kui sünnib laps, siis temal veel minevikku pole. Ta ongi üleni üks tulevik. Noortele öeldakse: tulevik on teie ees valla, kõik teed on lahti. Mine, kuhu tahad, kasvõi Austraaliasse välja, õpi, kelleks tahad, kui sul vaid visadust ja tahet jagub, unista suurelt ja astu samme selle teoks saamise poole.

Aga mida enam edasi me oma elus liigume, seda ahtamaks jäävad valikud. Tõsi, äkilisi pöördeid võib teha veel keskeaski, aga siis on muudatuste hind kõrgem: meie ümber on rohkem neid, keda need pöörded isiklikult puudutavad, neid, kes meie kannapööretest sõltuvad ja nende läbi häiritud võivad saada. Ning mida vanemaks me saame, seda piiratumaks näib muutuvat tulevik. Minevik see-eest saab üha valdavamaks.

Eaka inimese minevik on tihe, täis kogemusi ja mälestusi, kohtumisi ja lahkumisi. Täis seda, mis on tehtud ja mida tegemata jäetud, ning seda, mida enam muuta ei saa. Valikuid on üha vähem, kuni viimaks, haigevoodis või hooldekodus, sõltume me suuremalt jaolt täiesti teiste suvast: nemad valivad ja otsustavad meie eest, meil jääb üle võtta alandlikult vastu see, mis tuleb. Uhkeid teelahkmeid jääb elus aja jooksul üha vähemaks. Ja ometi seisame me iga päev valikute ees – sellega, mida me teeme või tegemata jätame, või milliseid sõnu ning millise hääletooniga me lausume või mida ütlemata jätame. Viimselt taandub see ju sellele, mis mõtetel, headel või kurjadel, me oma peas pesa laseme teha. Needki on meie valikud. Ja kuigi see kõlab ehk veidralt või ootamatult – need valikud, need teadlikud või alateadlikud otsused, kus me kas räägime kurja või lausume head – need on vähemalt sama määravad kui noore valikud minna Austraaliasse või jätta sinna minemata.

Tänane kirjakoht kõneleb meile tulevikust, tulevasist asjust, nimelt siis viimsest kohtust. Kui me ise oma tulevikule mõtleme, küünib meie mõtlemine reeglina lähikuudeni, pimedal talveajal ehk järgmise suve ja selle plaanideni, või siis äärmisel juhul selleni, mis sünnib aasta pärast. See kirjakoht ajendab meid mõtlema tulevasele elule sügavamalt kui mingisuguse teo kavandamisele või oma elufaasi planeerimisele. See kõneleb meie tulevikust äärmuslikus, viimses tähenduses, kus ammendunud ei ole mitte sinu ja minu eluvõimalused, vaid ammendunud on inimkonna elu ehk ajaloo võimalused. Kõikide inimeste elud on elatud, elulood jutustatud, saatused läbi käidud. Tolleks hetkeks on kõik minevikuks saanud, ja meie silme ees on kogu meie elu tervikuna, kõik meie valikud, mida teinud oleme.

Me oleme vilunud eristama asju nendeks, mis meile ei meeldi ja nendeks, mis meile meeldivad. Me oleme rohkem või vähem valmis eristama iseenda tegusid neiks, mida kiidame heaks, ja neiks, millega me lõpuni rahul ei ole. Nüüd aga oleme hindamise all oma elu tervikuga, kõigi oma tegudega ja igaühega neist eraldi.

See on viimne kohus – Jumala kohus, Jumala õigusemõistmine, otsustav kohtupidamine inimkonna ja iga inimese üle ning õigluse lõplik jaluleseadmine. Sõnad „kriitika“ ja „kriis“ tulenevad kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „eristama“. Viimne kohus tähendab meie otsustavat läbikatsumist ja lõplikku eristamist, totaalset kriitikat, tõeliselt globaalset kriisi! Eesmärgiks ei ole mitte üksnes mõista, vaid anda ka hinnang: ütelda meie elu ja inimkonna kohta viimane ja otsustav sõna. Ja seda viimset sõna ei ütle meie, ei ütle meie kaasinimesed, ei ütle ka surm. Viimse sõna ütleb Jumal, kriitikuks on Jumal ise.

Mille alusel meid kritiseeritakse? Mille alusel teeb Jumal meil vahet? Millest sõltub otsus, mis meie kohta langetatakse?

See konkreetne kirjakoht näib ühemõtteliselt ütlevat, et otsus sõltub sellest, mida me oleme oma elus teinud – et määravaks saab meie suhtumine teistesse inimestesse, õigupoolest kogu kaasloodusse. Otsus, mille viimsel kohtupäeval Jumal meie üle langetab, sõltub sellest, kuidas me igal oma elupäeval otsustame Jumala üle. Jumala üle igas kaasinimeses.

,,Kuidas armastada Jumalat?’’ küsib Martin Luther, ning vastab: ,,Jumal tahab olla armastatud sinu ligimeses.’’

Sest „mida te iganes olete teinud või jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest õdedest ja vendadest,’’ ütleb Jeesus, ,,seda te olete teinud – või jätnud tegemata – minule.“

Kui narr on praalimine ning väide, et Jumalat pole, sest keegi pole Teda näinud. Me kohtame Jeesust oma argipäevas kogu aeg. Jumala pale on viletsusesviibija pale, haige pale, alandatu pale, hädasolija pale, mahajäetu ja hüljatu pale, põlatu ja eemaletõugatu pale, kannataja pale, võõra ja võõristava pale, märgistatu ja tagakiusatu pale, süüdimõistetu ja vangistatu pale, ligimese pale, keda sa kohtasid eile ja üleeile, ning keda sa kohtad täna.

Küllap kohtame Kristust igas kaasinimeses, kuid selge on ka see, et Jeesus ise identifitseerib ennast eelkõige kannatajate, vaevatute ja koormatutega.

Kaalukeeleks ei ole niisiis suhtumine neisse, keda hindab ja austab maailm, vaid neisse, keda maailm halvaks paneb või tülikaks peab. Inimesed, kes on konkreetses ajas, konkreetses kultuuris pigem põlatud, või need, kes pole jõudnud marjamaale või haljale oksale.

Ja, mu armsad, me ei saa ka käsi puusa panna ning öelda, et mina olengi see, kes on pekstu ja vaevatu, ning teiste asi on mind aidata. Ka siis, kui me ise oleme suures hädas – ja vahel me ju tõesti olemegi – siis on alati ka neid inimesi, kellele meie võime öelda julgustavad sõnad, kellele meie võime olla vee andjaks ja haavade sidujaks.

Kuninga paremale käele kutsutakse need, kes leevendasid inimeste häda sellel ainsal põhjusel, et kannatajad, rõhutud ja koormatud vajasid abi. Mitte sellepärast, et kindlustada iseenda õndsakssaamist! See on isetu, tagamõtteta aitamine, nõnda, et aitajat ennast pildil nagu polekski – nõnda et aitaja üks käsi ei teagi, mida teine teeb. See on ennastunustav elamine, elamine nõnda, et silmad on suunatud teisele.

Ent kui lood on nõnda, siis ei kvalifitseeru meist keegi. Elada ja armastada ennastunustavalt – me suudame seda vaid parimatel hetkedel oma elus. Selma Lagerlöf kirjutab oma romaanis „Jeruusalemm“, et püha linna ümbritsevas müüris asuvat sammas, millel seisab viimsel päeval Kristus ise. Seisab seal ja hoiab peos juuspeene niidi üht otsa, samas kui Muhamed seisab Õlimäel ja hoiab kinni niidi teisest otsast. Surnud aga peavad minema mööda seda niiti üle Joosafati oru, ning ainult õiged jõuavad üle oru teisele kaldale. Süüdlased seevastu kukuvad alla Gehenna tulle, põrgutulle.

Sellel juuspeenel niidil ei ole meil lootust. Iga päev, iga tund eksime me jumalikust armastusest kõrvale, iga päev komistame ja kukume me sellelt niidilt – armastuse õiguses püsima jäämine pole lihtsalt meie võimuses.

Mis meist siis saab? Mis tuleb? Tänane kirjakoht teeb sellesse küsimusse korrektiivi. Otsustav ei ole mitte see, mis tuleb, vaid kes tuleb.

Sellele tähendamissõnale viimsest kohtust järgneb Matteuse evangeeliumis kohaselt Jeesuse kannatuslugu. Pane tähele – kuningas, kes tuleb kord kirkuses kõigi rahvaste ja iga inimese üle kohut mõistma, ei ole keegi muu kui see, kelle üle on mõistnud kohut kõik rahvad ja iga inimene. Kuningas Kristus, kes tuleb, et mõista viimses kohtus õigust – kes tuleb, et seada jumalik õiglus lõplikult jalule – on see, kelle meie oleme surma mõistnud. Millal? Kus? Alati ja iga kord, kui vaatame mööda ja kõrvale Kristusest. Iga kord, kus me pöörame pilgu kõrvale kannatusest ja ebaõiglusest. Me mõistame Jumala surma iga kord, kui me salgame maha armastuse ja hälbime halastuse teedelt.

Meie üle mõistab kohut kuningas, kelle meie oleme hukka mõistnud – Jumal, keda meie ei ole tunda tahtnud!

Ja ometi on Ta kuningas, kes jätkuvalt tuleb ja teenib meid, kes kutsub ja kõnetab, lohutab ja julgustab. See on peamine ning tõeline põhjus, miks võime vaadata lootusrikkalt ja julgelt tulevikku.

Lootusrikas pilk tulevikku – kui veidralt see kõlab. Tulevikust räägitakse praegu kõikjal üksnes murelikult – murelikult või siis veel murelikumalt, lausa ärevusega. Me vangutame pead ja küsime, mis küll see tulevik toob. Mõtleme seda talve, mõtleme järgmist… Üle kõigi talvede ja hinnatõusude ning julgeolekuohtude teame me üht – et tulevik toob meile  Kristuse.

Toob halastuse, toob valguse ja elu.

Me ei tea, mis tuleb, ega tea, mis saab olema viimane sõna meie kohta. Aga kindel on see, et viimset sõna ei ütle meie kohta mitte surm, vaid kuningas, kes on armastuse pärast meie eest surnud ning kes armastuse pärast elab meie keskel ja meie sees.

Selles usalduses mõtleme ühtlasi oma lahkunud lähedastele. Nii nende elud kui meie elud, nii minevik kui tulevik – kõik see on Jumala ees, ja Tema on surma äravõitja. Tema on inimese armastaja.

Kuidas Jumal suhtub sellesse, keda sina leinad? Vastus on: Jumal armastab teda. Armastab jäägitult. Just nõnda, nagu Ta armastab sind. Ja armastus ühendab – see ühendab üle surma ning loob silla igavesse ellu. Aamen.

Risti kiriku õpetaja Annika Laats peale jutlust 20. novembril 2022

Risti kirik

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus eelviimasel pühapäeval kirikuaastas, 13. nov AD 2022

Vaata videot jutlusest Facebookis.

Tähendamissõna lesest ja kohtunikust. Luuka 18:1-8

1  Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:

2 „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.

3 Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”

4 Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,

5 ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.””

6 Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!

7 Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?

8 Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

Piibel on hämmastav. Võiks ju eeldada, et see on kollektsioon ilusaid, südamlikke lugusid. Selliseid, mida kõlbaks igal ajal ka lastele ette lugeda, või mille motiive ristpistes patjadele tikkida. Jumal võiks ennast esitleda viisakalt, oma parimast küljest. See oleks mõistlik ja hea turundus.

Kehv mõte on turundada ennast läbi sellise võrdpildi nagu me äsja kuulsime. Kenad eeskujud küll – üks südametu, ülekohtune, häbitu kohtunik, teine kangekaelne, pealetükkiv, vaat et agressiivne lesknaine.

Lesknaistest on Piiblis palju juttu, Jeesus toob neid ühtepuhku näiteks. Lesknaised olid tollases ühiskonnas eriti haavatav inimgrupp. Neil polnud praktiliselt mingeid juriidilisi õigusi. Olla naine oli juba piisavalt kehv; nii näiteks ei kõlvanud naised kohtus tunnistajaks – sama hästi oleks võinud kutsuda tunnistama koera või hobuse. Naine oli eestkostealune, lesknaine oli aga oma eestkostjast ilma jäänud. Tollal polnud teadupärast ei pensioni ega haigekassat ega üldse mingeid sotsiaaltoetusi. Nii jäi lesel üle loota üksnes sugulaste armulikkusele. Lesknaine oli kaitsetu inimese sümbol.

See lesknaine oli aga pähe võtnud nõutada enesele õigust. Meile ei räägita siin, milles oli probleem või millise ülekohtu heastamist ta taotles. Me teame vaid seda, et ta oli veendunud, et õigus on tema poolel, ja ta käis ses asjas ikka ja aina inimese juures, kes pidanuks olema õigusemõistja.

Pidanuks, aga polnud. Too kohtunik oli ennasttäis ja südametunnistuseta. Ta tegi õigusemõistmisele pigem häbi.

Tema kohta öeldakse, et ta ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Hea küll, Jumalat ei karda tänapäeval paljud inimesed, aga just neile, kes Jumalat ei karda, läheb inimeste arvamus enamasti vägagi korda. Inimesed üldiselt hoolivad oma mainest. Ei tea, kas see kohtunik oli nii heal järjel, et sai lubada endale mitte millestki hoolimist, või oli ta oma töös lihtsalt täiesti tuimaks ja ükskõikseks muutunud.

Tuimaks ja ükskõikseks muutumiseks ei pea olema heal järjel kohtunik. Oht tuimaks muutuda varitseb igaüht – oht, et teise inimese mure ei lähe üldse korda.

Ja vahel on tunne, et Jumalale ka ei lähe korda. On tunne, et Tema on ka tuim ja ükskõikne, üleolev suverään, keda lihtsalt ei huvita. Kes ei ole õigusemõistja, vaid ebaõiglus ise. Me tunneme end vahel nõnda. Ja on üsna hämmastav, et Jeesus on selle tunde sellisesse loosse põiminud.

Ta räägib leskedest, kellele tehakse liiga, sest ka meil on elus aeg-ajalt selliseid „leseaegu“, ning seda sõltumata meie suhtestaatusest. On aegu, kui me oleme nagu murtud tiivaga linnud, heitunud ja kodutud ning ilma lootuseta. On aegu, mis on täis tühjust või leina, mil me tunneme end trööstitult üksi ning kogu elu näib meist mööda voolavat. On aegu, kui keegi ei näi meid märkavat.

Ja siis hiilib ligi tunne, et ega Jumal ka vist ei märka. Ei kuule, ei näe, ei tee välja.

Kas Ta üldse sellest välja teeb, mis maailmas toimub? Kui Tema on, siis kuidas saab olla siin maailmas nii palju ebaõiglust? Miks Ta ei sekku, miks Ta ei muuda, miks Ta ei kuule meid? Jumala kohta võiks ju arvata, et Ta on mõjukas – vähemalt nii mõjukas nagu too kohtunik oma maailmas. Ent mis kasu on Tema mõjukusest, kui Ta ei hooli?

Luukas on selle Jeesuselt kuuldud loo kirja pannud, kuna ka tollal, mõnedki aastakümned peale Jeesuse ülestõusmist, tundis tagakiusamiste all kannatav kogudus, et Jumal ei võta neid kuulda. Tõepoolest, ka toona tundus Ta mõnikord ebaõiglase, tuima kohtunikuna.

Jeesuse tähendamissõnad ei ole peaaegu kunagi nunnud ega siledad. Neil on alati sees mingi konks, mingi nihestus või väike error. Nad ei sobiks mingiks kinkeraamatuks, kus on head soovid emale või sõbrale, kõik puha kuld ja ilus lugeda.

Jeesuse tähendamissõnad ei ole aga ka kindlasti mõeldud üks-ühele igapäevaellu üle kandmiseks. Nende lugude nihestatus mõjub ärritavalt ja provokatiivselt, ja nii see ongi mõeldud – meid harjumuspärasest mõtlemisest välja loksutama, meid stimuleerima. Need lood esitavad meile väljakutse. Selles loos on mitu iva. Kindlasti on siin kutse mitte loobuda. See on kutse astuda julge südamega ikka ja aina Jumala ette, kutse koputada Ta uksele ning kanda oma mure Tema ette.

Kui Sul on valus, siis räägi seda Jumalale! Kui sa tunned, et sa kannatad ülekohtu all, siis küsi ja nõuta õigust! Räägi Temaga! Pöördu Jumala poole, ära löö käega!

Ja pane tähele selle julge ja söaka lesknaise viisi – ta ei läinud manguma. Võib öelda, et tema, kes ta oli ühiskonnas täiesti marginaalne, seadusesilma kaitse alt välja jääv inimene, suhtles kohtunikuga ometi väärikusega, rääkides temaga ,,nagu mees mehega.“ See veider vanamoodne väljend on siin vägagi omal kohal, sest naisel ei sobinud siis nõnda rääkida. Nõnda rääkisid mehed omavahel. Ent see naine uskus oma väärikusse ning sellesse, et õigus võidab.

Nagu mõnigi muu tähendamissõna, ei ole tule siin loo iva – või ivad – välja mitte võrdlusest sarnasega, vaid lugu räägitakse vastandi kaudu. Julm kohtunik on sulaselge vastand sellele, millisena Jumal meile ennast on ilmutanud.

Tõsi, vahel näib, nagu kannaks Jumal mingit maski. Vahel on tunne, et Ta varjab ennast. Minu jaoks on elus väga oluline olnud vaadata vahel Jumala silmadesse – mõelda end Tema silmade sisse. Mõnikord on aga tunne, et Ta katab oma palge kinni ja ma ei näe Tema silmi. Näib, nagu oleks Ta pea ära pööranud.

Neil aegadel on vaja elus püsimiseks usaldust selle vastu, mida Ta on meile tõotanud. Vaatamata välisele olukorrale ning tundele, et Ta on pilgu ära pööranud, hoiab mind elus see jonnakas teadmine, et see ei saa olla tõsi, või vähemalt mitte viimne tõde – sest Ta on tõotanud olla meile armastav, halastav Isa. Ja kangekaelselt tahan ma oodata ning taga nõuda Tema tõelist palet. Tahan ära oodata selle, kui ma taas võin tunda enda ümber Tema rahu, ning tajuda, et kõik on Tema käes hoitud.

,,Palvetage ikka,“ öeldakse meile. Palvetage julgusega. Kusjuures lakkamatu palvetamine ei tähenda mingit lakkamatut vaga lobisemist. See pole võistlus, kus auhinna saab see, kes kõige kauem või kõige virtuoossemalt religioosset teksti esitaks või neid ,,õigeid sõnu“ teaks. Palve on ennekõike sisemine hoiak, Jumala poole pööratud pilk ja süda, mis ootab Temalt kõike head. See on usaldav teadmine, et lahendused tulevad Tema käest.

Mõnes mõttes on see passiivne hoiak, ootus ja avatud pihud, ja samal ajal on see täiesti aktiivne ja tegus elu, sest Tema toimetab keset seda tegusust ja loob meie kaudu oma tahet, oma riiki keset seda maailma.

Kas palvetades peab olema viisakas ja mõõdukas? Kas võib olla, et me palume liiga julgelt ja liiga suuri asju? Pigem on meie häda vastupidine – et me ei julge paluda suurelt, ei taipa paluda seda, mis on päriselt suur ja elumuutev.

Viimatises piibliringis kerkis üles küsimus, kas keegi meist on kogenud suurt imet, sellist tõelist jumalikku sekkumist. Jutt läks imelistele tervenemistele, kus jalutud on hakanud kõndima või on arstid peale koguduse eestpalveid hämmastusest käsi laiutanud, sest varasem vähidiagnoos on nagu käega pühitud. Suurteks imedeks peetakse neid, kus toimub midagi loodusjõudude ülest või kus Jumal näib rikkuvat omaenda loodud füüsikaseadusi.

Aga kas pole suurimad imed hoopis need, kui me tohtime olla tunnistajaks inimese elu muutumisele – elujõu ja tähenduse leidmisele, rõõmu tulekule inimese ellu, ja selle kõige kaudu ka inimsuhete uuenemisele? Uku Masing on nimetanud seda elusamuseks – see on see, mis sünnib, kui me laseme Jumalal endas tegutseda, ja see on imeline. See on tervenemine, mis on vähemalt sama oluline kui terve jalg või kops või maks. Sest see on osasaamine igavesest elust juba siin, siinsamas keset seda argielu.

Jumala vägi on see, mis meie seas tegutseb ja mägesid liigutab. Mäed võivad olla silmale nähtavalt suured, aga need võivad olla ka varjatud, ent siiski väga rasked. Jumala mõõdupuud on teistsugused kui meie omad, Tema näeb ka silmale nähtamatut. Meie ei tea tegelikult, mis on suur ja mis on väike.

Luuka rõõmusõnumis on seatud fookusesse sageli just pisikesed või need, keda peetakse tähtsusetuiks. Nemad tõstab Jeesus otsekui oma peopesal valguse ja soojuse kätte ning kingib neile väärikuse. Ta teeb pisikese suureks.

Ja nõnda on ka usuga. Sinu usk ei pea olema suur, ei kuidagi silmatorkav, veel vähem enesega rahulolev. Su pisikesest usaldusekübemest on küllalt – Jeesus ütleb, et mägede teisaldamiseks piisab sinepiiva suurusest usust. Leinavad naised võivad osutuda väekateks ja väikesed lapsed saada suurtele eeskujuks.

Me palume Jumala jätkuvat tulemist meie keskele ning jääme Tema suurte tegude ootele. Ning, oh üllatust, sageli sünnivad Tema suured teod läbi meie pisikese usu ja väriseva südame julguse. Aamen.

Klikka siia: jumalateenistus Risti kirikus 23. oktoobril 2022. Teenib õpetaja Annika Laats, orelil Helle Suurlaht.