Jutlus

Jutlus igatsusest

By 9. juuni 2024No Comments


„Uskumusi ja religioone on maailmas erinevaid. Väljendusvormid võivad olla väga isesugused, aga kõigi nende sisim püüe on taastada ühtekuuluvust olemise alusega. Inimene igatseb leida mõtet ja tähendust – ta otsib teed oma Looja juurde. Me oleme igatsevad inimesed. Igatsus ei ole võõras kellelegi. Võib-olla oleme päriselt elus just niikaua, kuni suudame midagi igatseda,” rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses leeripühal, 9, juunil 2024.

Kuula või loe jutlust:

Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. Ef 2:17-22

Lõhedest kõneleme me üsna palju. Meil on palgalõhe ja majanduslikust ebavõrdsusest tingitud lõhed ning põlvkondade vaheline lõhe. Üha enam on läänemaailmas juttu ka maailmavaatelistest ja väärtuspõhistest lõhedest, ning neile paneb jõuliselt hagu alla meie kuritegelik idanaaber.

Mingi piirini on lõhed kui erinevused normaalsed ja vajalikud. Palju hirmsam oleks, kui meist püütaks moodustada ühtset monoliitset massi. Selline ,,ühtsus“ on omane ainult diktaatorilikele režiimidele, kus on üks õige partei ja kõik peavadki astuma rivisammul ning mõtlema ja tundma ühtemoodi. Hoidku meid Jumal sellise ühtsuse eest.

Eesti rahvas on üsna ühtne olnud ka siis, kui on väga selge ohuolukord ning on tarvis koonduda ähvardava vaenlase vastu. Sedagi ühtsust ei maksaks meil igatseda, sest selle ühtsuse hind oleks väga kõrge.

On lõhesid, mille ületamise poole tuleb jätkuvalt püüelda, aga täielik üksmeel kõiges pole ka vast hea. Ja samas võib just ülemäärane lõhestumine ning üksteisest võõrandumine olla just see, mis seab meid tõsisesse ohtu.

Väliste, ühiskonnas valitsevate lõhede allhoovustes on aga veel ühed lõhed – need on lõhestunud inimhinged. Meie, inimesed, kes me ei saa aru, mida me siin maailmas õieti teeme, miks me siin oleme, mis on kõige selle tähendus ja sügavam mõte. Inimesed, kes ei saa iseendast aru, ja kelle jaoks dissonants igatsetu ja olemasoleva vahel on talumatult suur.

Lõhestunud, katkise hingega või lihtsalt liimist lahti oleval inimesel on pea võimatu hoida ka terviklikke suhteid. Kui oled ise liimist lahti, löövad liimist lahti ka suhted teiste inimestega. Praod meie inimsuhetes kipuvad kergesti muutuma lõhedeks, lõhed aga kuristikeks, millest ei jaksa enam üle hüüda või ei ulatu enam kätt üle sirutama.

Meil tuleb aga vaadata veel sügavamale – reeglina ei uju põhjused pinna peal, vaid on kusagil sügavuses. Meie liimist lahti ühiskond ja inimsuhted on kõik vaid sümptomid – need on ühe sootuks radikaalsema lõhe tagajärjed.

Meie ühendus oma alglättega, Jumala ehk Elu enesega on väga hapraks muutunud, ehk koguni katkenud. See ei ole sündinud nüüd, see ei ole mingi 20. või 21. sajandi ilmalikustunud Lääne omapära. See on inimese ürgne häda, mis võtab erineval ajal erineva kuju. Inimene ja Tema Looja – need, kes on oma loomult mõeldud kokku kuuluma – on elanud üle lahutuse. Miski, mis algselt oli täiuslik tervik, on mõranenud ja katki läinud. Ja me olemegi põhimõtteliselt liimist lahti – oma juurest lahti, lahus ka oma igavikulisest olemusest.

Uskumusi ja religioone on maailmas erinevaid. Väljendusvormid võivad olla väga isesugused, aga kõigi nende sisim püüe on taastada ühtekuuluvust olemise alusega. Inimene igatseb leida mõtet ja tähendust – ta otsib teed oma Looja juurde. Me oleme igatsevad inimesed. Igatsus ei ole võõras kellelegi. Võib-olla oleme päriselt elus just niikaua, kuni suudame midagi igatseda.

Mõned meie igatsused on täitunud, mõned mitte. Kõigi meie igatsuste koondnimetajaks on igatsus millegi puhta ja tõelise, millegi parema järele. Igatseme armastust, igatseme rahulikku, hirmuta maailma, igatseme tõelisemat ja paremat ennast. Mõnikord igatseme midagi, millele on raske nimegi anda. On suur arm, kui me selle igatsuse taga hakkame nägema Jumalat, seda armastavat isa, püha ja tõelist. Me oleme Tast võõrdunud, me ei julge Teda nimepidigi nimetada, räägime energiatest ja vaimudest, teispoolsusest, väest ja vaimust. Me kobame pimeduses ja otsime Teda.

Jah, Ta on tõesti vaim, Ta on vägi, Ta on energia – enamgi veel, Ta on Elu ja Valgus ja Tõde, ja Armastus. Me kipume arvama, nagu oleks Vägi manipuleeritav, nagu saaks me temaga mingeid vigureid teha ja oma tahte järgi painutada. Pruugib vaid omandada õiged nipid ja tehnikad, hingata õigesti või osta õigeid kive, ning Vägi ongi minu päralt ja teeb mulle head.

Aga Vägi on püha. Ja meie oleme patused, katkised, poolikud inimesed. Meis on nii vormitut, räpast kui ka isekat. Me ei küüni Jumalani. Me ei saa oma määrdunud kätega haarata Tema puhtust. Me ei saa oma kibestunud ja kitsukestesse südametesse mahutada Teda, kes on püha. Meie pahurus, ükskõiksus, kasuahnus ja kõrkus on kuristikuna ees. Lõhe inimese ja Jumala vahel on ületamatult suur.

Tänases jutlusetekstis nimetatakse seda lõhet vaheseinaks – selliseks, milles pole ühtegi akent ega ust. Võib-olla vaid mõni väike pragu, mille kaudu me oma parimatel hetkedel saame aimu läbikumavast valgusest. Selline eraldatus on olnud ka Sinu ja Jumala vahel. Sa pole teda tundud. Pole ehk tahtnudki tunda, pole osanud küsidagi. Võib-olla pole sa arvanudki, et Jumalal sinuga isiklikult asja võiks olla.

Tänases kirjas meenutab Paulus Efesose koguduse kristlastele, et oli aeg, mil nemadki olid ilma Kristuseta – olid ilma lootuse ja Jumalata siin maailmas. Ta võrdleb sellist Kristusest lahus olemist kodakondsuseta eluga.

Meil enamusel on küllap Eesti kodakondsus, mis annab meile Euroopa Liidu liikmetena suuri eeliseid, aga ilma Jumalata elades oleme siin maa peal kui võõrad ja hulkurid. Isegi kui meie elu kulgeb pealtnäha edukalt, isegi kui oleme kavalad ja selles maailmas kahe jalaga tugevalt maas, siis igaviku palge ees oleme ikkagi pidetud lapsed – laiemas maailmakõiksuses ikkagi kodakondsuseta hulkurid, kes täpselt ei tea, miks nad siin on, ega tea sedagi, kas ja kus neil kodu on.

Aga Jumal ei ole tahtnud seda asja nõnda jätta. Looja Isa ei saa ju jätta oma last hulkuma ja ringi ekslema, kui laps ei tea ega mäleta enam ei oma kodu ega isa. Jumal ise on tulnud lapsele järele. Tema ei ole unustanud su päritolu ega sind ennast. Igatsus ei ole ainult meie pärusmaa. Jumal igatseb samuti. Tema igatseb sinu järele.

Seda Jumalat, kellest ma räägin, võime me rahus kutsuda Väeks ja Armastuseks, Eluks ja Vaimuks – kõike seda Ta just ongi. Aga Ta on võtnud ka konkreetse kuju.  Jumal astub sulle vastu Jeesuses. Ja Ta ei taha jätta sind kobama ning oletama, vaid Ta tuleb su juurde ja pakub sulle oma lepitust.

Jeesus lõhub vaheseina. Ta ületab selle kuristiku. Ta silub ja tasandab lõhed. Ta toob lepituse, lepitus aga loob rahu. See ongi evangeelium. See on rõõmusõnum, mida Jumal meile teada annab: vaen on lepitatud. Kristus on toonud rahu inimese ja Jumala vahele. Paulus ütleb siin kirjas, et see rõõmusõnum kõlab nii neile, kes on lähedal, kui ka neile kes on seni eemale hoidnud. Rahu ja lepitus ja rõõm – see kuulub ka neile, kes sellest seni midagi kuulnud pole. Jumal pakub oma rahu ja lepitust neilegi, kes on öelnud, et see pole nende jaoks – et neis pole seda usugeeni või mida iganes. Ka neile, ka sulle on see oluline, isegi kui sinu jaoks on kogu see ,,jumala-värk“ kauge ja võõras olnud – see ei loe! Jumal teab ju, et see tekitab sus võõristust. Ta teab, et me oleme tast võõrdunud. Kui me ei oleks Tast võõrdunud, kui inimese ja Jumala vahel oleks kogu aeg kõik korras olnud, poleks Ta pidanud nii ränka teekonda ette võtma. Just sellepärast, et me enam ei mõista ega usalda Teda, just sellepärast, et inimesed on muutnud Jumala suhtes nii umbuslikuks, ongi Ta ise selle vaheseina lõhkunud ja ise meie juurde tulnud.

Kristus on kui uks Jumala juurde. Sa ütled, et ei tunne, ei näe Jumalat, ei oska Tema poole pöörduda, ei tea, mida Ta sust tahab. Ja üldse oled sa saanud seni oma elu ilma Temata päris normaalselt ära elada. Aga kui see, mida sa praegu kuuled, on tõsi, siis on see kõige tähtsam asi sinu elus üldse. See on kõige tähtsam, kuna see annab su elule hoopis uue tähenduse, ja hoopis teistsuguse perspektiivi. Kui see on tõsi, mida ma praegu siin kõnelen, siis ei lõpe kõik selle aastaarvuga, mida su hauakivile väikese kriipsukese järele graveeritakse. Siis oled sa surmast suurem! Siis oled sa kõikidest hirmudest, kõigest ahistavast võimsam ja suurem. Koos Jumalaga oled Sa suurem nii sõjast kui ka hävingust. See tasub kaalumist. Tasub siit edasi mõtelda ja küsida, kes on Jeesus Kristus, mida Ta on teinud, mida kõnelenud, ja mida tähendab Tema elu ja surm sinu jaoks.

Kristuse kaudu saad teada, mida Jumal sinust mõtleb. Üheks märgiks Kristuse pakutavast lepitusest on ristimine. Ristimises saab Jumala arm inimese omaks – võõrandamatuks omandiks. Nende kohta, kes on ristitud ja õnnistuse vastu võtnud, kehtivad Pauluse sõnad, et järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja juhuslikud külalised või öömajalised, vaid ,.Jumala kodakondsed.“ Teil, kes olete ristitud, on nüüd tõepoolest topeltkodakondus – nii maine kui ka taevane kodakondsus. Te olete Jumala lapsed, ja te võite Jumalaga suhelda, Tema poole pöörduda ja Temalt abi loota nagu Tema lihased lapsed. Ja kui meid kord siit elust ära kutsutakse, siis, jah, tuleb meil piltlikult öeldes üks pass ära anda, siia maha jätta, teine aga kehtib edasi ja annab sissepääsu igavesse ellu.

Aga ka siin maailmas elame me nüüd kui Jumala lapsed – kui need, kes on Elu poolel; kui need, kelle üle ei valitse surm ega kurjuse väed. Pange tähele: meile öeldakse, et Kristus surmas vaenu. Vaen on surnud! Kui me nüüd kedagi vaename, kellegagi vaenu peame, vaenu ajame, vaenukõnet kasutame, siis astume me surma poolele – me tegutseme surma, mitte elu poolel. Vaenates oleme me surma, mitte elu lapsed. Sest vaen on surnud – vaen on surmaga ühel poolel. Elu lapsed ehk need, kes on elu poolel, tegutsevad lepituse nimel. Nad ei suurenda lõhesid, vaid ületavad neid. Nad sirutuvad üle lõhede ja otsivad ühisosa.

Mida tähendab aga „pühade kaaskodanikud“? See tähendab, et te olete ühendatud kõigi aegade kristlastega, ka nendega, kes igavikus tänase päeva ja Risti kirikus toimunu üle rõõmu tunnevad. Ja me kõik oleme Pühakirja sõnul kokku kui üks hoone. Meie sinuga oleme kivid selle müüris. Selle hoone nurgakiviks on aga Kristus ise. Ilma temata poleks sellel hoonel mõtet. Ilma Temata see hoone ei püsiks.

Me oleme imeliselt ja vahvalt erinevad inimesed. Ainuüksi juba selles Risti koguduses on meid igat masti, mis siis rääkida veel ülemaailmsest kirikust. Nii erinevad kivid ei sobituks kokku, kui poleks Kristust. Kristuses kokku liidetuna kasvab see hoone pühaks templiks Issandas.  Just nõnda, meie erinevustes meid kokku liites, üheks tugevaks hooneks, Kristuse kirikuks ühendades saab Jumal meid kasvatada  ja kasutada.

Head leerilapsed. Teist kõigist on saanud asendamatud kivid Jumala templis. Te olete asendamatult vajalikud ka Risti koguduse jaoks. See, et teist saavad meie koguduse liikmed, on meie jaoks väga-väga oluline. Ometi pole see kõige tähtsam. Kõige tähtsam on, et te olete Jumala rahupakkumise vastu võtnud. Te olete leidnud tagasitee Jumala juurde, te olete Tema armastusse vastu võetud. Ja te olete kauniks ja järgimisväärseks eeskujuks kõigile neile, kellel see teekond veel ees seisab. Igaüks meist vajab lepitust ja rahu. Aamen

Annika Laats
Risti kiriku õpetaja

Foto: Anne Nygård, Unsplash.com