Jutlus

Jutlus: surnute mälestuspüha jumalateenistus 20. novembril 2022

By 20. nov. 2022november 29th, 2022No Comments

Risti kirik

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 20. nov AD 2022

Vaata videot jutlusest Facebookis.

Matteuse evangeelium 25:31-46

Tähendamissõna rahvaste kohtust

31 Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid
temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile

32 ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.

33 Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule
käele.

34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge
siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on
valmistatud maailma rajamisest peale!

35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu
ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu
vastu,

36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te
tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”

37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind
näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?

38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või
alasti ja riietasime sind?

39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su
juurde?”

40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.”

41 Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu
juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud
kuradile ja tema inglitele!

42 Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu
ja te ei andnud mulle juua,

43 ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti
ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud
mind vaatama.”

44 Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind
näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või
vangis ja ei ole sind teeninud?”

45 Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest
vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”

46 Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse
ellu.”

SURNUTE MÄLESTUSPÜHA

Armas kogudus, hea kirikuline! Nii hea, et Sa oled saanud täna aja maha võtta, et siin paigas koos olla. Koos Jumalaga, koos nende inimestega Su ümber, kes võivad olla küll võõrad, ent kes on ometi Sinu sarnased. Siin saad Sa olla erilisel kombel ka koos nendega, kes läinud on, ning olla koos ka iseendaga – koguda ennast ja oma mõtteid ning kogeda midagi, mis aitab edasi minna.

Me oleme siin ja praegu – meie, kes me selles elus üha tõttame.

Me mõtleme ja räägime palju minevikust ja tulevikust, olnust ja tulevast. Kuid igal ajahetkel seisame me mineviku ja tuleviku vahel. See on see hetk, mida me nimetame olevikuks. Sõna ,,hetk“ kasutatakse viimasel ajal kummastavalt palju ning väga laialivalguvas tähenduses, kõige selle kohta, mis on praegu, mis on viimasel ajal, mis vahel kipub olema pigem pidev seisund. Ometi on hetk vaid üks viiv, üks silmapilk, matemaatiline punkt, mis samal hetkel, kui me sellele mõelnud oleme, juba minevikuks on muutunud. Ja meie olevikuks saab samal silmapilgul see, mis on äsja olnud tulevik.

Nõnda see on: me läheme vastu tulevikule, ja samal ajal veereb, rullub kõik see aeg meie üle ning saab pidevalt minevikuks.

Kui sünnib laps, siis temal veel minevikku pole. Ta ongi üleni üks tulevik. Noortele öeldakse: tulevik on teie ees valla, kõik teed on lahti. Mine, kuhu tahad, kasvõi Austraaliasse välja, õpi, kelleks tahad, kui sul vaid visadust ja tahet jagub, unista suurelt ja astu samme selle teoks saamise poole.

Aga mida enam edasi me oma elus liigume, seda ahtamaks jäävad valikud. Tõsi, äkilisi pöördeid võib teha veel keskeaski, aga siis on muudatuste hind kõrgem: meie ümber on rohkem neid, keda need pöörded isiklikult puudutavad, neid, kes meie kannapööretest sõltuvad ja nende läbi häiritud võivad saada. Ning mida vanemaks me saame, seda piiratumaks näib muutuvat tulevik. Minevik see-eest saab üha valdavamaks.

Eaka inimese minevik on tihe, täis kogemusi ja mälestusi, kohtumisi ja lahkumisi. Täis seda, mis on tehtud ja mida tegemata jäetud, ning seda, mida enam muuta ei saa. Valikuid on üha vähem, kuni viimaks, haigevoodis või hooldekodus, sõltume me suuremalt jaolt täiesti teiste suvast: nemad valivad ja otsustavad meie eest, meil jääb üle võtta alandlikult vastu see, mis tuleb. Uhkeid teelahkmeid jääb elus aja jooksul üha vähemaks. Ja ometi seisame me iga päev valikute ees – sellega, mida me teeme või tegemata jätame, või milliseid sõnu ning millise hääletooniga me lausume või mida ütlemata jätame. Viimselt taandub see ju sellele, mis mõtetel, headel või kurjadel, me oma peas pesa laseme teha. Needki on meie valikud. Ja kuigi see kõlab ehk veidralt või ootamatult – need valikud, need teadlikud või alateadlikud otsused, kus me kas räägime kurja või lausume head – need on vähemalt sama määravad kui noore valikud minna Austraaliasse või jätta sinna minemata.

Tänane kirjakoht kõneleb meile tulevikust, tulevasist asjust, nimelt siis viimsest kohtust. Kui me ise oma tulevikule mõtleme, küünib meie mõtlemine reeglina lähikuudeni, pimedal talveajal ehk järgmise suve ja selle plaanideni, või siis äärmisel juhul selleni, mis sünnib aasta pärast. See kirjakoht ajendab meid mõtlema tulevasele elule sügavamalt kui mingisuguse teo kavandamisele või oma elufaasi planeerimisele. See kõneleb meie tulevikust äärmuslikus, viimses tähenduses, kus ammendunud ei ole mitte sinu ja minu eluvõimalused, vaid ammendunud on inimkonna elu ehk ajaloo võimalused. Kõikide inimeste elud on elatud, elulood jutustatud, saatused läbi käidud. Tolleks hetkeks on kõik minevikuks saanud, ja meie silme ees on kogu meie elu tervikuna, kõik meie valikud, mida teinud oleme.

Me oleme vilunud eristama asju nendeks, mis meile ei meeldi ja nendeks, mis meile meeldivad. Me oleme rohkem või vähem valmis eristama iseenda tegusid neiks, mida kiidame heaks, ja neiks, millega me lõpuni rahul ei ole. Nüüd aga oleme hindamise all oma elu tervikuga, kõigi oma tegudega ja igaühega neist eraldi.

See on viimne kohus – Jumala kohus, Jumala õigusemõistmine, otsustav kohtupidamine inimkonna ja iga inimese üle ning õigluse lõplik jaluleseadmine. Sõnad „kriitika“ ja „kriis“ tulenevad kreekakeelsest sõnast, mis tähendab „eristama“. Viimne kohus tähendab meie otsustavat läbikatsumist ja lõplikku eristamist, totaalset kriitikat, tõeliselt globaalset kriisi! Eesmärgiks ei ole mitte üksnes mõista, vaid anda ka hinnang: ütelda meie elu ja inimkonna kohta viimane ja otsustav sõna. Ja seda viimset sõna ei ütle meie, ei ütle meie kaasinimesed, ei ütle ka surm. Viimse sõna ütleb Jumal, kriitikuks on Jumal ise.

Mille alusel meid kritiseeritakse? Mille alusel teeb Jumal meil vahet? Millest sõltub otsus, mis meie kohta langetatakse?

See konkreetne kirjakoht näib ühemõtteliselt ütlevat, et otsus sõltub sellest, mida me oleme oma elus teinud – et määravaks saab meie suhtumine teistesse inimestesse, õigupoolest kogu kaasloodusse. Otsus, mille viimsel kohtupäeval Jumal meie üle langetab, sõltub sellest, kuidas me igal oma elupäeval otsustame Jumala üle. Jumala üle igas kaasinimeses.

,,Kuidas armastada Jumalat?’’ küsib Martin Luther, ning vastab: ,,Jumal tahab olla armastatud sinu ligimeses.’’

Sest „mida te iganes olete teinud või jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest õdedest ja vendadest,’’ ütleb Jeesus, ,,seda te olete teinud – või jätnud tegemata – minule.“

Kui narr on praalimine ning väide, et Jumalat pole, sest keegi pole Teda näinud. Me kohtame Jeesust oma argipäevas kogu aeg. Jumala pale on viletsusesviibija pale, haige pale, alandatu pale, hädasolija pale, mahajäetu ja hüljatu pale, põlatu ja eemaletõugatu pale, kannataja pale, võõra ja võõristava pale, märgistatu ja tagakiusatu pale, süüdimõistetu ja vangistatu pale, ligimese pale, keda sa kohtasid eile ja üleeile, ning keda sa kohtad täna.

Küllap kohtame Kristust igas kaasinimeses, kuid selge on ka see, et Jeesus ise identifitseerib ennast eelkõige kannatajate, vaevatute ja koormatutega.

Kaalukeeleks ei ole niisiis suhtumine neisse, keda hindab ja austab maailm, vaid neisse, keda maailm halvaks paneb või tülikaks peab. Inimesed, kes on konkreetses ajas, konkreetses kultuuris pigem põlatud, või need, kes pole jõudnud marjamaale või haljale oksale.

Ja, mu armsad, me ei saa ka käsi puusa panna ning öelda, et mina olengi see, kes on pekstu ja vaevatu, ning teiste asi on mind aidata. Ka siis, kui me ise oleme suures hädas – ja vahel me ju tõesti olemegi – siis on alati ka neid inimesi, kellele meie võime öelda julgustavad sõnad, kellele meie võime olla vee andjaks ja haavade sidujaks.

Kuninga paremale käele kutsutakse need, kes leevendasid inimeste häda sellel ainsal põhjusel, et kannatajad, rõhutud ja koormatud vajasid abi. Mitte sellepärast, et kindlustada iseenda õndsakssaamist! See on isetu, tagamõtteta aitamine, nõnda, et aitajat ennast pildil nagu polekski – nõnda et aitaja üks käsi ei teagi, mida teine teeb. See on ennastunustav elamine, elamine nõnda, et silmad on suunatud teisele.

Ent kui lood on nõnda, siis ei kvalifitseeru meist keegi. Elada ja armastada ennastunustavalt – me suudame seda vaid parimatel hetkedel oma elus. Selma Lagerlöf kirjutab oma romaanis „Jeruusalemm“, et püha linna ümbritsevas müüris asuvat sammas, millel seisab viimsel päeval Kristus ise. Seisab seal ja hoiab peos juuspeene niidi üht otsa, samas kui Muhamed seisab Õlimäel ja hoiab kinni niidi teisest otsast. Surnud aga peavad minema mööda seda niiti üle Joosafati oru, ning ainult õiged jõuavad üle oru teisele kaldale. Süüdlased seevastu kukuvad alla Gehenna tulle, põrgutulle.

Sellel juuspeenel niidil ei ole meil lootust. Iga päev, iga tund eksime me jumalikust armastusest kõrvale, iga päev komistame ja kukume me sellelt niidilt – armastuse õiguses püsima jäämine pole lihtsalt meie võimuses.

Mis meist siis saab? Mis tuleb? Tänane kirjakoht teeb sellesse küsimusse korrektiivi. Otsustav ei ole mitte see, mis tuleb, vaid kes tuleb.

Sellele tähendamissõnale viimsest kohtust järgneb Matteuse evangeeliumis kohaselt Jeesuse kannatuslugu. Pane tähele – kuningas, kes tuleb kord kirkuses kõigi rahvaste ja iga inimese üle kohut mõistma, ei ole keegi muu kui see, kelle üle on mõistnud kohut kõik rahvad ja iga inimene. Kuningas Kristus, kes tuleb, et mõista viimses kohtus õigust – kes tuleb, et seada jumalik õiglus lõplikult jalule – on see, kelle meie oleme surma mõistnud. Millal? Kus? Alati ja iga kord, kui vaatame mööda ja kõrvale Kristusest. Iga kord, kus me pöörame pilgu kõrvale kannatusest ja ebaõiglusest. Me mõistame Jumala surma iga kord, kui me salgame maha armastuse ja hälbime halastuse teedelt.

Meie üle mõistab kohut kuningas, kelle meie oleme hukka mõistnud – Jumal, keda meie ei ole tunda tahtnud!

Ja ometi on Ta kuningas, kes jätkuvalt tuleb ja teenib meid, kes kutsub ja kõnetab, lohutab ja julgustab. See on peamine ning tõeline põhjus, miks võime vaadata lootusrikkalt ja julgelt tulevikku.

Lootusrikas pilk tulevikku – kui veidralt see kõlab. Tulevikust räägitakse praegu kõikjal üksnes murelikult – murelikult või siis veel murelikumalt, lausa ärevusega. Me vangutame pead ja küsime, mis küll see tulevik toob. Mõtleme seda talve, mõtleme järgmist… Üle kõigi talvede ja hinnatõusude ning julgeolekuohtude teame me üht – et tulevik toob meile  Kristuse.

Toob halastuse, toob valguse ja elu.

Me ei tea, mis tuleb, ega tea, mis saab olema viimane sõna meie kohta. Aga kindel on see, et viimset sõna ei ütle meie kohta mitte surm, vaid kuningas, kes on armastuse pärast meie eest surnud ning kes armastuse pärast elab meie keskel ja meie sees.

Selles usalduses mõtleme ühtlasi oma lahkunud lähedastele. Nii nende elud kui meie elud, nii minevik kui tulevik – kõik see on Jumala ees, ja Tema on surma äravõitja. Tema on inimese armastaja.

Kuidas Jumal suhtub sellesse, keda sina leinad? Vastus on: Jumal armastab teda. Armastab jäägitult. Just nõnda, nagu Ta armastab sind. Ja armastus ühendab – see ühendab üle surma ning loob silla igavesse ellu. Aamen.

Risti kiriku õpetaja Annika Laats peale jutlust 20. novembril 2022