Jutlus

Jumal kui titt? Jõuluõhtu jutlus 2023

By 25. dets. 2023No Comments

„Mis kasu on Jumalast, kes mõistab, aga ei sekku? Kes paistab selle maailma vägevate kõrval vaikne ja jõuetu? Jõulukirikus on lihtne rääkida Jumalast kui heast isast, aga mis „hea isa” see on, kes laseb maailmal kontrolli alt väljuda ega tee lõppu sõdadele? Kui Ta on Jumal, siis miks on Ta selline?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jõuluõhtu jutluses 24. detsembril 2023.

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Lk 2:10-12

Need piiblitekstid, mida me äsja kuulsime, on kõlanud siin kirikus sama kaua, kui on püsinud see hoone: oma 700 või 720 korda on siia jõuludeks kokku tuldud. Ligikaudu 30 inimpõlve, kes on Sinu kombel istunud siin võlvide all  ning kuulanud rõõmusõnumit sündinud lapsest, ja inglist, kes julgustab  kohkunud inimesi, öeldes: ,,Ärge kartke, sest ma kuulutan teile suurt rõõmu – teile on täna sündinud päästja, kes on Issand Kristus!“

Inimesed on seda vajanud, sest neil on olnud hirm. Läbi sajandite on hirm tahtnud inimese üle võimust võtta – hirm sõdade ja haiguste, nälja või kaduvuse ees. Tulevik on tundmatu, ja tundmatu tekitab kõhedust.

Ja siis on aasta pimedaimal ajal tuldud siia paika ja kuulatud sõnumit sündinud lapsest, ning inglist, kes ütleb, et see laps on põhjus mitte tunda hirmu. Otsustav küsimus läbi kõigi nende aegade on olnud: kes on see, kelle sünnipäeva me tähistame?

On meil tarvis seda küsida? Meil on ju oma väljakujunenud jõulutavad, kingid-kapsad-vorstid, ja see määratlematu jõulutunne, mille poole me püüdleme. Pingutused, mida me selle tunde tekitamise nimel iga aasta teeme, ja ressurss, mida sellele kulutame, on märkimisväärsed. Saab lasta harjumuspäraselt edasi ning mitte vaevata ennast niisuguse küsimusega.

Ühe sünnipäeva tähistamisel oleks siiski imelik vaadata mööda sünnipäevalapse isikust. Küsimus, kelle sünnipäevale me oleme kogunenud, on tingimusteta oluline ka täna.

Kui see on lihtsalt ilus lugu, siis on jõulud üks üürike hingetõmme keset seda tormist merd: üks rahulik – või ka mitte nii rahulik – õhtu, siis veel paar jõuluhõngulist päeva, parimal juhul väike jõulupuhkus. Ka seda on vaja.

Aga kui see põgus hingetõmme meie elus midagi kardinaalselt ei muuda, on ta ikkagi asjatu.

Kui see Petlemmas ilmavalgust näinud sünnipäevalaps on Jumal, siis muudab see kõike, aga ennekõike meid, see tähendab esmalt ehk alustuseks meid. Seda siis, kui me selle tõsiasja omaks võtame, kui me Ta sellisena oma ellu vastu võtame.

On aga mõned kriitilised küsimused, mis nõuavad vastamist.

Kui Ta on Jumal, siis miks on Ta selline? Jumal kui titt?

Ka antiikmütoloogias olid jumalad, kes elasid ja tegutsesid inimeste kujul. Neil jumalatel oli palju inimlikke omadusi, nad olid ekslikud ja kerged solvuma. Nad käitusid tormakalt, mõnikord lausa vääritult. Küllap kujutleti tollal jumalaid sellistena, kuna meie, inimesed, ei oska teisiti. Me mõistame ja oskame kujutleda ainult inimlikke omadusi. Võib vist öelda, et antiikaja kreeklased-roomlased lõid jumalaid inimeste näo järgi.

Meie usume Jumalasse, kes lõi inimese oma näo järgi. Meis on tänaseni jälgi või riismeid Jumalast. Kuid palju sellest algsest on kahvatunud, moondunud ja kaotsi läinud.

Kui inimese inimlikkus üha kuhtus ja kahanes, sai Jumal inimeseks. Tuli inimlapsena meie keskele, et meid aidata. Aidata, päästa ja lunastada. Miks oli selleks tarvis inimeseks saada?

Läinud nädalal ilmus ajakirjanduses lugu Ukraina sõjaväepsühholoogist leitnant Maksõm Grudkinist. Too 24-aastane psühholoogiamagister erineb paljudest oma kolleegidest just selletõttu, et elab ise aeg-ajalt koos sõduritega nende igapäevast kaevikuelu. Ta osaleb lahingutes, et võita sõdurite usaldust ja mõista paremini nende probleeme. Ta on veendunud, et sõdureid saab paremini aidata inimene, kes on kogenud sama, mida nemad – näinud puruks rebitud kehasid, tundnud eneses kasvavat agressiivsust ning muid tundeid, mida kogeb kuude kaupa rindel olev sõdur. Grudkin on mõistnud, et kui tema jagab kaevikus nendega kohvi või viimast sigaretti, on nemad pigemini valmis ka oma hingevalu jagama.  Kui ta poleks olnud lahinguväljal, võiksid sõdurid talt igati õigustatult küsida, mida ta üldse sõdimisest teab. Praegu võib ta neile vastata, et oli positsioonil ammu enne neid.

Ka Jeesus oli positsioonil ammu enne meid. Jumal  ei vaatle meie olukorda eemalt, mingist tähtedetagusest ohutust kaugusest. Ta ei ole pelk teoreetik. Ta ei ole ka moraliseeriv näpuga viibutaja või pealinna kõrgema mäe otsas toimetav, elust võõrandnud poliitik.

Jumal on see, kes teab, mida tähendab olla inimene, sest Ta on tulnud inimesena meie keskele. Ta on see, kes mõistab meie katsumusi, meie kiusatusi ja hirme. Ta on kõigest sellest läbi käinud, olnud ise läbi katsutud, nõrkemise äärel, ja siiski püsima jäänud.

Kuid kas see, kes on olnud kuristiku veerel, aga pole siiski alla kukkunud, võib mõista seda, kes on kokku varisenud? Seda küsides võime pöörata pilgu jõulukuuselt ja sõimelt meie altarimaalile, sinna, kus on ristilöödu.

Ma arvan, et Jumal teab nii mõndagi ka täielikust läbikukkumisest ja hävingust. Ka seda on Ta kogenud – langust ja lüüasaamist, täielikku tupikteed. Tupikteed, kust ometi algas uus elu. Jumalal on väljapääs, ning Ta võib kanda kuristikust üle need, kes usaldavad Teda ja Tema teed.

Meil on Jumal, kes mõistab meid. Ja mitte lihtsalt meid kui inimkonda. Ta teab ja mõistab sind. Mõistab küllap pareminigi, kui sa ise. Sest mõnikord ei saa me iseendastki sotti.

Aga kas sellest piisab? Taas kord – mis kasu on Jumalast, kes mõistab, aga ei sekku? Kes paistab selle maailma vägevate kõrval vaikne ja jõuetu?

1785. aastal kirjutas Friedrich Schiller ,,Oodi rõõmule.“ Neile sõnadele lõi muusika Ludwig van Beethoven, ja tema 9. sümfoonia viimast osa tunneme me nüüd Euroopa hümnina. Schiller kõneleb õdede-vendade vahelisest armastusest ja sõprusest, ning kinnitab veendunult, et tähistaevas elab armastav isa.

Jõulukirikus on lihtne rääkida Jumalast kui heast isast, aga mis „hea isa” see on, kes laseb maailmal kontrolli alt väljuda ega tee lõppu sõdadele? Mis kasu on väetist Jumalast? Meil oleks tarvis midagi muud! Oo, kuidas oleks tarvis tugevat, jõulist, otsustavat sekkumist!

Oot, kas me tahaks päriselt sellist Jumalat, kes lööb korra majja? Kas neid, kes tahavad korda majja lüüa, pole siin maailmas juba niigi küllalt? Neid, kes löövad kohe ikka hästi jõuliselt ja halastamatult.

Kas halastusega on üldse võimalik majja korda lüüa? Ehk peaks olema meie palve hoopis see, et Jumal kaitseks meid nende jõuliste korraloojate eest?

Jõulude rõõmusõnum on see, et Jumal on halastaja. Seepärast ei tule Ta võimsa valitsejana, kes sekkub ja puhastab, vaid lapsena – kaitsetu ja haavatavana. Samamoodi haavatavad on ka rahu ja õiglus. Meil tuleb neid kasvatada, et nad saaksid kasvada.

Aga seeme pannakse koos lapsega jõulusõime.

Saksamaalt on pärit lugu mehest, kes möödub ühest sealsest Weltladenist ehk Maailmapoest. Tahvel ukse kohal paneb ta peatuma: ,,Maailmapood – siit leiad kõik, mida su süda soovib.“ Mees astub sisse ja lausub: ,,Kui see, mida te seal lubate, on tõsi, siis soovin ma püsivat rahu rahvaste vahel, kannatuste ning vihkamise ja vägivalla lõppu. Tahaksin saada tarkust ja mõistmist kõigile inimestele, ja armastust, küllaga armastust.“ ,,Mu härra,“ katkestab teda müüjanna, ,,me müüme siin ainult seemneid. Külvama peate neid ise – külvama, hoidma ja harima.“

Schilleri elujaatusega täidetud ,,Ood rõõmule’’ lõppeb eestikeelses tõlkes sõnadega ,,Julgust, ees on parem ilm!“* Päris nõnda ei tihkaks ma täna vast hõisata. Originaal ja selle inglisekeelne tõlge ütlevad muud. Jõulude valguses ümbersõnastatuna kõlaks see umbes nõnda: ,,Te, miljonid, Jumal on teid omaks võtnud! See sõnum on kui suudlus kogu maailmale! Kas sa oled nõrkemas? Küsi endalt, kas sa tunned oma Loojat. Otsi Teda taevastest! Ta elab tähtedest kõrgemal,“ sõnab Schiller. Ta elab siinsamas sinu juures.

Jõulud on käes. Jumal on tulnud siia maailma, et kõike uueks luua. Õed-vennad, julgust! Sest viimselt ootab ees tõepoolest sootuks parem ilm. Aga alustada tahab Jumal sinust enesest. Sest mitte midagi ei muutu, kui meie ei muutu – kui me ei lase Tal enda sees tegutseda ja toimida.

Seeme on külvatud, vaata, ehk see juba idaneb. Jumalariik on otsapidi juba siin, meie keskel. Kanna siis hoolt, et see võiks juurduda ja kasvada.

Soovin Sulle õnnistatud jõulupühi! Aamen.

Tekst: Annika Laats, Risti kiriku õpetaja

Foto: Hu Chen, Unsplash.com

*Tõlkinud Rein Sepp