Jutlus

Me oleme kutsutud elama vabaduse vaimus. Jõulupüha jutlus 2023

By 26. dets. 2023No Comments

„Me tohime ja julgeme silmitsi seista oma haavatavuse ja nõrkusega. Jumala ligiolu vabastab meid selles maailmas lokkavast olümpiakultuurist ning selle nõuetest  jõuda kogu aeg „kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.“ See aitab meil vabaneda ka iseendale seatud arutult kõrgetest ootustest. Jumal ei nõua oma lastelt pidevat pingutust ja sooritust. Ta õpetab halastama mitte ainult ligimesele, vaid ka iseendale,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jõulupüha jutluses 25. detsembril 2023.

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu. Gl 4:4-7

Jõulud ja lapsepõlv kuuluvad kokku. Jõuluõhtul keerleb sageli kõik laste ümber, ja kui neid majas pole, mõeldakse igatsusega tagasi oma helgetele lapsepõlvejõuludele: „Vaat siis suutsin ma hoopis teisiti rõõmu tunda ja üllatuda, siis pani ka pisku silmad särama…“

Ometi ei pajata jõululugu meile lapsepõlvevõludest. Samuti ei räägi see vanematest ja lastest, isadusest või emadusest ega ka pühast perekonnast kui turvalise, korrastatud maailma eeskujust. Sestap ongi hea lugeda jõulude esimesel pühal tasakaaluks jõuluõhtul kuuldule Pauluse kokkuvõtet sündinust.

Paulus ei räägi otsesõnu jõuludest, ta mainib vaid naist, kes sünnitas Jumala Poja. Paulus ei nimeta nimepidi ei Maarjat ega Joosepit. Tõsi, samamoodi ei räägi ta ka lapsest, vaid Jumala Pojast. Võrreldes Luuka evangeeliumiga on tema sõnad kained, argumenteeritud ja üsna ebapoeetilised. Meie kujutlusvõimet ei kannusta ükski pilt ega detail tallist, sõimest, peavarju otsimisest, karjastest, inglitest või idamaisest targast. Puudub igasugune dekoratiivne aksessuaar või jõuluhiilgus.

Ajastki kõneleb Paulus teisiti. Ei mingit viidet keiser Augustusele või teistele võimukandjatele. Meile öeldakse, et „aeg sai täis“ – otsekui oleks kell kukkunud ja või karikas pilgeni täis saanud. Siis saatis Jumal oma Poja.

Kui jõulujutt muudetakse sageli kergekäeliselt lastejutuks, siis Paulus ei paku meile võimalust regressiooniks. Ei mingit tagasipöördumist ebaküpse inimese käitumise või hoiakute juurde. Meid juhitakse siin täiskasvanud usu küpsuseni.

Me ütleme ehk, et täisealine olla ja vastutusekoormat kanda on raske. See on meie igapäevane taak, ja seepärast tahaks ju ikka natuke regresseeruda. Tahaks end vastutusest vabastada. Seista alaealisena jõulukuuse all ja öelda, et minust ei sõltu siin maailmas mitte midagi. Nii on lihtne öelda, sest siis polegi meil nagu mõtet midagi teha. Võib taanduda, käega lüüa ja lapse kombel põrnitseda või viriseda.

Paulus kõneleb täisealisest ristiinimesest.

Sellega küsib ta meilt, mis tähendus on jõuludel meie elule. Tema enda vastus on selge: Kristuse sünnipäev on Jumala perekonna pidu. Sellele perekonnale on omane vabadus. Siit ei arvata kedagi välja, siin ei kehti mingid selle maailma valikukriteeriumid. Jumal loob Kristuses perekonna, mis teeb ruumi indiviidide ja nende annete mitmekesisusele, olenemata kultuurilisest või usulisest taustast, meie päritolust või vagaduslaadist.

Väravaks sellesse perre on ristimine. Ristimine kui inimese jah-sõna: „Jah, ma tahan sellesse perre kuuluda, ma tahan olla osa Jumala üle ajastute ning üle maailma ulatuvast kogukonnast.“ Selles on ruumi ja selles on avarust – kõike seda, mis vastandub kitsikusele, ängile, väiklusele ja kitsarinnalisusele.

Jumala Vaim on see, mis loob Jumala perekonna. Selle Vaimu saame me ristimises. Ja see Vaim teeb meist Pauluse sõnade kohaselt Jumala tõotuse pärijad. Kui keegi perekonnas midagi pärib, siis on see tema oma ja seda ei saa vaidlustada. Pärandit ei suru aga keegi meile peale, see tuleb meil teadlikult vastu võtta. Selle vastuvõtmine nõuab sõltumatust ja vastutustunnet.

Jumala pärandi vastu võtmine tähendab ka julgust olla vaba. Seepärast kutsub Paulus meid üles mitte uuesti orjusesse langema. „Ärge lubage erinevatel sõltuvustel enda üle meelevalda saada! Ärge laske kellelgi end veenda, et te ei suuda vastutust kanda. Ärge petke iseennast öeldes, et teist ei sõltu midagi. Jumal on meid kutsunud elama vabaduse vaimus.“

Meie ümber on nii palju väikeseid ja pealtnäha süütuid kahjureid, mis mõjuvad nagu õunamähkurid õuntele – kõigepealt mähivad meid märkamatult endasse, siis närivad ennast meie sisse ja mürgitavad kogu meie olemuse. Selliselt võivad meid enesesse mähkida ning halvata hirm ja lootusetus. Sellisena võivad mõjuda ka erinevad valu summutajad, alkohol ja teised mürkained. Ka pealtnäha eeskujulik tublidus, töökus ja  lakkamatu edasipüüdlikkus võivad meid märkamatult orjastada, maad ligi suruda ja ära lõhkuda.

Nõnda hoiatab Paulus mitmel pool, et sa ei laseks end mässida erinevaisse köidikuisse, mis ei lase sul elada sellena, kelleks Jumal sind loonud on ja kellena Ta tahab sind näha õide puhkemas ja vilja kandmas.

Meil on vaja usaldust ja julgust, et anda ruumi vabaduse vaimule. Seepärast tuletab Jumal meile jõulusõnumi vahendusel meelde, kuhu me kuulume. Me oleme Tema pärijad, Tema lapsed, ning kuulume Tema suurde perekonda. Selle kuuluvuse kaudu võime kogeda ning tõeks elada Kristuse vabadust.

Lisaks vabadusele määratleb Jumala perekonda usaldus. Me tohime ja julgeme silmitsi seista oma haavatavuse ja nõrkusega. Jumala ligiolu vabastab meid selles maailmas lokkavast olümpiakultuurist ning selle nõuetest  jõuda kogu aeg „kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.“ See aitab meil vabaneda ka iseendale seatud arutult kõrgetest ootustest. Jumal ei nõua oma lastelt pidevat pingutust ja sooritust. Ta õpetab halastama mitte ainult ligimesele, vaid ka iseendale.

„Te olete kõik Jumala lapsed usu kaudu Jeesusesse Kristusesse,“ ütleb meile Paulus. See, et me oleme Jumala lapsed, ei tähenda, et me oleme lihtsalt „paremad inimesed“. Jumala lapsed võivad olla kohati täiesti kohmakad, niisugused, kes lõhuvad tasse ja määrivad poriseks püksipõlvi.  See ei muuda tõsiasja, et nad on Jumala lapsed, et nad kuuluvad Temale ja on Tema poolt armastatud. Nad ei pruugi olla „paremad inimesed.“ Nad on nagu lapsed ikka – teelolijad, kes ei saa veel paljudest asjadest aru. Aga just usalduse tõttu, mida nad selles peres ning oma südames kogevad, on neis säilinud uudishimu ja ärksus, rõõm ja julgus kasvada ja muutuda.

Nietzsche heitis kristlusele ette inimeste pisendamist ja alavääristamist ning keskendumist üksnes nende kannatustele, patule ja nõrkustele. Küllap olid tal omad põhjused nõnda arvata, sest inimeste kätte antud jumalikul sõnumil on oht erinevatele karidele kinni joosta. Jumala enda sõnum on vastupidine: Tema perekonnas võime kogeda oma väärtuslikkust ja saada suureks.

Äsja möödus kümme aastat Nobeli rahupreemia laureaadi Nelson Mandela surmast. Temast on eeskuju kogu maailmale, ja temasuguseid oleks siia vägivaldsesse maailma väga tarvis ka täna. Mandela oli sügavalt usklik kristlane, kes pühendas kogu oma elu vabaduse eest võitlemisele. Ta uskus Jumala suurde perekonda, mustade ja valgete kogukonda, sotsiaalse ebaõigluse võitmisse, leppimise ja vabaduse jõusse. Hämmastav, et tal jätkus julgust ja jõudu uskuda lepitusse ja tegutseda selle nimel ka pärast 27-aastast vangistust.

Mandela unistas vikerkaarerahvast, kus kõik etnilised rühmad elavad koos Jumala lastena. Tema mõtted haakuvad Pauluse omadega. Mandela on öelnud umbes nõnda: „Sa oled Jumala laps. Kui sa teed end väikeseks, siis ei teeni see maailma. Kui sa tõmbud tagasi, ei aita see teistel ebakindlust ületada. Me sündisime siia maailma, et tõeks elada meie sees olevat Jumala kirkust. See kirkus on olemas igas inimeses. Ja kui me laseme enda sees oleval valgusel särada, anname sellega alateadlikult loa särada ka teistele. Kui me vabaneme iseenda sees olevast hirmust, leiavad juba ainuüksi meie kohalolu kaudu tee vabadusse ka teised.“

Kristus, Jumala Poeg, on meid kütkeist vabastanud – lunastanud ehk vabaks ostnud. Ja see on vabadus, mis ei kahanda meid, vaid teeb meid suureks. See on vabadus, mis tõstab meid kõrgele. See on vabadus, mis ei muuda sind ebakindlaks, vaid kingib sulle sisemise väärikuse ja kindluse. See on vabadus, mis annab julguse oma haavatavusega silmitsi seista, vabadus, mis võidab hirmu ning laseb valgusel särada ja soojendada. See on Jumala suure perekonna vabadus.

Me oleme Jumala lapsed, aga täiskasvanud lapsed, sest vaid täiskasvanutele saab osaks pärandus. Vaid täiskasvanutele antakse vabadus. Kahtlemata käib selle vabadusega kaasas ka vastutus, mida alaealistel sellisena pole. Aga see ei ole antud meile ränga koormana üksinda kandmiseks. Meil on perekond. Ja selles perekonnas saab igaüks pöörduda Jumala poole, öeldes Talle täie usaldusega „Isa“ – heebrea keeles Abba.

Meie kanname oma koormaid, aga Tema kannab meid. Ja me läheme edasi vabade jumalalastena julguses ja rahus. Aamen.

Tekst: Annika Laats, Risti koguduse õpetaja

Foto: Anastasiya Gepp, Pexels.com