Risti kirik jõulude ajal 2022
Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 25. detsembril 2022
Matteuse evangeelium 1:1-17
Jeesuse põlvnemine
1 Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu:
2 Aabrahamile sündis Iisak, Iisakile sündis Jaakob, Jaakobile sündisid Juuda ja tema vennad,
3 Juudale sündisid Taamariga Perets ja Serah, Peretsile sündis Hesron, Hesronile sündis Aram,
4 Aramile sündis Amminadab, Amminadabile sündis Nahson, Nahsonile sündis Salma,
5 Salmale sündis Raahabiga Boas, Boasele sündis Rutiga Oobed, Oobedile sündis Iisai,
6 Iisaile sündis kuningas Taavet. Taavetile sündis Uurija naisega Saalomon,
7 Saalomonile sündis Rehabeam, Rehabeamile sündis Abija, Abijale sündis Aasa,
8 Aasale sündis Joosafat, Joosafatile sündis Jooram, Jooramile sündis Ussija,
9 Ussijale sündis Jootam, Jootamile sündis Aahas, Aahasele sündis Hiskija,
10 Hiskijale sündis Manasse, Manassele sündis Aamon, Aamonile sündis Joosija,
11 Joosijale sündisid Jekonja ja tema vennad Paabeli vangipõlve ajal.
12 Pärast Paabeli vangipõlve sündis Jekonjale Sealtiel, Sealtielile sündis Serubbaabel,
13 Serubbaabelile sündis Abihuud, Abihuudile sündis Eljakim, Eljakimile sündis Assur,
14 Assurile sündis Saadok, Saadokile sündis Ahhim, Ahhimile sündis Elihuud,
15 Elihuudile sündis Eleasar, Eleasarile sündis Mattan, Mattanile sündis Jaakob,
16 Jaakobile sündis Joosep, selle Maarja mees, kellest sündis Jeesus, keda nimetatakse Kristuseks+ .
17 Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.
See oli mul nüüd esimene kord elus seda teksti valjusti ette lugeda. Minuealised ja vanemad – te mäletate omaaegseid telefoniraamatuid – tundub, et sama mõttekas oleks ette lugeda mõnda neist. Leerikoolis soovitan ma sugupuid käsitlevad peatükid leerilastel rahulikult vahele jätta: Piiblis on väga erinevaid tekste, ja mõnes neist sügavat iva lihtsalt ei leia. Ja ometi on äsjakuuldud read lisatud Saksa luterliku kiriku uuendatud perikoobiritta. Ikka selle mõttega, et need võiks meid jõulupühade aegu kõnetada.
Luuka rõõmusõnumi algus on meile hästi tuttav – seda kuuleme ajast aega igal jõuluõhtul, ning eile oli see lausa jutlusetekstiks. Matteus alustab oma kuulutust hoopis teisiti, kuivalt nagu arveametnik. Ei ole siin Petlemma lauta ega sõime, ei ingleid ega karjaseid. Ometi on ka tema eesmärgiks panna kirja rõõmusõnum Jeesusest. Milles seisneb siin rõõm? Isegi sobilikku poisslapse nime on siit keeruline leida. Mõnigi ütleks irooniliselt, et põlvnemine ning tõupuhtus on hobuse- ja koerakasvatajate pärusmaa, inimesega ei peaks meie ühiskonnas sel enam mingit pistmist olema. Mulle endale on oma juurte ja päritolu otsimine lapsest saadik huvi pakkunud, ent kuidas leida mingit sügavamat sisu Jeesuse sugupuust?
Matteuse poolt kirja pandud põlvnemislugu on tihedalt läbi põimunud Iisraeli rahva ajalooga. Kaudu kõneleb see kogu inimkonna ajaloost. Nimi järgneb nimele, ning igaüks neist heidab nii valgust kui ka varju. Erinevad näod, erinevad lood. Ei ühtki plekitut pühakut, ei ühtki maailmaparandajat. Üks tuntum kui teine, ent igaüks isemoodi küürakas.
Matteus teab, mis tema kaasaegsetel südamel. See on tunne, et selle ilma varjud muutuvad aina pikemaks ja valgust jääb vähemaks. Ja nad küsivad: kuhu see kõik välja viib? Millega see kõik ometi lõpeb?
Tunne pole muutunud, küsimused samuti mitte. Oma südamesopis küsime me sedasama. On ebakindlust, on hirmu ja ängi. Kriis järgneb kriisile.
Mis saab edasi? Millega see kord lõpeb?
Matteus ütleb: see lõpeb imega, täpsemalt jõuluimega. Sünnib midagi uskumatut: Jumal võtab meie olukorda tõsiselt ja saab inimeseks. Ta lõimib end sellesse ütlemata segasesse inimkonna loosse, et inimlast ära päästa.
Kas Ta ikka teab, mida Ta teeb? Millise riski Ta enese peale võtab, millisesse jamasse Ta end mässib? Nüüd langevad meie varjud ka Tema peale. Ja meie saame nüüd osa oma vastutusest Tema õlgadele lükata – saame käe puusa panna ja Temalt aru pärida, miks nii – miks Ta lubab seda, mida meie teeme? Miks Ukrainas nõnda? Miks minu elus nõnda?
Tema tuleb sellegipoolest ning saab osaks sellest vägivalla ja ebaõiglusega täidetud maailmast. Vaevalt on Jeesus sündida jõudnud, kui konkurenti kartva kuningas Heroodese mõrvaplaanid Ta elu ohtu seavad. Maarja ja Joosep haaravad vastsündinu ning põgenevad pagulaspõlve.
Jumal otsekui teeks ennast meie väikluse ja tigeduse märklauaks, et kõigest inimlikust sapist ja kurikavalusest osa saada. See on Tema viis sekkuda maailma kurjakuulutavasse kulgu ning seda katkestada. Tema tulekuga sünnib tõepoolest midagi täiesti uut. See sünnib siis, kui Ta räägib tähendamissõnu Jumala riigist, kui Ta murrab köidikuid ja vabastab inimesi nende deemonitest, kui Ta istub ühes lauas patuste ja põlatutega – siis sünnib, et varjud taganevad.
Tema kohalolus tärkavad elule mõnedki luhtunud lootused. Tema kohalolu annab meile tagasi usu, et vihal, kannatusel ja surmal ei ole viimast sõna. Ta kingib uusi mõtteid ja uut jõudu neid ellu viia.
Hea kogudus, me seisame silmitsi lugematute erinevate ohtudega. Ja kõige selle keskel tahame me oma silme ees hoida lootuse allikat. Vaat ei lase väsimusel, tülpimusel ega meeleheitel enda üle võimust võtta! Me hakkame sellele vastu, ja kui üks väsib, siis hoiab seda valgust teine, nii kaua kui esimene end kogub, ja nõnda ikka edasi, üksteist mitte maha kiskudes, vaid toetades ja julgust andes. Meil on vaja selleks suurt loovust ja leidlikkust. Matteus aitab siin kaasa. Kui rabedalt ja kuivalt ta seda ka ei teeks, peitub tema kirjapandus oluline troost. ,,Pange tähele,’’ ütleb Matteus, ,,see kaar ulatub Aabrahamist üle Taaveti ja Paabeli vangipõlve kuni Jeesuseni. Selles on nii kõrgpunkte kui ka totaalset madalseisu. Aga isegi lootusetuna näivad olukorrad ei toonud enesega lõppu, ka tupikteedel oli väljapääs. Sest Jumala armastus ei ole end ammendanud. Tema tegutseb nii hiilge- kui ka hädaaegadel ning miski ei saa takistada Teda eesmärgile jõudmast – ei ükski inimlik sepitsus ega katastroof. Kõik need põlvkonnad – nad pole asjatult lootnud. Jumala tõotused saavad teoks. Ta saadab päästja.’’
Kuidas suuta loota, et headus võidab, kui kurjus laastab ja hävitab nii ligidal, et me võime aimata selle hingeõhku oma kuklas? Kuude kaupa tuleb uudiseid, mis hävitavad igasuguse lootuse. Mil moel seda elusana hoida? Nii veidralt kui see ka ei kõla, tasub mõtelda muuhugas näiteks Jeesuse sugupuu peale. Sest selle sõnum on: ,,Usalda Jumalat!’’ Tema ei jäta oma lapsi. Ta teeb teoks oma tõotuse ning meid ootab ees midagi radikaalselt uut. See on maailm, kus pole viha ega vägivalda, ei haigusi ega surma, ei leina ega pisaraid.
Jumal teeb täiesti uut. See pole tänasest pisut parem, meie äranägemise järgi korraldatud maailm, pisut õiglasem või rahulikum ühiskond. Ta loob teistsugust, nii erinevat sellest, mida meie ette oskame kujutada. Sellegi kohta on Matteuse toodud sugupuus hämmastavaid märke. Keset viisakat, korra- ja kombekohast isade ja poegade loetelu võib kergesti kahe silma vahele jääda, et siia loetellu on pikitud neli naisenime. Ja et üllatus või provokatsioon oleks täiuslik, siis – need ei ole lugupeetud ja ontlikud Iisraeli pereemad nagu Saara, Rebeka, Lea või Rahel. Need on Taamar, Rahab, Ruth ja Batseba, neli pigem veidrat, kahtlase taustaga naist. Nende varjud on üsna pikad, nende elulood kurvikad.
Matteus on nad Jeesuse sugupuusse paigutanud, kuigi saanuks ka teisiti. Ent sõnum on selge: Jeesus avas oma suhtumisega naistesse täiesti uue peatüki, kinkis naistele inimväärikuse ja väärtuse. Seda õppetundi õpiti kaua, õpitakse mu meelest veel tänaseni, sest see on paljudele ebamugav, kuid seda maha salata pole enam võimalik. Jeesus ei tühista ega pisenda naisi, Ta ei saada neid tagapingile istuma.
Aga miks on just need neli naist nii väärikal kohal – Uue Testamendi esimesel leheküljel, esimese evangeeliumi esimeses peatükis? Esimene neid ühendav silmatorkav joon on see, et kõik neli on välismaalased. Ja seegi on väga selge sõnum. Kui tihedalt Jeesus ka Iisraeli ajalooga seotud poleks, on Ta tulnud päästjaks kõigile. Ta on lootuseks ja väljapääsuks – või ehk pigem sissepääsuks – kogu maailmale.
Ja veel midagi olulist ning kummalist, mis neid naisi ühendab. Nad ei sobitunud kuidagi ei toonastesse ega isegi tänastesse moraalikategooriatesse. Nende suhtestaatus oli küsitav ja kahtlane ning nende laste sünd oli seetõttu kõike muud kui enesestmõistetav. Iga lapse eellugu kõneles hädast või väljapääsmatust olukorrast või eksimisest ja süüst. Ükski neist ei sündinud tavapärasesse traditsioonilisse perekonda. Ja ometi – või just seepärast – oli igas loos, iga lapse sünnis lootust.
Siin kirikus on täna paraku liiga külm, et neist naistest pikalt rääkida. Leidke neil aastalõpu päevadel oma kodus üks mõnus nurgake ja lugege Vana Testamendi Taamarist, Raahabist ja Rutist. Ja Uurija naisest Batsebast ning neist koledustest, mis tema ümber toimusid. Ja ometi sündis laps, laps, kes kandis nime Saalomon, mis tähendab ,,Tema on rahu.’’
Iga lapse sünniga saab alguse midagi uut. Iseäranis on see nõnda laste puhul, kelle sündi inimesed võimalikuks või mõistlikuks pole pidanud. Need ,,mõeldamatud’’ lapsed on märk sellest, et – no matter what! – Jumal tungib läbi meie lootusetuse ja loob uue alguse.
Need neli naist Jeesuse sugupuus ja nende neli täiesti normivälist lapsekandmise lugu on kui ettevalmistus suurimaks, kõiki norme eiravaks ja ületavaks lapseootuseks. Ka seda viiendat naist on seal sugupuus nimetatud – Maarjat, kellest sündis Jeesus, keda nimetatakse Kristuseks. Maarja, kes kandis oma südame all Jumala poega.
Jah, mõeldamatu, arusaamatu, ehk isegi soovimatu. Me sooviks ju mõnd muud lahendust, selgemat, üheselt mõistetavamat, käegakatsutavamat. Ainult et… kas selline aitaks? Kas seda laadi inimmõistusepärane, igati tubli ja edumeelne lahendus on kunagi päriselt aidanud, kunagi midagi lõplikult lahendanud?
Tuhandeid kordi oleme selgi aastal ohanud, et vaat seda me tõesti oodata ei osanud – et sellised koledused oleksid pidanud juba ammu minevikku jääma. Ja ometi on nad siin, kohal nagu muiste. Tõsi, meil on vaja inimeste tarkust ja lahendusi, julgust ja söakust, on vaja jaksu edasi pürgida, parendada, muuta ja kasvatada. Aga pärislahendused, mis maailma jaoks tõelise väljapääsu (või ehk pigem ikkagi sissepääsu) loovad – need tulevad ülalt. Ja need peavadki olema täiesti teistsugused, sest muu meid lihtsalt ei aita.
Jumal on näinud meie häda. Ta on inimeseks saades otseselt inimkonna lukku sisenenud. Teda ei saa meie loost enam välja mõtelda. Ja sellepärast saame nüüd meie ise varjude vahelt välja astuda – meie, kes me mõnikord enam üldse ei usu ning üldse midagi ei loota ei julge. Aimates Päästja kohalolu tohime me ometi elada, ning kõigile muredele ja ohtudele vaatamata seda elu armsaks pidada. Jumala valguses käies näeme me muudki peale ohustavate varjude. Me näeme ka nende varjude taandumist. Haiged saavad terveks, kurvad leiavad rõõmu, haavatud tervenemist. Surijad tohivad rahus surra ning leida kodutee. Kurnatud leiavad uue jõu, rahutud rahu. Sest Jumal ei väsi meie lootusetusest läbi murdmast ning uusi algusi loomast – siinsamas, meie endi seas. Aamen.
Vaata 25.12.2022 jumalateenistust Risti kiriku Facebooki lehelt.
