“Jumalaga suhtes olek ei tähenda kunagi automaatselt seda, et kõik elus hetkega laabub. See ei tähenda ka seda, et edaspidi tabab üksnes õnn ja kordaminek. Suhe Jumalaga tähendab eelkõige elu. See tähendab igapäevast ja lähedast suhet,” ütles õpetaja Ariel Süvari oma jutluses Risti kirikus pühapäeval, 24. septembril 2023.
Üks küsimusi, milleni enamus inimesi varem või hiljem elus jõuab, on: “Miks on maailmas nii palju häda ja õnnetust?”. Nojah, nii abstraktselt või filosoofiliselt kõlab küsimus harvemini. Enamasti kõlab sama mõte umbes nii: “Miks mul läheb halvasti? Miks ma pean kannatama?”. Küsitakse konkreetselt: “Miks pidi Estonia põhja minema? Millega on ukrainlased selle praeguse õuduse ära teeninud?”. Edasi tekivad juba automaatsed religioossed seosed: “Kas ma olen midagi halvasti või valesti teinud, et asjad lähevad nii, nagu me ei soovi?”. Või hoopis õigustusena: “Ma ei ole seda ära teeninud!”.
See ei ole kindlasti moeküsimus. Sama teema on inimesi vaevanud aastatuhandeid. Kui mõttemaailm evib endas veel Jumala perspektiivi, siis ei ole kaugel Jumala süüdistamine: “Miks Sa lased kurjal sündida? Miks Sa ei ole loonud head maailma?”.
Just selle teemaga tegeleb Iiobi raamat. Iiob on vaga ja õiglane mees. Öeldakse, et ta käib koos Jumalaga. Teeb kõike õigesti, elab Jumala seaduste kohaselt. Raamat algab sellega, et nimikangelane on rikas ja seda nii majanduslikult kui ka pere poolest. Aga ootamatult tabavad teda õnnetused ja hädad. Ta jääb ilma oma varandusest, lastest ja lõpuks ka tervisest. Nii, et ühel hetkel ütleb talle ta naine otse: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!“ (Ii 2:9).
Kõige selle häda keskel saabuvad teda lohutama sõbrad. Nii koosnebki raamatu tekst ühest küljest kaebekõnedest ja sinna vahele põimitud lohutustest. Mingil hetkel muutub lohutussõnade toon hoopis põhjuste otsimiseks. Ja need vastused ei ole üldse ühesed. Esimene võimalik vastus on kihlvedu Jumala ja Saatana vahel. Järgmine versioon: Jumal paneb inimese proovile – kas ta jääb ustavaks ka siis, kui ei ole asjad hästi? Üks sõber otsib ikkagi mingit salapattu: kas äkki eksimine Jumala vastu on selle olukorra võimalikuks teinud? Vastusevõimalusi on veelgi. Ent just vastuste rohkus teeb loo aktuaalseks väga erinevatel aegadel ja olukordades. Küsimusele ei ole ühest vastust. Vastus on pigem teekond.
Viimaks, kui teoses saabub haripunkt Jumala sekkumisega, on vastus niisugune, mida me lõpuni ei tarvitse mõista. Jumal kirjeldab oma majesteetlikkust ja suuri tegusid, mida ta on teinud maailma luues kõigis üksikasjades ja ta küsib retooriliselt: “Kes sina, Iiob selline oled, et sa tuled mind kritiseerima?”.
Ja nii kõlabki tänasel pühapäeval Iiobi vastus kõige häda ja õnnetuse keskelt. Ii 19:25jj: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.“
Jumalaga suhtes olek ei tähenda kunagi automaatselt seda, et kõik elus hetkega laabub. See ei tähenda ka seda, et edaspidi tabab üksnes õnn ja kordaminek. Suhe Jumalaga tähendab eelkõige elu. See tähendab igapäevast ja lähedast suhet. See tähendab, et Tema kannab läbi aegadest, mis on täis väljakutseid, kannab läbi loomulikult ka kõigest muust. Ta on elav Jumal. Jeesus ütleb: “Mina elan ja ka teie peate elama.”. Selliselt kutsub ja julgustab ka tänane pühapäev vaatama Jeesuse peale. See suhe ei piirdu üksnes ajalikuga, vaid kestab üle maiste piiride.
Vaata jumalateenistust Risti kiriku Facebooki lehelt.
Foto: unsplash.com
