Jutlus

Jutlus: 2023. aasta esimene jumalateenistus Risti kirikus

By 13. jaan. 2023jaanuar 20th, 2023No Comments

Risti kiriku lühter

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 8. jaanuaril 2023

Johannese evangeelium 1:29-34

29  Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.
30  Tema ongi see, kelle kohta ma ütlesin: Pärast mind tuleb mees, kes on olnud minu eel, sest tema oli enne kui mina.
31  Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid ma olen tulnud ristima veega selleks, et tema saaks avalikuks Iisraelile.”
32  Ja Johannes tunnistas: „Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat.
33  Minagi ei teadnud, kes ta on, kuid see, kes minu läkitas veega ristima, tema ütles mulle: Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.
34  Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.”

Meie koguduses on juba aastakümneid peetud jumalateenistusi vaid kuu teisel ja neljandal pühapäeval ning suurtel kirikupühadel. Seetõttu astume kirikuaastast läbi pisut pikemate sammudega kui mujal tavaks. Viimati olime koos esimesel jõulupühal, nüüd on jõuluaeg kolmekuningapäevaga läbi saanud ning kirikuaastas on kätte jõudnud ilmumisaeg. Oleme nagu kaugõppijad, kel tuleb harva kokku saades selle võrra intensiivsemalt kohal olla ja kaasa mõtelda. Mul on rõõm tõdeda, et meis on süvenenud janu ja vajadus ka vahepealsete väiksemate kokkusaamiste, sh piibliringide järele – ikka selleks, et võiksime päevast päeva käia Jumala valguses.

Täna püüame hoomata kolmekuningapäevaga algava ilmumisaja mõtet. Ilmumise või ilmutamise parimaks võrdpildiks on minu jaoks ikka see omaaegne mustvalgete fotode ilmutamine, mida kas pimikus või meie pere puhul Mustamäe korteri pisikeses pimedas vannitoas tehtud sai. Istusime vennaga kahekesi pimedas vannitoas, ja kuna ruum oli kitsas, pidin mina kui pisem istuma koguni vannis – ja me ilmutasime fotosid. Vend teadis, kuidas seda teha ning mis ainet mingisse kaussi panna, minu asi oli aidata tal neid märgi pabereid ühest kausist teise tõsta ja siis välja võtta. On ühtaegu lummav ja põnev, kui puhtale valgele paberile hakkavad ilmuma mingid varjud, kontuurid ja kujud. Algul ei saa sa veel aru, kes need kujud on või mis hetke on seal tabatud, aga siis saab pilt üha enam selgemaks, kuni sa näed ja mõistad.

Ilmumisaeg kõneleb sellest, kuidas meis võib hakata kuju võtma arusaamine Jeesuse tõelisest olemusest. Nii saab ähmastest kuuldustest üha selgem pilt ja taipamine sellest, kes Ta on ja miks Ta on. Vähehaaval hakkame uduste varjude asemel mõistma tuuma.

Kui piirduksime üksnes jõuluõhtuga ja sealt saadud info olekski kõik, mida me Jumalast ja Tema pojast teaksime, siis oleksime samas seisus, kui Petlemma lauda naabruses elanud inimesed, kes küll lapse sünnist kuulda said ja ehk isegi mõtlesid, et oleks ju võinud neile toanurgas ruumi leida, aga kes siis kohe oma eluga edasi tõttasid. Nad olid olnud nii ligidal, hommikul õue minnes ehk koguni nägid seda last, aga nad ei saanudki teada, keda nad kohanud olid. See tundus olevat vaid üks kaugelt tulnud teekäijate titt – titt nagu iga teinegi.

Karjased, kes jõuluõhtul oma karja juurest kohale tõttasid, taipasid, et see on üks eriline laps, Jumala enese poolt saadetu. Kolm tarka või kuningat, kelle järgi on nime saanud kolmekuningapäev, tulid kohale tuhandete kilomeetrite tagant, nii erilise teadsid nad selle lapse olevat. Nad teadsid, sest Jumal oli neile seda ilmutanud. Nad oskasid temas näha või aimata Jumala abi, Jumala päästet maailmale, ja seda seepärast, et Jumal ise andis seda neile teada.

Ristija Johannes tundis Jeesust küllap juba sünnist saadik. Johannese ema Eliisabet ja Jeesuse ema Maarja olid lähedalt sugulased, ja isegi oma poegi ootasid nad ühel ja samal ajal, ehk vaid mõni kuu oli vahet. Just Eliisabeti juurde läks Maarja oma uskumatust elumuutusest kõnelema, ning just seal sai ta kinnitust, et tema südame all kasvav lapsuke on Jumala eriline kingitus. On väga tõenäoline, et need kaks ühevanust poissi kohtusid sageli juba lapsepõlve, küll suguvõsa pidustustel kui ka perekonniti üksteisel külas käies.

Ja ometi ütleb Johannes nüüd täismehena – ütleb selle lühikese kirjakoha jooksul lausa kaks korda – ,,Minagi ei teadnud, kes ta on.’’

Muidugi teadis ta Jeesust, tundis teda kui inimest, kui sugulast, kui Jeesust, Joosepi ja Maarja poega. Just nõnda, puusepa poja Jeesusena tundis teda ka koduküla rahvas. Ent ei nemad ega Johannes polnud ära tundnud ega taibanud, kes Ta päriselt on. Nad tundsid teda kui omasugust inimest, kel on nimeks Jeesus, ent ei mõistnud, et Tema on Jumala poolt saadetud Päästja. Ja nad ei saanudki seda ise taibata, ei saanudki teada, sest selleks on vaja Jumala ilmutust. On vaja Jumala enese abi, Tema vaimu puudutust, et meile saaks ilmuma hakata Jeesuse tõeline olemus, ning ennekõike see, kes Ta on meie jaoks – minu jaoks, ning täiesti isiklikult ka Sinu jaoks.

Mis asi see on, mis nüüd ühtäkki Johannesele ilmsiks oli saanud? Mis oli see, mille kohta ta peale 30-aastast tutvust ütleb, et ,,mina ei teadnud, kes ta on’’, ent nüüd….

Johannes, kes nüüd teab, ütleb selgelt: ,,Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!’’ See noormees, kellega ma olen poisikesest peale koos ringi jooksnud ja puude otsa roninud, on Jumala Tall!

Jumala Tall, Agnus Dei – tõenäoliselt seostub see meile mõne Bachi või Händeli missaga. Ma hea meelega räägiksin sellest religiooniloo jaoks nii olulisest väljendist pikemalt, aga mul ei ole selleks südant. Rääkida miinuskraadide käes istudes pikalt ohvriteoloogiast ja paasatallest ei tundu inimsõbralik, ja mis ei ole inimsõbralik, ei ole ühtlasi ka Jumalale meelepärane.

Piirdume praegu siis vaid tõdemusega, et Jumala tall on meie kõnekeelde tulnud terminina patuoinas. Patuoinas on see, kelle peale veeretatakse süü. Jeesus oli niisugune patuoinas, kes võttis inimeste süü enese peale. Selleks Ta tuligi. Mitte lihtsalt õpetama ja seletama, kuidas oleks õige elada. Seda on teinud tuhanded enne ja peale teda, õigupoolest isegi miljonid, mõnedel on see lihtsalt paremini välja kukkunud.

Jeesus tuli selleks, et võtta enese peale kõik halb, kõik kuri, mis aegade algusest tehtud oli ja aegade lõpuni tehakse. Võttis enese peale ja kandis kõige selle tagajärjed ehk karistuse.

Kuidas nii, võime küsida, seda kurja on olnud ja on praegugi nii palju, et ühe mehe õlad küll seda kanda ei jaksa. Aga see oligi see, mida Johannes nüüd taibanud oli – Jeesus polnud lihtsalt üks mees, isegi mitte kõige tublim, kõige ausam ja parem ja targem mees. Ta oli Jumala enese poeg, ja nõnda siis Jumal ise, kes tuli ja sai inimeseks ja elas inimesena ning suri inimlikku surma – Jumala Poeg, kes kannatas meie eest ning kes alistas oma kannatuse ja surmaga nii kurjuse kui ka surma väe.

Seda, et Jeesus Kristus on surnud maailma pattude eest, teadsin ma juba varajases lapsepõlves. Olin seda kuulnud oma vanematelt ja mulle väga kallilt vanavanaemalt, ja ma uskusin, et see on tõesti nii. Sain aru, et maailma patu ära kandmine on midagi väga erilist ja suurt. Ometi võin ma nüüd öelda, et minust sai kristlane, kui ma taipasin, et Kristus suri minu pattude eest. Mina olen osa sellest maailmast, mille eest Ta suri. Ja see polnud mingi filosoofiline kurjus, mille eest Ta kannatas, ega mingid abstraktsed, teiste tehtud patud, vaid minu enda oma. Ses mõttes ei olegi minul asja sellega, mida teised on kurja teinud – ja kuidas nemad seega Kristusele kannatusi on lisanud – vaid minu enda võlg, minu enda isekus on olnud piisavalt suur, et Kristust surma saata. Minu enda pattudest piisas täiesti, et Kristus kannataks ja sureks. Ja selle minu süü on Kristus ära kandnud, minu surma on Ta ära surnud. Nõnda ka sinu oma, ja nõnda ka maailma kõikide üksikute inimeste oma, sõltumata sellest, kas nad on seda juba taibanud või mitte.

Ristija Johannes taipas, sest Jumal oli talle seda ilmutanud. Vähehaaval, kild killu järel tahab Issand ilmutada seda igaühele meiegi seast – et meiegi taipaksime ning mõistaksime oma elu ja lootuse selle peale rajada.

Sa ütled nüüd võib-olla, et see jutt tekitab sinus võõristust ning sa ei tea, ei ole selles sugugi veendunud. Sa ei tunne Jeesust veel nii hästi, ei ole kindel, kas Ta tõesti on elav Jumala Poeg, ja kui on, siis mida see tegelikult tähendab.

Sellest pole midagi. Õigupoolest on see on täiesti arusaadav ja normaalne. See ei olegi mingi kaasasündinud või äraõpitav teadmine. Isegi Ristija Johannes tunnistab ju, et temagi ei teadnud – tema, keda Jeesus nimetab suurimaks prohvetite seas.

Ära heitu ega muretse, ära löö käega. Ning ära pööra selga, ära sule oma kõrvu, isegi kui sa praegu sugugi ei mõista. Jumal tegutseb sinu juures ja su sees, ning pisitasa, nagu foto pimikus, võtab Kristus sinu sees kuju. Täiesti selgele arusaamisele, 100%-lisele tõetundmisele me siin maailmas vaevalt et jõuame – see nägemine tuleb alles sealpool, Jumala juures – aga siin lase Issandal enda sees tööd teha. Anna Talle ruumi oma elus, et see rõõmus sõnum võiks Su sees aina kirkamaks saada.

Tänase kirjakoha lõpus ütleb see nägijaks saanud Ristija Johannes: ,,Ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg.’’ Kui inimene on Teda taibanud, siis vaevalt saab ta seda maha salata. Tõde pole pelgalt mõistuse, targutamise või vaidlemise asi. Tõde on eksistentsiaalne, midagi sellist, mis puudutab meie olemasolu ja nõuab järgimist. Tõde elatakse ja tõde tunnistatakse kogu oma olemasoluga.

Ja nii nagu Ristija Johannes, ei saa ka teised tõe ära tundnud seda vaka all hoida. Ristija Johannesest sai Kristuse poole näitav sõrm, kes ütles: ,,Tema peab kasvama, mina pean kahanema.’’ Oluline pole siin enam see, kes Kristust kuulutab, kes Tema suunas näitab ja juhatab, vaid oluline on Tema, Jeesus Kristus ise. Teda saame kuulutada, Temast tunnistada oma sõnade, oma jagatud lootuse ja armastusega.