Risti kiriku uks
„Meil on Jumal, kes tunneb inimeseksolemise kogu keerukust. Ta on omal nahal kogenud nii üksindust kui ka mittemõistmist, nii reetmist kui ka ahastust Sellepärast mõistab Ta meid. Meil on Jumal, kes on olnud vaevatud samamoodi nagu meie. Ta on tundnud hirmu ja valu, ja Ta teab, mismoodi tunned ennast sina, kui sa koged hirmu ja valu, reetmist või ahastust. Ja neis olukordades, kust meil ei õnnestu põgeneda, annab Ta meile jaksu püsima jääda. Jah, me tahaks võtta mõõga ning lüüa maha mõnegi sõjasulase või vähemalt mõne kõrva – ja vahel ongi vaja seda teha! Aga mõnigi kord paneb Jeesus käe tolle sulase kõrva peale ning tervendab selle, öeldes sulle: lase olla. Ma saan sust aru, ma tean, et sa kannatad, aga sellest pole praegu kasu. Praegu pead sa lihtsalt püsima jääma. Pead edasi kestma, kuni saabub lahendus. Ja mina seisan koos sinuga. Enamgi veel: kui vaja, siis ma vahepeal lihtsalt kannan sind, kuni sa leiad uue jõu. Ma kannan sind läbi pimeduse.“ – Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 12. märtsil 2023.
Luuka 22, 47-53
47 Kui Jeesus alles rääkis, vaata, tuli rahvajõuk, ja see, keda hüüti Juudaks – üks neist kaheteistkümnest -, käis nende ees ja astus Jeesuse juurde talle suud andma.
48 Aga Jeesus ütles talle: „Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?”
49 Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?”
50 Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.
51 Aga Jeesus kostis: „Jätke see!” Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.
52 Aga Jeesus ütles ülempreestritele ja templivalvuritele ja vanematele, kes tema vastu olid tulnud: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega?
53 Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald.”
Milline stseen – vaid seitsmes salmis kokku võetud ääretult kriitiline hetk Jeesuse ja Ta jüngrite elus! Hiline tund Ketsemani aias, kõik nad ümbritsetud öösse kalduva õhtu pimedusest. Selja taga pikk ja sündmusterohke päev – kõnelused Jeruusalemma templis, paasapühade-eelsed rahvamassid linnatänavatel, pühadesöömaajaks valmistumine ja see traditsiooniline, ent ometi nii eriskummaline ühine paasasöömaaeg, mis pani aluse meiegi poolt igal jumalateenistusel peetavale armulauale. Sealt siirdus Jeesus Õlimäele palvetama ning jüngrid, ise kimpus oma tulevikupiltide ja võimuambitsioonidega, omavahel vaieldes, Talle järgnemas. Samal ajal kui Jeesus heitleb oma viimaseid heitlusi Jumalaga, aimates, millised katsumused Tal ees seisavad, jäävad jüngrid Ta kõrval lihtsalt magama ning näevad unes võib-olla oma loodetavaid ministriportfelle.
Mis hetkel nad oma unest virgusid? Kas siis, kui Rooma sõdurid tõrvikuvalgeil ja relvade kõlinal lähedale astusid, olid nad juba täiesti ärkvel või alles unesegased? Siis, kui Juudas Jeesuse juurde astus, Teda embas ja põsele suudles? Ehmatusega pidid nad taipama, et vaatamata Jeesuse palvele Temaga koos valvata olid nad ikkagi magama jäänud. Ja kui nad aru said, et nad on silmitsi reaalse hädaohuga – et sõdurid on tulnud Jeesust või ehk ka neid vangistama – on igati loomulik, et mõni neist haaras mõõga järele. Kriitilises olukorras on väga keeruline paigale jääda. Nii väga tahaks tegutseda, nii väga tahaks, et minust midagi sõltuks – et ma ei jääks passiivseks, vaid annaks oma parima.
Ent mõnikord ei tea me, mis on sellel silmapilgul parim. Mõnikord me lihtsalt ei tea, mis on Jumala plaan ning mis meie roll selles.
Ketsemani aias toimunud vangistamisloo on kirja pannud kõik neli evangelisti. Kõik nad annavad tunnistust isegi ülempreestri sulase maharaiutud kõrvast. Tõsi, vaid Luukas on pidanud vajalikuks kirja panna, et Jeesus tervendas sulase sealsamas ning too sai tagasi ka oma kõrva. Kui see nõnda oli, sai sellest sulasest tõenäoliselt üks veendunumaid kristlasi.
Üksmeel valitseb selleski osas, et vangistajate eesotsas seisis Juudas. Äraandja – see Uue Testamendi üks traagilisemaid ja mõistatuslikemaid inimkujusid. Mõistatuslikuks teeb ta iseäranis see, et tal endal polnud aastaid hiljem võimalust sulge kätte võtta ja oma Juuda-nimelist evangeeliumi kirjutada, nõnda nagu tegid seda Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Ta ise jättis ennast sellest selgitamisvõimalusest ilma, kuna ei suutnud sellega, mida ta teinud oli, edasi elada. Nõnda ei saagi me teada, miks: miks sai temast äraandja? Mida ta mõtles, mis olid tema kaalutlused? Mis viis teda selleni peale neid võrratuid aastaid, mis ta väga lähedase jüngrina Jeesuse kõrval elas? Miks sai just talle osaks see ääretult õnnetu roll reeta Jeesus? Tema kuju tekitab kümneid küsimusi, laseb fantaasial ja oletustel lennata. Just see arusaamatu reeturlikkus ning sellele järgnenud traagiline elulõpp on ajendanud lugematuid autoreid kirjutama temast romaane, novelle ja teatritükke, aga kui haaravad need lood ka poleks, jäävad nad kõik ikkagi vaid spekulatsioonideks.
Miks saab kellestki äraandja? Miks me üksteist reedame? Juudast on küll koletislikke maale maalitud ning teda kuradi endana kujutatud – sina Juudas, äraandja! – aga viimselt on ta ikkagi vaid üks meie seast. Juudas on meie vend, ja just nii võiksime me püüda teda vaadelda. Mitte kui kehastunud kuradit, kel on mütsi all sarved ja saabastesse varjatud kabjad. Ta on meie vend, keda me ei mõista ning kes tekitab kimbatust. Vend, kes on teinud kurja, ja me ei saa kunagi teada, kas ta tõesti mõtleski seda. Või olid ta motiivid teised, aga kõik kukkus lihtsalt nii halvasti välja?
Ja kui tagantjärgi seletamise võimalust pole, siis jäävadki alles vaid klišeed ja kujutluspildid ning juudasuudlus kui sümbol reeturlikkusest.
Inimene kui selline pakub lakkamatut mõtteainet – tema soovid, igatsused, tungid ja tegutsemise ajendid. Ja me polegi nii kohutavalt erinevad – ka mitte Juudast, sest ühel või teisel moel oleme meiegi elus olnud nii reeturi kui reedetava rollis. Seda, kui me ise äraandjaks osutume, ei pruugi õieti märgatagi. Vaevalt otsustab keegi, et nii, nüüd ma võtan kätte ja reedan selle või teise inimese. Pigem seisab silme ees mingi suurem eesmärk, ning kellegi altvedamine või reetmine näib paratamatu hinnana, mida selle Suure Eesmärgi nimel maksta tuleb. Silme ees terendav Eesmärk varjutab ka valu, mida teine inimene tunda võib. Kui metsa raiutakse, siis pilpad lendavad – ja teise inimese tunded või käekäik näivad Suure Eesmärgiga võrreldes mõnikord tõesti vaid pilbastena.
Seda, kui meid reedetakse, on aga raske unustada. Asi on nimelt selles, et reetmine ei saa meile osaks võõraste või vaenulike inimeste poolt. Reetmise teeb rängaks just see, et reetja on lähedane inimene. Keegi, kellest sa seda iial oodanud poleks. Keegi, kes sa oled usaldanud ja kes sind nii hästi tunneb. Keegi, kes annab sulle juudasuudluse, pöörab selja ning jätab sind nelja tuule kätte.
Reeta saab inimesi, reeta võib aga ka põhimõtteid ning ideaale. Reeta saab ka iseennast. Me ei ole kaugel Juudast, nõnda nagu me pole kaugel ka mõnest pühakust. Meis on alged olemas mõlemaks. Mõnedele algetele anname me endas kasvuruumi ja mõnedelt võtame kasvamisvõimaluse ära. Valik on sageli meie enda teha.
Juuda kuju on põnev ja oma salapäras ligitõmbav. Kergesti jäävad meie silmad tema peal pidama ning mõtted temaga tegelema. Meie mõtted liiguvad inimsuhetele ja iseendale. Sedagi on vaja. Just sellepärast alustame me ka jumalateenistust patutunnistusega, et Jumala ees seistes end läbi katsuda ning ära tunda ja tunnistada enese sees ka neid juuda-algeid. Ometi on see vajalik eelkõige selleks, et seejärel silmad enese pealt üles tõsta ning oma pilk Jumalale suunata.
Just seda tuletab meile meelde ka tänane Oculi-pühapäev. Ning ka selles Ketsemani aia stseenis tahame me pöörata silmad Jeesuse peale. Olulisem kui mõista Juudast on püüda mõista seda, mis toimus Jeesusega. Kirikuaastas keset Kristuse kannatusaega seistes mõtleme kangastub meie silme ees ennekõike Kristuse okaskroon ja piitsutamine ning lõpuks ka ristilöömine. Ent kannatused, mida inimene elus kogeb, pole ainult füüsilist laadi. Ja Jumal tuli võtma enese peale kogu meie kannatuste koormat – ka seda, mis vaevab meie südant.
Meil on Jumal, kes tunneb inimeseksolemise kogu keerukust. Ta on omal nahal kogenud nii üksindust kui ka mittemõistmist, nii reetmist kui ka ahastust Sellepärast mõistab Ta meid. Meil on Jumal, kes on olnud vaevatud samamoodi nagu meie. Ta on tundnud hirmu ja valu, ja Ta teab, mismoodi tunned ennast sina, kui sa koged hirmu ja valu, reetmist või ahastust. Ja neis olukordades, kust meil ei õnnestu põgeneda, annab Ta meile jaksu püsima jääda. Jah, me tahaks võtta mõõga ning lüüa maha mõnegi sõjasulase või vähemalt mõne kõrva – ja vahel ongi vaja seda teha! Aga mõnigi kord paneb Jeesus käe tolle sulase kõrva peale ning tervendab selle, öeldes sulle: lase olla. Ma saan sust aru, ma tean, et sa kannatad, aga sellest pole praegu kasu. Praegu pead sa lihtsalt püsima jääma. Pead edasi kestma, kuni saabub lahendus. Ja mina seisan koos sinuga. Enamgi veel: kui vaja, siis ma vahepeal lihtsalt kannan sind, kuni sa leiad uue jõu. Ma kannan sind läbi pimeduse.
Avastasin mõne päeva eest üllatusega, et saksa keeles on pimeduse kohta kaks täiesti erinevat sõna: on Dunkelheit, mis kõneleb tavapärasest valguse puudusest õues, kui seal hakkab pimenema või toas, kus pole veel tulesid süüdatud, ning on Finsternis. Selles viimases on midagi ängistavat ja hirmutavat, midagi ohtlikku. Harva kasutatakse seda ilma kirjeldamiseks, erandiks vaid päikesevarjutus kui õudu tekitav valguse kadumine.
Esimest neist pimedustest saab mõõta ja kirjeldada valguse erinevaid mõõtühikuid kasutades. Teine pimedus on mõõtmatu ja kirjeldamatu.
Ning kummaline küll, aga ka sellisel ängistaval pimedusel on siin maailmas oma aeg. Nõnda ütleb Jeesus end oma vangistajate kätte andes: ,,Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald.“ See on teie tähetund – just see, kus valitseb hinge pime öö.
Jeesuse sõnadest kõlab ometi läbi, et see otsatu pimeduse aeg on piiritletud. Selle valitusaeg ei kesta igavesti. Ja samamoodi, nagu on mõõtmatu ja kirjeldamatu see hingemattev pimedus, on mõõtmatu ja kirjeldamatu ka valgus, mis selle asemele tuleb.
Johannes ei alusta oma evangeeliumi jõululoost. Ta räägib valgusest, mis oli maailma tulemas, et ära võita hirmu tekitavat, endasse neelavat pimedust. Mõneks ajaks näib see pimedus alla neelavat ka Tema enda. Ent just läbi selle pimeduse minnes saab Jumal selle enesele alistada. Valgus tungib pimedusest läbi. Algus on õige habras, koidikukiired löövad taevaserval helendama. Sellel tunnil on öösiti tavaliselt ka kõige külmem. Veel ei ole valge, veel toimuvad hämarad teod, ent kella tagasi pöörata enam ei saa. Me liigume päeva suunas, me tohime olla valguse lapsed.
Halba kogedes pöördu headuse poole. Pimeduse vastu saab vaid valguse poole hoides ja valguse lapsena elades. Aamen.
