Jutlus

Jutlus. Headuse seemned ei lähe mitte iialgi raisku

By 22. jaan. 2023No Comments

„Headuse seemned ei lähe mitte iialgi raisku. Nende idanemisaeg on erinev, saaki ei ole meil inimestena võimalik mõõta. Külvaja ise ei saa seda pea kunagi näha. Aga need pisikesed seemned tärkavad ja kannavad vilja. Ühele annavad need jõudu vastu pidada, teisele julgust kurjale vastu hakata, kolmandale uut lootust jalule tõusta, neljandale indu ise samamoodi headust jagada. Headuse ja armastuse sõnad ja neist sündivad teod päästavad inimese ja päästavad viimselt ka maailma,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats oma jutluses kolmandal pühapäeval peale ilmumispüha, 22. jaanuaril 2023.

Pauluse kiri roomlastele 1:14-17

14 Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.
15 Seepärast olen valmis ka teile, Roomas asuvaile, kuulutama evangeeliumi.
16 Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele.
17 Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.”

Hiljuti sattusin lugema üht kummastavat kirjutist Ameerika evangelikaalse pastori sulest, kes rääkis meie idanaabri diktaatorist kui vaat et ainsast maailma poliitilisest juhist, kes seisab kristlike väärtuste eest. Ja kes nüüd nende eest lausa võitlusse on astunud. Ma ei tea, kas too pastor on hull või on ta Venemaa poolt kinni makstud. Venemaa mõjuagent on ta igal juhul, ning lisaks sellele on ta jutt selge jumalateotus. Võimumehi ja poliitikuid, kes väidavad end võitlevat kristlike väärtuste kehtestamise ja püsimajäämise eest, on siiski rohkem, ka meil Euroopas. Neid, kes lubavad võimule saades elu taas kristlikesse rööbastesse suunata ning neid väärtusi seadustega seda tsementeerida, on paraku meil Eestiski.

Ajalugu on näidanud, et ristiusk ja riigivõim ei passi kokku. Jeesusele vaadates peaks see olema üpris selge. Ja kuhu mujale me peaks selles osas või muiski otsustavates küsimustes vaatama kui mitte Tema peale?

Tegelikult pole asi ainult ristisusus. Võim haarab hea meelega kinni igast religioonist, et maskeerida sellega oma ambitsioone ning varjata või õigustada oma valgustkartvaid tegusid. Ajast aega on võimulolijad püüdnud kasutada usku või kirikut oma käepikendusena, et ellu viia oma nägemust ning kinnistada oma võimu. Mis võiks olla parem instrument inimestega manipuleerimiseks kui öelda, et see või teine asi on Jumala tahtmine ning mina kõige õigem inimene seda Jumala tahet ellu viima. Või et Jumala au ja kõlbla elu kaitseks tuleb üks või teine rahvas tõe juurde tagasi juhatada, ning selle idee nimel on väga üllas võidelda ning surra.

Mis on Jeesusel pistmist maise võimuga? ,,Minu riik ei ole siit maailmast,“ ütleb Tema. Tema kirik ja Tema inimesed ei tohiks seda unustada.

Ent kas ei ütle Paulus tänases piiblitekstis, et kuidagi on see kõik siiski võimuga seotud? Tõepoolest, eriti ingliskeelse tõlke puhul võib põrgata siin sellise sõna otsa nagu power. Eesti keel on väheke nüansirikkam: evangeelium on Jumala vägi.

Need on ristiinimese jaoks niivõrd olulised sõnad, nii kesksed mõisted, et meil tasub neid oma südames hoida ja nende üle järele mõtelda nii täna kui ka kogu järgneva elu.

Esiteks: mis on evangeelium? Kui mitte üldharidust omandades, siis vähemalt leerikooli jõudes õpib inimene, et on neli evangeeliumi – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese – ja et need on iseseisvad raamatud või tunnistused Jeesuse elust. Need on tekstid, mida lugeda ning mis igaüks isekombel kõnelevad meile Jeesusest. Mustvalgel kirja pandud sõnad Jumala tegevusest.

Ja ometi on evangeelium midagi oluliselt enamat. Huvitaval kombel on Jehoova tunnistajate piiblitõlge taibanud sõna evangeelium läbivalt kogu Piiblis eesti keelde tõlkida. Seal on kirjas, et evangeelium on hea sõnum. Jah, see on Jumala rõõmutoov sõnum, täielikult rabav uudis, Jumala teadaanne inimesele.

Igal sõnumil, mida me elus kuuleme, ei ole mõju. Tänases meeletus infotulvas on õigupoolest vähe sellist, mis meile päriselt korda läheks. Ent ka meie rahvas on igiaegadest teadnud, et sõnal on mõju. On sõnutud, on manatud. Jääb küll mulje, et pigem on sõna jõudu kasutatud millegi negatiivse esile kutsumiseks. Ehk olid esivanematel oma vormelid ja viisid siiski ka hea esile manamiseks.

Jumala Sõna ehk evangeelium on vägi, mis sünnitab Jumalale meelepärast. See tekst ei lobise niisama. Evangeelium loob ja sünnitab uut reaalsust – see sünnitab tervenemist ja lootust ja elu. Evangeelium ei ole mingi informatsioon, mida peab uskuma. See sõnum Jumala ilmutusest ja Tema kavatsustest meie suhtes on rõõmusõnum, ja rõõmusõnum on vägev looma meis rõõmu. See ei pruugi olla suur ja ülevoolav rõõm. Sama hästi võib see olla väga vaikne, sisemuses hõõguv või hingitsev rõõm, selline, mis soojendab ja annab julgust edasi minna.

Evangeelium on vägi, kreeka keeles dynamis. Sellest samast tüvest tulenevad ka niisugused mõisted nagu dünamiit ja dünamo ning dünaamika – sel on väge luua muutusi ning liigutada mägesid, kändudest rääkimata. Selline on evangeeliumi vägi. Ja ometi kasutab Jumal seda väge teisiti kui seda teevad selle ilma vägevad.

Jumal kasutab seda väge päästeks ehk oma loodu päästmiseks. Inimese, aga küllap ka muu loodu päästmiseks. Sessamas kirjas roomlastele tõdeb Paulus, et kogu loodu ägab ning ootab Jumala päästet.

Jumal päästab kurjusest, ning sellega koos ka patu ja surma väest.

Me vaatame selles maailmas ringi ning kehitame õlgu, küsides, kus siis on see pääste. Miks kannatavad kurja käes ka need, kes usus Jumalast kinni hoiavad? Miks Ta laseb neil kannatada ja surra?  On tõsi, et Ta ei päästa meid ihulikust surmast, vaid surma väest. Ning kuri saab veel ringi karelda ja valusalt meie kallal oma hambaid teritada. Ent me räägime viimsetest asjadest, ja viimselt on võit Jumala käes. On oluline mõelda sõnale ,,viimselt,“ sest lõpuks loeb just see, mis sünnib viimselt ehk mis jääb püsima.

David Vseviovi sulest ilmus hiljuti võrratult hea artikkel pealkirjaga ,,Headus on jõuetu, aga võidab siiski.“ Kel võimalik, soovitan see üles otsida ja kasvõi iga paari nädala takka üle lugeda, et meelest ei ununeks. Kõige olulisemad asjad võivad olla pisikesed, esmapilgul ja võib-olla päris tükk aega koguni silmale nähtamatud. Headus ei pruugi uudistesse jõuda. Kusjuures uudiseid ei peaks pidama tegelikkuse adekvaatseks peegelduseks, ka neid kõige kaalutumaid ja objektiivsemaid uudiseid mitte. Headus võib näida nõrguke või üldse mitte näida, aga see ei tähenda, et seda pole. Ja viimaks see võidab.

Matsin sel nädalal ühe eakama inimese, kes oli oma pool sajandit olnud lasteaiakasvataja, uuemal ajal -õpetaja. Lähedaste, sõprade ja sugulaste meenutused temast ei jätnud kahtlust, et too naine oli imeliselt hea ning oma headuses leebelt järjekindel. Ta nägi igaühes ennekõike head, ta ei mõistnud hukka ega kõnelenud kellestki halba. Ta imetles maailma ja selle ilu, ta usaldas ja innustas lapsi, ta võis nendega ennastunustavalt mängida ning neid ennastunustavalt armastada. Ma kuulasin neid lugusid ja kirjeldusi ja mõtlesin, kui tohutult paljudele lastele jõudis see inimene külvata hinge head. Neile, kes tulid rahututest kodudest, kus neid sakutati ja nende kallal õiendati või kus neid lihtsalt ei märgatud. Neile, kellele öeldi hiljem koolis, et nad millekski ei kõlba, aga nad võisid seda mitte uskuda, sest üks inimene oli kunagi veenvalt nende südamesse istutanud teadmise, et nad kõlbavad – kõlbavad kõigele vaatamata!

Sellised headuse seemned ei lähe mitte iialgi raisku. Nende idanemisaeg on erinev, saaki ei ole meil inimestena võimalik mõõta. Külvaja ise ei saa seda pea kunagi näha. Aga need pisikesed seemned tärkavad ja kannavad vilja. Ühele annavad need jõudu vastu pidada, teisele julgust kurjale vastu hakata, kolmandale uut lootust jalule tõusta, neljandale indu ise samamoodi headust jagada. Headuse ja armastuse sõnad ja neist sündivad teod päästavad inimese ja päästavad viimselt ka maailma.

Võimalik, et see naine ei teadnud evangeeliumist kui Jeesuse eluloost suurt midagi. Aga ta elas tõeks Jumala headust ja armastust, andes seda edasi kõige pisematele. Enese teadmatagi võime me olla Jumala käepikendusteks siin maailmas, tehes väikeseid, pealtnäha tühiseid, nähtamatuid tegusid, mis oma headuses võidavad kurja ära. Sest viimselt võidab Jumal nagunii.

Paulus ütleb veel, et tema on kõigi inimeste võlglane. See on põhjus, miks ta soovib minna Rooma – et ka sealsele kogudusele kuulutada Jumala head sõnumit, mis on päästeks igaühele, kes seda usaldab.

Meie oleme samasugused võlglased. Me oleme üksteisele ning veel loendamatutele inimestele võlgu julgustust ja häid sõnu. Oleme võlgu lootuse sõnu, elu andvaid sõnu, mis laseks inimestel leida nende sõnade allika. Kui inimene kord juba allika ligiduses on, saab ta õppida seda allikat usaldama.

Sest usk, millest Paulus kõneleb, ei ole mingi teoreetiline tõekspidamine. Mitte ükski tõekspidamine, maailmavaade või arvamus ei saa inimest päästa, kõige vähem see, mida kaljukindlalt raiutakse ja teistele kui ainuõiget peale suruda püütakse. See, mis päästab, on usaldus Jumala vastu. See usaldus on nagu väljasirutatud, avatud peopesa, mis võtab vastu Tema helduse ja Tema tõotused.

Sina avad oma peopesa, et oma ellu vastu võtta Teda, kes avab oma peopesa ja kannab Sind igavesti.

Usalda, et see sünnib just nõnda, sest selles sõnumis on vägi. Vägi, mis on iga päev sinuga, et sind päästa. Aamen.

 

Foto: Marc-Olivier Jodoin, unsplash.com