„Meie, inimeste, viga on olnud läbi aastatuhandete selles, et me otsime head karjast inimeste seast – üht suurt juhti, kes viiks meid haljastele karjamaadele. Ja siis on alati, paratamatult järgnenud pettumus,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 23. aprillil 2023.
Johannese evangeelium 10:11-16,27-30
11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.
12 Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -,
13 ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
14 Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,
15 nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.
16 Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
27 Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle
28 ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.
29 Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest.
30 Mina ja Isa oleme üks.”
Esimene, millel pilk seda teksti lugedes hämmeldusega peatub, on sõna lammas. Lammas, lambapea – ei kõla just hästi. Igavesed oinad, ütleme me vahel teiste kohta. Need on kõva peaga, mõtlemisvõimetud, kergesti massipsühhoosile alluvad olendid, kes tormavad ummisjalu suvalises kättenäidatavas suunas.
Meie sellised olla ei taha. Massid on sellised, meie ei ole – meie oleme indiviidid. Me mõtleme ise. Meie ei ole niimoodi manipuleeritavad.
Mõni kavalpea võib seda kirjakohta kuulates öelda: „Ahhaa, see tekst reedab kenasti, mis kirikul plaanis on: muuta meid kuulekateks lammasteks, kes pimesi õpetust järgivad ja kaasa määgivad. Ei, nii lihtsalt nad mind küll õnge ei võta. Mina olen isemõtleja.“ Vähemalt nii me arvame.
Kui nüüd lammastest rääkida, siis on nad siin maal viimase poolsajandi jooksul üsna võõraks jäänud. Lambakasvatuse tippaeg oli Eestis 1922. aastal, kui lambaid oli kokku 745 tuhat. Nad olid olulised nii toidu kui villa mõttes, pealegi hoidsid nad meie maastikul loopealsed ilusti puhtana. Nüüd on neid ligi kümme korda vähem. Ilmselgelt on meie suhe lammastega, ka meie ettekujutus nendest sootuks teistsugune kui rahvail, kes lammastega sisuliselt külg-külje kõrval elavad ning kelle jaoks on lambaliha üheks põhiliseks toiduaineks. Eestlane sööb pigem sealiha. Siga on eestlasele alati oluline olnud; nii mets- kui kodusiga.[1] Ja kui nii võtta, siis siga ongi selline meeldivalt individualistlik loom. Siga ei ole karjaloom, tema ei kõnni mingi karjase järel. Tema ei lähe tegelikult üldse kusagile. Jääb eluks ajaks või vähemalt järgmiste jõuludeni oma pori sisse oma sea mõtteid mõlgutama ja uut ämbritäit lobi ootama.
Tegelikult pole tänase piibliteksti keskmes aga sugugi mitte lambad – mitte niisiis see, kes meie oleme ning kas ja mis mõttes me lambad oleme. See on Hea karjase pühapäev, ja kuuldud kirjakoht suunab me pilgud Temale, kes ütleb: ,,Mina olen hea karjane.“ Ta räägib sellest, milline on hea karjane, ja ütleb siis, et Tema see on. Ta kõneleb ka Isast, Jumalast, kes ta läkitanud on ning kellega Ta lahutamatult üks on. Nii nagu Isa tunneb Teda, nii tunneb Tema oma lambaid. Ta pole ise otsustanud nende karjaseks hakata, vaid Isa on nad Tema hoolde andnud. Need on Isa lambad – Jumala lambad – ja Jeesus ütleb, et mitte keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Tema aga on karjane – hea karjane, kes juhatab lambaid ellu.
Me ütleme nüüd: see on Temast väga kena, aga lugu on selline, et meie ei taha karjast. Me tahame olla ise. Olgugi et ise tähendab sageli pangest pange astumist.
Meie häda ja tegelik lambapäisus seisneb selles, et me oskame ette kujutada ainult endasugust karjast – sellist, kes meile varem või hiljem pähe istub ning hakkab otsesel või varjatumal kujul diktaatoriks.
Jeesus ütleb: mina olen hea karjane. Hea karjane ei lollita oma lambaid ega painuta neid oma suva järele. Hea ei tähenda Jeesuse mõistes mitte lihtsalt heasüdamlikkust või heatahtlikkust, seda, et ta lammastega hellasti räägib, neil pead silitab ja tükikese leiba maiuspalaks mokkade vahele pistab. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Ka siis, kui me oleme täielikud lambapead. Lambapeadena oleme me omadega üpris sohu jooksnud – pillutatud pilvisel ja pimedal päeval, nagu prohvet Hesekiel seda ütles.[2] Just sellepärast, soost päästmiseks, annab Ta oma elu meie eest.
Siin kirjakohas väljendatakse seda mädasood, seda meie pillutatud olukorda kui hundi rünnakuks langemist. See on kuri, mis tuleb karja murdma. Jeesus ütleb, et palgaline jätab hunti nähes lambad maha ja põgeneb, sest ta ei hooli tegelikult lammastest, lambad pole tema omad ja ta polegi mingi õige karjane. Palgaline põgeneb, et päästa oma nahk.
Hea, tõeline karjane saab olla vaid see, kes armastab lambaid – see, kelle omad lambad on. Ka siis, kui nad juhtuvad olema tõelised lambapead. Hea karjane armastab lambaid kui omi lapsi, otsekui oleks ta need ise sünnitanud, ise kätel kandnud – ja mil kombel saakski ta siis need hundi kätte jätta?
Head karjast iseloomustab veel see, et ta tunneb oma lambaid. Kas pole kummaline, et juba sel ajal, kui meie alles vaeme, kas ikka uskuda Teda, kas on võimalik, et Ta üldse olemas on – sel ajal, ja juba palju-palju varemgi tunneb Tema meid. Ta teadis meie esimesi liigutusi emaüsas, meie esimesi astutud samme, ning kõiki järgmisi samme, nii väärikaid kui ka häbiväärseid ja hädiseid. Tema tunneb omi. Me pole üks ühtlane mass äravahetamatult sarnaseid jäärasid-uttesid, eristamiseks ehk ühel pruun kõrvatutike ja teisel must sabaots. Ta tunneb meid päriselt. Ka meie otsinguid, meie kõhklusi – meie lamba-kõhklusi näiteks selles, kas karjane üldse on…
Te märkate, et ma räägin lambast päris suure irooniaga. See on eneseiroonia. Lambana lammaste keskel julgen ma olla irooniline meie kõigi jäärapäisuse suhtes.
Aga hämmastav on see, et Jeesuse kõnes puudub igasugune iroonia, vähimgi alavääristav toon, vähimgi üleolek. See on üksnes armastus ja hool, mida Ta lammaste suhtes tunneb, enamgi – see on vastutus. Ta võtab nende eest vastutuse isegi kui need ei hooli, isegi kui neid ei huvita. Ta on hea karjane, kes annab oma elu lammaste eest.
Ent pane tähele: see suhe ei jää ühepoolseks. Jeesus ütleb, et Ta tunneb oma lambaid, ja need kuulevad tema häält ja järgnevad Talle. ,,Mina tunnen omi, ja minu omad tunnevad mind.“ Nad tunnevad hea karjase hääle ära. See on hääl, mis ka läbi tormi ja lärmi neid puudutab, see äratab nad nende lambapäisusest üles ja nad tunnevad selle ära.
See ei ole ummisjalu mistahes suunas tormamine, iga kena, iga meelitava hääle poole jooksu pistmine, iga tuule käes enda pillutada laskmine. Aga see ei ole ka põrsa kombel oma poris tammumine või püherdamine. See on tuhandete häälte keskel ainsa õige ära tundmine ja selle järgimine. Jah, meid ümbritseb tuhandeid tõe-näolisi, tõele pretendeerivaid, kuuletumisele meelitavaid hääli. See kakofoonia on nii valdav, et me lööme käega, me ei vaeva ennast enam ja kinnitame endale, et tegelikult on igal lambal oma tõde. Igaüks tõlgendab seda omamoodi, igaüks valib omale ise suuna oma maitse järgi. Pole head karjast, pole tõde.
Jeesus ütleb: ,,Mina olen hea karjane, kes jätab oma elu lammaste eest.“
Meie, inimeste, viga on olnud läbi aastatuhandete selles, et me otsime head karjast inimeste seast – üht suurt juhti, kes viiks meid haljastele karjamaadele. Ja siis on alati, paratamatult järgnenud pettumus. Nii et nüüd me enam eriti ei looda. Oleme otsustanud end igaüks ise karjatada – meie, lambapead.
Jeesus on midagi sootuks teistsugust. Ta on võrratult kõrgemal inimlikest ambitsioonidest. Ta suri meie päästmiseks. Ja Ta ütleb: ,,Minu lambad kuulevad minu häält, ning ma annan neile igavese elu, ja nad ei hukku iialgi, ning keegi ei kisu neid minu käest.“ Mitte keegi, mitte iialgi – see on hoopis uus, hoopis teine dimensioon. Selline, kus surm on võidetud, kus me ise oleme oma kitsale silmapiirile, oma nabakesksusele surnud ja täiesti uue perspektiiviga ellu äratatud.
Sa küsid nüüd ehk, et kust sa võiksid teada, et sina nende lammaste hulka kuulud – nende hulka, kes Tema häält kuulevad ja selle ära tunnevad? Kas see peab olema mingi eriline tunne? Mingi eriline kuulmine ja eriline seesmine valgustus? Kuidas võid sa teada, kas sa oled Teda kuulnud ja ära tundnud?
Pane tähele, Jeesus ütleb: ,,Mina olen hea karjane, kes annab oma elu lammaste eest. Ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.“ Seda ütleb Jumal Sulle siin ja praegu. Siinsamas kingib Ta sulle selle elu, mille Ta sinu jaoks surmalt võitnud on. See ongi kõik.
Milline lambapea võiks selle kingituse tagasi lükata? Milline lambapea keeraks sellele armastusele selja? Sa lihtsalt kuula seda, usalda seda uskumatut asja ja lase endal tunda suurt, suurt rõõmu.
Aamen.
[1] Lennart Meri leidis ühes oma raamatus, et metssiga võis olla koguni eestlaste tootemloomaks.
[2] ,,Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval. Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus. Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel. Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal’’ (Hes 34:11-15)
Foto: Jaka Škrlep, Unsplash
Jumalateenistus on järelvaadatav Risti kiriku Facebooki lehel.
