Jutlus

Jutlus. I advendi jumalateenistus Risti kirikus 2022

By 28. nov. 2022jaanuar 20th, 2023No Comments

Jumalateenistus Risti kirikus

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 27. nov AD 2022

Johannese ilmutuse raamat 3:14-22

14  Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus:
15  Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
16  Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
17  Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -,
18  siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.
19  Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!
20  Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.
21  Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.
22  Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!

Ilmutusraamat on Piibli viimane, Uue Testamendi ehk üks harvemini loetud ja käsitletud raamatuid. See tekst on üks seitsmest läkitusest tollastele ehk esimese sajandi kristlikele kogudustele. See on sõnum Laodikeia kogudusele.

Laodikeia kogudus tegutses sellenimelises linnas Väike-Aasias tänase Türgi läänepoolses osas. Seda linna seal enam pole, on vaid varemed ses kaunis paigas. Toona olid lood teised – Laodikeia oli suure Rooma impeeriumi õitsev provintsipealinn. Siin ristusid olulised kaubateed, ning kus liigub kaupa, seal liigub ka raha. Ja see raha ei liikunud lihtsalt käest kätte, vaid sealsed kodanikud olid finantsasjades eeskujulikult nutikad – Laodikeia pankasid soovitas oma ringkonnas koguni Cicero. Lisaks finantssektorile oli arenenud ka tekstiilitööstus – ses linnas toodeti suurepärast musta kangast. Ja farmaatsia – nad olid tuntud silmasalvi meistrid. Ning tagatipuks oli see võrratu kuurortide piirkond, kuna sealsetel mineraalveeallikatel teati olevat tervistav toime. No mida sa, hing, veel võiksid tahta!

Nad said seal väga hästi hakkama.

Ja seal oli kristlik kogudus. Seda kogudust mainitakse Uues Testamendis mujalgi. Jah, kahtlemata olid nad kristlased, ristiinimesed nagu meiegi. Ette heita polnud neile pealtnäha nagu midagi, nad ise arvasid küllap ka nõnda. Aga nende usk ulatus täpselt nii kaugele, kui see oli käepärane ja mugav. Täpselt sinnani, kus jooksis nende heaolu piir. Üle selle olnuks tegemist arutusega, millegi ebamõistliku, ehk isegi ohtlikuga.

Nad olid kristliku usu kenasti oma vajadustele sobivaks kohandanud. Küllap olid nad meeldivad, viisakad religioossed inimesed.

Mis siis sellisel religioossusel – peenemalt öeldes spirituaalsusel – viga on? Väga hea ju, kui see inimese enesetunde paremaks teeb. Annab ehk ka mingid toetavad traditsioonid, kinnitab õigeid ja häid väärtuseid, on üldse korralikule kodanikule toeks tema asjaajamiste keskel, teel panka ja rõivaärisse.

See on selline hea ja mugav usk, peenemat sorti vaimsus – teatud laadi vaimne seisund, arvamus või maailmavaade. Ja sellegagi pole ju probleemi – ongi parem, kui inimesel on mingi arvamus ja maailmavaade ja soovitavalt ka hea vaimne seisund.

Usk tähendab selle sõna tõelises ja sügavamas mõttes aga mitte arvamust ega maailmavaadet, vaid usaldust.

Jumal küsib inimeselt: ,,Kas Sa usaldad mind? Kas Sa usaldad end minu hoolde?“ Põhjatu, lõputu, vägev ja võimas Jumal, Tema, kes on Püha, Tema, kes on Tõde, kes on Armastus, kes on Elu – Tema küsib: ,,Kas sa usaldad mind?“ Kõigeväeline Jumal, kelle kohta võib inimlaps usus ütelda, et ,,oma Issandaga koos ma hüppan üle müüri,“ küsib: ,,Kas sa usaldad mind?’’

Ma ei tea, kui paljud meist tihkaks siin ja praegu talle vastata: ,,Jah, mina küll usaldan sind alati ja kõiges!“

Ma ise tunnen end palju sagedamini ära tolles mehes, kes seisis Jeesuse ee ja palus oma lapse tervenemise eest: ,,Issand, ma usun. Aita mind minu uskmatuses!“ (Mk 9:24).

Elus on palju sellist, milles tasub olla mõõdukas. Kreekakeelne termin selle kohta on σωφροσύνη. Seda sõna kohtab mitmel puhul ka Uue Testamendi kirjades, kus meid manitsetakse mõõdukusele. Mõõdukus söögis, mõõdukus joogis, mõõdukus spordi harrastamisel jne – tasakaalustatud, harmooniliseks eluks on see tõepoolest mõistlik ja hea.

Mitte kunagi ei manitseta meid aga olema mõõdukad armastuses. Selle asemel kehutatakse meid olema armastuses tulised ja innukad, et meie armastus ei väsiks.

Siin aga öeldakse: ,,Oh oleksid sa ometi külm või kuum…. aga sa oled leige!“ Kuum – sellest võib aru saada. Aga külm? Mõnegi joogi puhul tundub see ehk kohane – õigele temperatuurile jahutatud vein sobib hästi, või siis hõõgvein, aga leiget veini pigem ei jooks. Kohviga on ka samamoodi, et olgu külm või kuum, aga pigem mitte toasoe. Mõni on nõus seda vabalt jooma ka leigelt. Peaasi, et oleks kohv.

Kuidas on aga lood leige armastusega? Kas leige armastus on üleüldse armastus? Kas pole see pigem ükskõiksuse nägu?

Tõsi, armastus ei saa olla kogu aeg tuline, aga see saab olla soe – hubaselt, turvaliselt ja julgust andvalt soe. Ja kui ta seda pole, siis võib ta samahästi olemata olla.

Laps kannatab rängasti, kui ta ümbrus on leige – pealtnäha võib kõik korras olla, aga kui teda ei märgata, kui ta tunneb end nähtamatuna, kui ta lihtsalt ei huvita mitte kedagi, võib ta minna agressiivseks. Aknaklaasi puruks virutades saab ta vähemalt tähelepanu. Kui ainus viis ennast märgatavaks teha on jaurata ja lollusi teha, siis ta lihtsalt teeb seda. Sest pigem täiskasvanute raev ja õiendamine kui see, et sinust nagu kõnnitakse läbi – et sind lihtsalt nagu pole. Pigem olgu siis juba külm.

Veel üks asi on selle lause puhul huvitav: ,,Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum,“ ütleb neile Issand. Pane tähele, et siin räägitakse tegudest. Kuidas saavad olla teod külmad või kuumad?

Aga sellepärast, et leige usk ei avaldu elus konkreetsete sammudena. Leiges usus ei ole julgust ega söakust. Selline religioossus või kaunishingeline spirituaalsus on jõudeolev usk. See on mugavususk, mis pole valmis riskima ega ligimese heaks enda heaolust loobuma. See on usk, mis on laisk armastama, ja nõnda polegi see õieti mingi usk. Sest Jumalas juurdunud usk on tegev armastuses – konkreetsetes sammudes, liigutustes ning seisukohavõttudes ligimese ja kogu loodud maailma heaks.

Ent kuigi Jumal kõneleb siin vägagi kujundlikult leige olluse välja sülitamisest, ei sülita Ta ju ometi. Ta annab ka leigele  kogudusele võimaluse meelt parandada ehk kogu südamega Jumala ja ligimese poole pöörduda. Selleks koputab Ta järjekindlalt ja ootab.

Kui inimese uks on kinni, siis vägisi Ta sisse ei murra.

Aga Ta koputab veelgi, koputab su elus tuhandel erineval moel, läbi imeliselt kauni ja sooja ja hella, ning läbi raskuste ja vaeva, ka su kõige pimedamatel tundidel. Koputab muusikas, koputab kunstis ja kirjanduses, koputab kella halastamatus tiksumises. Ta koputab kannatlikult ja ootab, et sa märgaks ja avaks.

Kes arvab, et tal on juba niigi hästi ning enesega rahulolu on otsatult suur, sel võib see koputus kuulmata jääda. Kuniks kestab armuaeg, võib tulla uusi ja uusi võimalusi. Nende tulemisele ei tohiks aga lootma jääda.

Võib ju mõelda, et kui Ta nii kannatlik on, siis las see asi praegu olla – mul pole praegu nendeks asjadeks mahti, ma praegu ei reageeri, küll tuleb kunagi selline eluperiood, kui mul on rohkem aega süveneda – siis ma võtan kuulda, siis ma mõtlen nende asjade üle, siis lasen ma Ta ehk sisse… Vaatame seda asja siis.

Meie ei tea, kas ja millal tuleb ,,siis“.

Ning see, kelle sa ukse taha iseendale soodsamaid aegu ootama jätad, on juhtumisi Jumal ise – Tema, kes on püha. Jumal ootamas su ukse taga…

,,Ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ Meie südametunnistus koputab enamasti meie korrale kutsumiseks. Jumalaga on lood teised. Tema ei koputa selleks, et noomida ja õpetada või uusi, täiendatud ja parandatud juhtnööre anda.

Tema tahab sinu ellu astuda ja sinuga koos olla. Ta igatseb sinuga koos õhtust süüa! Üks ilus ühine õhtusöök Jumalaga – hea toidu ja joogiga, mõnusas valguses ja hubases meeleolus, ja sinna juurde jutuajamine põnevatel teemadel, ja rohkelt nalja, rohkelt head huumorit! See on Jumala väljavaade – see on Tema lootus, Tema pakkumine, Tema väljakutse sinule. Sinult ootab Ta sissekutset.

Meie vaimne teadlikkus, spirituaalsus ja muud kaunid otsingud ning seisundid võivad mõnel meie eluperioodil olla parim asi, mis meiega juhtuda võib – sellised kogemused võivad päästa meid rängast vaimsest vaakumist ning olla selles olukorras hädavajalikud. Nälgijal on vaja toitaineid, on vaja jõudu koguda ning jalule saada. Ent kuigi usk annab hingepidet, siis ei ole see oma sügavamas tähenduses pelgalt meie heaolu kindlustav tugisammas, mingi lakkamatult juurdevoolava õnne allikas, mingi instrument selleks, et inimene võiks olla õitsev ja rõõmus ja edukas.

Usaldus Jumala vastu on Sinu otseühendus Temaga, kes on Tõeline, ja kui sa elad otseühenduses Temaga, siis antakse Sulle tõesti palju – antakse, ja sina annad edasi.

Kes on ühenduses elava vee allikaga, sellest voolavad välja elava vee jõed. Jumal kastab sinus olevat põuast maad, ja see kannab vilja.

Sind õnnistatakse, ja sina jagad seda õnnistust edasi. Tema, kes on elav, elab sinus, ja teeb sinu kaudu oma imelisi tegusid. Just sellepärast on ristiinimese elu otsatult põnev, sest enam ei ela sina üksi, vaid Tema elab sinu sees. Sinu elu võib olla õhtusöök koos Jumalaga – kuidas oleks võimalik selle keskel ükskõikseks või leigeks jääda?!

Aamen.