Jutlus

Jutlus. Advendiaeg on ootusaeg

By 10. dets. 2023No Comments

„Advendiaeg on ootusaeg. Ja mida muud me siis ikka ootame kui jõulupühi. Lapsed on eriti varmad ootajad. Sussid seatakse õhtuti ilusti aknale ja päkapikudki olla juba ringi liikumas. Meie, täiskasvanud, murrame pead kingituste üle ja ootame koju kaugel olevaid lapsi. Me ootame, sest jõulud on ühed kauneimad pühad aastas. Meil on igaühel lapsepõlvest kaasas jõulumälestusi, mida tahaks mingilgi kombel taaselustada ning oma laste ning lastelaste jaoks midagi sama mäletamisväärset korraldada,“ rääkis õpetaja Annika Laats jutluses Risti kirikus II advendipühapäeval, 10. detsembril 2023.

Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved! Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid. Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu. Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte. Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad. Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära. Jes 35:3-10

Advendiaegne ootus on omamoodi vastuminek sellele, keda me ootame. Kodu kaunistamine, küpsetamine, kuuse tuppatoomine, aga ka oma hinge ja meelte jõuludele häälestamine – selle kõigega pühitseme me Jumala inimesekssaamist.

Aga mis selle iidse sündmuse ikkagi nii mäletamisväärseks teeb? Kuidas on Jeesuse tulemine inimkonna käekäiku muutnud? Pealtnäha ju pole. Tänases evangeeliumi-tekstis kuulsime, et sama küsimuse ees seisis ka Ristija Johannes, mees, kelle Jumal oli läkitanud Jeesusele teed valmistama ja Tema tulemist kuulutama. Johannes oli suurim prohvetite seas, Tema oli õigupoolest esimene, kes tundis Jeesuses ära Jumala saadetud Päästja. Ja ometi küsib ta nüüd täis kahtlusi: kas Jeesus on ikka see? Kas ta tervitas ikka õiget meest? Olud polnud ju muutunud.

Johannes istus seda küsimust küsides trellide taga, kuhu kuningas Herodes ta tõe rääkimise eest oli pistnud. Ümberringi vaevasid inimesi jätkuvalt haigused, ilm oli täis kurjust, ülekohus võidutses hea üle. Kas nad olid asjata lootnud? Johannes pidas õigeks küsida otse: ,,Kas oled sina see, või oleme me eksinud ja peame ootama kedagi teist?“

Selles Ristija Johannese mõttekäigus on midagi tuttavlikku, mis iseloomustab meie kõhklusi ka täna. Kõige sagedasem Jumala vastu esitatav argument on ju see, et ,,kui Jumal on, siis miks on maailmas nii palju kurja?“ Miks käib õela käsi hästi ja head peavad kannatama? Tõepoolest, kui Jeesus on see, kelle Ta väidab end olevat – kui Ta on kuningas, kes on alistanud kurja ja surma väe – siis miks tegutsevad kuri ja surm ikka edasi? See on tõsine küsimus.

Vastuse sellele leiab õigupoolest juba Vanast Testamendist ehk siis Jeesuse sünnile eelnevast ajast. Prohvet Jesaja raamatus ütleb Jumal: ,,Vaata, mina teen uut, see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbesse tee, tühjale maale teen jõe.“ Jeesuse Kristuse sünni, tema elu, surma ja ülestõusmisega on see täiesti uus juba alanud. Võit kurja ja surma üle, kõige inimest ja maailma hävitava üle on juba saavutatud, aga lahingud veel käivad. Ka sõjas on nii. Vaenutsevate poolte väepealikud võivad sõja lõpetatuks kuulutada, võitja on selgunud, aga püssid pole veel vaikinud; langenuid on paraku ka sõja ametliku lõpu järel.

Advendiaeg on õigupoolest midagi enamat kui jõuluootus. Advendiaja piiblitekstid kõnelevad mitte niivõrd Jeesuse sündimisest, kuivõrd Tema taastulemisest. See on Kristuse teise tulemise ning Tema võidu lõpliku teostumise ootus.

See kõik seisab alles ees. Ja kuni selle viimse päeva saabumiseni laseb Jumal püsida nii heal kui ka kurjal. Need püsivad kõrvuti, kulgevad paralleelselt ja sageli teineteisega ristudes. See on Jumala kannatlikkuse ja pikameelsuse aeg,  sest kõigil on veel võimalus.

Oma teise tulemisega kehtestab Jumal lõplikult ja igaveseks oma riigi – selle, millele Jeesus juba aluse pani ja mis praegu juba kasvab ja tärkab. Selle ajani eksisteerib otsekui kaks maailmakorda: üks vaevane ja kuri, mis välja paistab ja lärmakalt ennast peale surub, ning too teine, varjatud, Kristuse võidu läbi sündinud maailmakord, mis oma lõplikku täitumist alles ootab.

Selle vaevase maailma kodanikud oleme sünnipäraselt, sellest pole meil pääsu. Ristimisega saame me aga kõik ka tolle teise, uue riigi kodakondsuse – ristimine on kui uks sellesse jumalariiki.

Tänane jutlusetekst on pilguheit Jumala tõotatud tulevikku, sellesse aega, kui Jumala loodud uus maailm täiesti nähtavaks saab ning vana tühjusesse vaob. Imekaunid on need pildid sellest Jumala teisest, lõplikust tulemisest, kui Ta tuleb, et oma lunastatuid lõplikult sellest kitsikuses ja meie enda piiratusest ära päästa. ,,Öelge neile, kellel rahutu süda: Vaata, teie Jumal! Tema ise tuleb ja päästab teid. Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrves ja ojad nõmmemaal. Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnasest keevad veeallikad üles. Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu.“

Muidugi ei pretendeerigi see olema täpne kirjeldus taevast või tulevasest ajast. Need on sümbolid. Inimkeeli, inimigatsusest täidetud piltidega antakse siin edasi kõige paremat, mida tollel maal ja tol ajal osati ette kujutada. Iisraeli rahvas rändas kuivas kõrbes vangipõlvest tagasi kodumaale; polnud juua, oli palav ja kiskjate keskel oli ohtlik liikuda. Ees ootasid lagastatud maa ja rüüstatud kodud, mis kõik vajasid üles ehitamist. See pilt, mis ümberkaudu silmale avanes, tekitas hirmu. Issand aga julgustas rahvast: ,,Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved! Öelge neile, kel rahutu, muretsev süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal – tema ise tuleb teid päästma!“

See tulevikuvisioon on parim, mida toonased inimesed oskasid ette kujutada. Meie võime mõelda igaüks omaenda parimat – kauneimat, mis võiks meile osaks saada. Näiteks nii, et meil on kogu aeg mõõdukalt soe, iga päev on päikest, ja öösiti, kui me magame, kastab vihm meie maad; kogu aeg on rõõmus kevad või suvi, ja Keibu lahes on vesi aastaringselt nii soe, et me saame seal ujumas käia. Ja meie kõik oleme noored, meie jalad on terved, liigesed ei valuta, mingit silmakaed pole enam olemas; ka meie lapsed ja noored on muretud ja terved; raha ei ole probleem, see ei vääri üldse mõtlemistki; me jookseme läbi lainete ja mängime võrkpalli, ning kui me päevitame, ei tee kiirgus meie nahale liiga. Ja kõige selle üle on suur rõõm ja rahu, ja mingeid tülisid pole, keegi ei mäletagi, et midagi sellist üldse olnud on.

Ma muidugi ei väida, et see saab olema just niimoodi. See, mis tegelikult olema saab, on küllap veel palju-palju parem. Nii hea, et me seda üldse kujutledagi ei oska.

,,Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.“ See on Jumala enese tõotus, kaljukindlam kui miski muu.

Kelle kohta see kehtib? Kes on need, kes saavad noorte, tervete ja õnnelikena aastaringselt Keibu rannas ujuda ja palli mängida?

Meile öeldakse, et ,,seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see tee on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte… Lunastatud käivad seda teed.“

On püha tee, mida mööda me jõuame sihile. Meie jaoks on see tee Kristus. Tema on meile antud tee, mis viib Jumala riiki. Ja kui Sa kardad, et ehk oled sina see kõlbmatu ehk rüve, kes sel teel ei või käia, siis ole julge – su kartus on asjatu. Ainsad, kes sellel teel kõndida ei saa, on need, kes selle ära põlgavad – need, kes leiavad, et neil pole tarvis ei armu ega halastust. Sina mine julgesti, sest iva on selles, et Kristus ise teeb meid kõlvuliseks. Tema ise peseb meid puhtaks ja laseb kõndida taevase Keibu ranna poole.

Kutsun sind käima seda teed ja jõudma sinna tõotatud maale. Ja seda teed käies elagem juba siin nõnda, otsekui oleksime juba seal. Elagem kui tolle teise maailmakorra kodanikud, kes armastuses seda juba siin tõeks elavad.

Nõnda läheme edasi ootuses – jõuluootuses ja Kristuse lõpliku tulemise ootuses. See on kannatlik ootus lootuses. Ja see lootus ei jäta meid häbisse. Aamen.

Kuula jutlust Risti kiriku Facebooki lehel.

Foto: Susanne Jutzeler, Pexels.com