Risti kirik
Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 11. detsembril AD 2022
Prohvet Jesaja raamat 40:1-11
1 Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal.
2 Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.
3 Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale!
4 Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks!
5 Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud.”
6 Hääl ütleb: „Kuuluta!” Ja teine kostab: „Mida ma pean kuulutama?” „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal.
7 Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi.
8 Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.”
9 Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: „Vaata, teie Jumal!”
10 Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu.
11 Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid.
Mis on Jumala olemus? Mida Ta teeb või tahab? Mida me Tast arvame, millisena Teda kujutleme? Sageli näeme me Teda kui kõrgemat instantsi, kes annab hinnanguid – kes taunib või kiidab heaks, kes õpetab, jälgib ja mõõdab, kortsutab kulmu ja viibutab näppu, karistab või siis kiidab ja premeerib. Tööd on Tal seega üsna palju – muudkui jälgi, muudkui jaga ja valitse, ühele piitsa, teisele präänikut.
See on see funktsioon, mille omistame Talle meie, inimesed. Võib-olla sellepärast, et nõnda tegutseksime meie, kui me jumalad oleks.
Jumala enda mõtted näivad sellest kaugel olevat. Tal on südamel midagi sootuks muud. Tema tahab inimest trööstida. Ta tahab meid julgustada ning anda meile lootust. See on Jumala essents, Tema kõige olulisem sõnum inimesele.
Milleks meile trööst? Millega siin ikka lohutada – ega see lohutamine midagi muuda. Kes on kaotanud töö, keda pitsitab majanduslik olukord muul moel. Kes on haige, kes üksi jäänud – ega see lohutamine kaaslast või tervist tagasi ei too, ja pannile seda ka ei pane.
Aastaid hingehoidjana töötades olen ka mina lohutamisega väga tagasihoidlikuks muutunud. Kui inimene räägib meile oma murest, tahab ta ennekõike ärakuulamist. Muidugi võib öelda, et ,,oh, pole viga, läheb üle“ – tõenäoliselt lähebki, sest inimese elu on nagu rohi, ja viimaks läheb tõesti kõik üle – aga praegu on küll viga. Viga või häda võib olla väga suur ja tõsine. Ja kui läheb üle, siis võib minna üle ka nõnda, et võtab kaasa suure tüki inimese elust. Ei lohuta seegi, kui rääkida, kuidas mõni teine inimene on samamoodi kannatanud ja lõpuks ikka võitjana välja tulnud. Ei lohuta, kui öelda, et see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Näen seda vaikuse laste perede pealt ja lastehaiglas ja veel väga paljude teiste kurbade inimeste juures, et on päris vähe neid lohutussõnu, mis suures leinas või valus abiks oleks.
Kiired, kärmelt üle huulte tulnud lohutussõnad ei võta kannataja muret ega olukorra raskust tõsiselt. Pigem annavad need signaali, et võiks selle ebamugava teema ära lõpetada ja rääkida millestki kergemast. Keeruline on leida õigeid sõnu, ja öelda neid veel ka õigel ajal.
Jumala sõna aga tuleb, et meid trööstida. ,,Trööstige, trööstige minu rahvast,’’ ütleb Issand. Meie oleme Tema rahvas, Tema lapsed, meiega tahab Ta hellasti kõneleda ning öelda, et meie vaeval on lõpp.
Igaüks meist teab ise oma vaeva – teab seda, mis südant närib ja koormab, mis painab mõtteid, mis ei lase leida rahu ega und. Jumal tuleb ja trööstib sind – see on lõpetatud.
Tema trööst on teistsugune kui meie lohutussõnad. Ma püüdsin leida, kas need kaks sõna – lohutus ja alamsaksa keelest tulev trööst – on üks ühele sünonüümid või on neil eesti keeles ka pisut erinev varjund. Etümoloogiline sõnaraamat ütleb, et trööst on mitte ainult lohutus, vaid ka kindel lootus. Verbina tähendab see ka oma lootuse panemist millelegi vankumatule. Jumalast lähtuv trööst ei ole lihtsalt kinnitus, et küll läheb mööda, vaid selles trööstis on kohal Jumal ise. Tema kohalolu on see, mis annab meile rahu, nii et me suudame püsima jääda. Me suudame taluda pimedust ja oodata ära uue koidiku, sest me teame, et Tema on meiega – Tema ei ole meid unustanud, Ta teab, millises olukorras me oleme ja mis meiega praegu toimub, ja Tal on meile pääsetee.
Prohvet Jesaja kõneleb meile sellest kui avarast teest läbi kõrbe. Tema kaasaega ja olusid arvestades oli tegemist teega Paabelist ehk Babülonist Jeruusalemma. Neid kaht linna lahutas ligi 1000 km kõrbe, mägesid ja orge. Tollastes oludes, ca 550 a enne Kristust, oli avara maantee rajamine kujuteldamatu.
Sisuline vahe oli veelgi sügavam – juudid polnud Paabelis vabal tahtel. Nad olid sinna küüditatud. Paabel oli vangipõlv. Jeruusalemm oli kodupaik, oaas, millele polnud mingit ligipääsu.
Mõned olukorrad elus tunduvad muutumatud, me oleme neisse aheldatud. Mõtle, kuidas sa mõtled, väljapääsu ei ole. On kõrb, või siis eestimaisemalt – on igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine, ja unistused jäävad teostamatuks.
Ent Jumal tõotab luua kõrbesse teed ning kuivale maale jõed.
Vaataks korraks, kelle ülesanne nende teede rajamine siiski on. Tänase teksti puhul tundub, et teid tuleb hakata rajama meil. Hüüdja hääl näib ütlevat just seda: ,,Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks!
See näib olevat üleskutse, mida on kerge advendiaega sobitada – hakake valmistuma jõuludeks, sest kohekohe on Päästja sünnipäev. Koristage ja siluge, tõtake ja kiirustage, et õigeks ajaks jõulumeeleolu luua, ja kõige selle juures ärge unustage veel ka oma hinge eest hoolt kanda. Üsna pingeline aeg see jõulu-eelne teedeehitus. Heebreakeelne originaaltekst on siiski mitmetahulisem. Jah, siin on üleskutse valmistada kõrbes Issandale teed ning tasandada Talle maantee, ent edasine – see, mis puudutab orge, mägesid ja künkaid – see on pigem nagu ettekuulutus millestki, mis toimub meie sekkumiseta. Jumal ise on otsustanud meile appi tulla. Ta on teele asunud, ja Looja ees kummardub kogu loodud maailm. Loodus ise tõttab meile appi, mäed ja künkad tõmbavad end koomale, orud sirutuvad välja – kogu maa liigub kaasa, sest Tema tulemine on nii võimas, nii maailma muutev. Loodu mitte ei nivelleeru ega muutu tuimaks ühetasaseks maaks, vaid otsekui kummardub tulija ees, tõmbub koomale või sirutub välja, just nõnda, nagu vaja, et Tema saaks tulla meid päästma – tulla meid trööstima ja juba oma kohaloluga meie ellu muutust tooma.
Sel lumisel talvel on seda lihtne ette kujutada: ma olen lumme kinni jäänud, tohutud ületamatud lumelaamad on ees, ma ei pääse välja, ei pääse koju. Ja ometi ei jää ma käed rüpes istuma, vaid vehin oma lumelabidaga nii palju kui jaksan ja kui palju selg lubab. Ma tean, et mu jõud ei käi üle, aga ma tegutsen teadmises, et pääste on juba teel. Jah, ma tean, et mu Päästja on minu poole teel. Tema ise rajab meie tupikteedele väljapääsu.
Kuidas kõlaks see sõnum täna aga näiteks Ukrainas? Odessas, kus Venemaa on oma rünnakutega jätnud elektrivarustusest ilma poolteist miljonit inimest? See on nagu utoopia kuulutus, millega pole midagi peale hakata.
On siiski. Jumal tegutseb, aga väga sageli tahab Ta tegutseda meie kaudu. Jumala imed ei ole tingimata mingid loodusjõudude vastased ülesastumised. Meie asi on jääda Ukraina toetamisel ustavaks, meie, lääneriikide ja kõigi teiste vabade maade asi on mitte tüdida, vaid astuda samme – olgu suuri ja poliitilisi või lokaalse tähendusega samme, et see utoopia saaks teoks.
Jumal loob tupikteedest väljapääsu, kasutades selleks sageli oma lapsi, nende südikust, nende tarkust ja ustavust, nende armastust ja jõudu.
Väljapääs, mille Ta sulle loob, on ühtlasi kodutee. Sinu ja minu asi on sellel teel edasi minna.
Nii on, et koju jõudmiseks tuleb edasi minna. Jumal tuleb sulle vastu, Tema rajab tee, aga sina oled see, kes Temaga koos kodu poole liigub. Vägisi Ta sind sinna ei vii. Kõnni, astu, mine samm-sammult, otsi viise ja võimalusi mitte väsida ega tüdida. Hoia oma koduigatsust elusana ja liigu edasi. Väljapääs on juba olemas, kinni tuisanud kodutee on lahti lükatud, ja tuled juba paistavad.
See on trööst, kindel lootus, mille Jumal sulle annab. See on Tema tingimusteta tõotus, mis tähendab, et siin pole peenikeses kirjas ühtegi klauslit, mis võiks sind sellest välja jätta. Ei loe see, et sa oled kasvanud nõukogude ajal ega tea neist asjust midagi. Nüüd sa ju tead – sa ju kuulsid, mida Ta sulle ütleb.
Ah et sul on kehv iseloom? Tead, ega see meil kellelgi suurem asi pole. Meil kõigil on ses osas arenguruumi. Ja just selle kehva iseloomu pärast tulebki Jumal sulle appi, sest sa oled kimpus mitte ainult selle elu ja oludega, vaid ennekõike iseendaga.
Jumal kiirustab sulle appi, sest sa vajad abi. Meie, inimesed, vajame Teda, kes saab meid ainsana tõeliselt lohutada – lohutada nii, et see ka midagi muudab. Selleks tuleb Ta meie juurde ja jääb meiega – Tema kohalolu on see, mis meid päriselt aitab.
Ja õigupoolest on siin midagi õppida ka inimliku lohutuse tarvis.
Sest see, mis ma ennist ütlesin – et on raske leida kohaseid lohutussõnu, mis ei mõjuks klišeena ega pühiks teemat laualt – ei tähenda, et me peaks vait jääma ning eemale tõmbuma. Vastupidi, see, mis inimest päriselt lohutab, on sinu kohalolu. Meie kaastundlikud sõnad on kohmetud, neid võiks olla vaid õige pisut. Lohutus on selles, et sa ei löö araks ega hoia eemale. Lohutus on selles, et sa suudad püsida kannataja kõrval, et sa tahad teda kuulata, et sa oled abiks nõnda, nagu tema seda vajab.
Selles on trööst, et me oleme üksteisele olemas. Keset seda maailma saame me üksteist julgustada ja lootus kinkida, sest meil on Jumal, kes on meiega. Heebrea keeles on see Immanuel – Jumal, kellel on meie jaoks südant ja kõrvu. Jumal, kes on loonud väljapääsu ja kodutee ka sinu jaoks. Aamen.
