Õpetaja Annika Laats Risti kirikus. Veebruar 2023.
„Võitlus ja katsumused kuuluvad inimeseks olemise juurde. Meil on elus kergemaid-helgemaid aegu, ning on kõrbekatsumuste aegu. Neis püsima jäädes me mitte ainult ei saa tugevamaks, vaid Jumalast kinni hoides õpime me teist inimest mõistma, teisele kannatajale või kiusatule kaasa tundma. Me õpime teist inimest aitama. Kannatustes olija kogeb sageli seda, kui kohatult kõrvalolijad või sõbrad sellele olukorrale, nt haigusele või leinale, reageerida võivad – kuidas mingid sõnad võivad haiget teha, kuidas tekib tunne, nagu su mure oleks tühine. See on valus, sellest võib nördida, aga sellest saab ka õppida, kuidas ise teiste vastu inimesem olla – mida ütelda või mida ütlemata jätta,“ kõlas Annika Laatsi ja Martin Boothi ühisjutluses paastuaja esimesel pühapäeval, 26. veebruaril 2023.
Matteuse 4:1-11
1 Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata.
2 Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte.
3 Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!”
4 Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.”
5 Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale
6 ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”
7 Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.”
8 Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust
9 ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.”
10 Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”
11 Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.
Me lootsime väga, et tänase jutluse peab meie koguduse hea sõber Inglismaalt – kirikuõpetaja, kauaaegne BBC ajakirjanik, ema poolt eestlane ning just seetõttu ka mitme Eestiga seonduva romaani autor Martin Booth. Nädala alguses saabus aga teade, et tal pole võimalik tulla, sest, oh paraku, katsumused ja kannatused ei käi mitte kivisid ja kände, vaid inimesi mööda.
Ent jutluse oli Martin aegsasti valmis kirjutanud ning tõlkimiseks teele pannud. Las kõlavad nüüd siin kirikus vähemalt tema mõtted. Olen neid kohendanud ja suurepärasemaks teinud, aga laias laastus kuuleme me täna just seda sõnumit, mida Martin meiega jagada tahtis.
Pühakiri on nagu lõimitud vaip, kirev ja põnev. Ka tänases loos on terve rida lõimi, mida mööda me võiks liikuda – see on tihe ja rikas tekst, mis pakub teemasid kasvõi igaks algava nädala päevaks.
Aga kuna meile on antud see tänane päev ja tund siin kargelt külmas kirikus, siis tuleb teha valik. Olgu selleks lõimeks, mida täna järgida, Jeesuse vankumatu usk Jumalasse. Sest Ta seisis keeruliste olude keskel, ning püsima jäämiseks oli tarvis visadust ja julgust. Visadus ja julgus omakorda nõuavad vankumatut usku.
Selle lõime või mõttelõnga järgimiseks on meil mitu head põhjust.
Esiteks on täna Kristuse kannatusaja ehk paastuaja esimene pühapäev.
Teiseks on ka meie olud keerulised ning aeg rahutu. Eriti rahutu on see Ukraina ja Venemaa jaoks, aga ka Türgi, Süüria, Palestiina, Iisraeli, Iraani, Afganistani ja paljude teiste piirkondade jaoks üle kogu maailma. Ja meie siin ei ela isoleeritud saarel. Tõenäoliselt ei saa isegi Kiribati elanikud keset Vaikset ookeani end maailmast isoleerida, isegi neid puudutavad meie aja tõmbetuuled, rääkimata siis meist siin lääne ja ida vahelisel piirialal.
Kolmandaks on täna otsekui Eesti Vabariigi sünnipäeva teine või kolmas püha, ja meie mõtted on jätkuvat selle priiuse, selle kalli anni juures, mille püsima jäämise nimel tuleb tegutseda iga Jumala päev.
Neljandaks teab igaüks oma isiklikke katsumusi ja võitlusi. Meil kellelgi pole neistki pääsu.
Apostel Paulus ütleb oma Rooma kristlastele saadetud kirja viiendas peatükis selgelt: me võitleme ja kannatame, ning just see võitlus annab meile võime vastu pidada.
Mis kasvatab meie iseloomu tugevust? Mis julgustab meid lootma, mis annab meile selleks toitu? Või mis üldse on meie lootus?
Endine Canterbury peapiiskop ja hinnatud piibliteadlane Rowan Williams on öelnud, et küsimusele, kust võiks leida kristlast, on üks selge vastus: me leiame ta kaose, konfliktide, proovikivide ja kannatuste keskelt. Ehk teisisõnu: me leiame kristlasi sealt, kus on Kristus – paigus, kus inimkond on kõige suuremas ohus. Seal, kus inimesed on kõige suuremas meeleheites, hüljatud ja pillutatud. Jeesus on seal, kus on kannatusi. Ta on abivajajate juures, olgugi et Ta ise tundub olevat maise tegelikkuse, võimu ja ambitsioonidega silmitsi seistes nii kaitsetu.
Ta on inimese juures, sest kogu inimlik kannatus ja katsumused on Tema enda läbielatud kogemus – see, mida Ta omal nahal tundis, see, millest Ta läbi pidi tulema.
Ning ikka ja jälle on tõeks saanud see, et Jeesuse ja kaasinimese kõrval seismine ning kannatuste kogemine – nende kannatuste ja meie enda kannatuste kogemine – ei vii mitte läbikukkumise, vaid tugevuseni.
Apostel Paulus kirjutab, et just seal, kus me oleme nõrgad, oleme me tugevad. Ja see annab meile lootust.
Juudi õpetlane, rabi Jonathan Sacks on öelnud, et me ei peaks segi ajama optimismi ja lootust. Optimism on usk, et asjad lähevad paremaks. Lootus on usk, et üheskoos tegutsedes, ustavalt ja järjekindalt läbi elu tõusude ja mõõnade minnes saame me asju paremaks muuta.
Võitlus ja katsumused kuuluvad inimeseks olemise juurde. Meil on elus kergemaid-helgemaid aegu, ning on kõrbekatsumuste aegu. Neis püsima jäädes me mitte ainult ei saa tugevamaks, vaid Jumalast kinni hoides õpime me teist inimest mõistma, teisele kannatajale või kiusatule kaasa tundma. Me õpime teist inimest aitama. Kannatustes olija kogeb sageli seda, kui kohatult kõrvalolijad või sõbrad sellele olukorrale, nt haigusele või leinale, reageerida võivad – kuidas mingid sõnad võivad haiget teha, kuidas tekib tunne, nagu su mure oleks tühine. See on valus, sellest võib nördida, aga sellest saab ka õppida, kuidas ise teiste vastu inimesem olla – mida ütelda või mida ütlemata jätta.
Jäädes Kristusesse, võime saada lootuse majakaks igas olukorras ja kõigile, kellega kokku puutume – kes nad ka poleks, kus iganes nad ka poleks.
Luuletaja Matthew Arnold on kirjutanud taanduvast usumerest – sellest, et usk on sügaval mõõnas. Katoliiklasest kirjanik Gilbert Keith Chesterton on seda mõtet jätkanud, öeldes – ja nüüd esitan ma küll päris vaba tõlke –, et kui usumeri taandub, siis ei ole see nõnda, nagu ei usuks inimesed enam millessegi. Vastupidi, nad usuvad siis millesse iganes.
Just seetõttu peaksime meie ristiinimestena usus tugevaks jääma, nagu meie esivanemad on teinud enne meid.
Sest inimesed, kes on proovinud igasugu uusi ideid, kes on katsetanud new-age’i uskumuste süsteemi või „isiklikku tõde“, avastavad ühel hetkel, et nende sees on endiselt suur vaimne tühjus.
Ja kui nad pöörduvad, siis on neil hädasti vaja, et Kristus ja Tema inimesed, Tema rahvas, oleksid ikka veel ustavalt olemas – et nad seisaksid vaikselt ja vankumatult, kiirates lootuse majakatena sooja valgust. Poeet T. S. Elioti sõnadega saame me olla ,,pidepunktiks selles pöörlevas maailmas.[1]“
Usaldus Jumala vastu tähendab püsimajäämist keset ümbritsevat segadust ja kaost. See tähendab lootuse ja valguse alahoidmist ka keset pimedaid ja raskeid aegu.
Mu armsad, me jääme Kristusesse ja Kristus püsib meis, ning meie ülesanne on järgida Tema eeskuju nõnda, nagu kristlased on teinud seda sajandeid.
Meiega on alati ja kõikjal Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, et meid aidata, toetada ja julgustada. Ta hoiab meid läbi palve, läbi jumalateenistuse, läbi osaduse, mis meile selles koguduses kingitud on. Nõnda, selle jumaliku väega saame ka meie olla valguse ja lootuse hoidjad.
Nõndamoodi, üheskoos suudame me hoida Kristuse valgust kuitahes pilkases pimeduse, millesse meid pillutatakse.
Seda tähendabki olla kristlane.
Ja see on Kristuse tugevus kõigil rasketel aegadel – Kristuse lootus, Kristuse armastus.
Aamen
[1] still point in a turning world
