Jutlus

Jutlus. Kuidas imepisikesest algusest võib kasvada midagi suurt

By 4. veebr. 2024No Comments

Pühapäeval, 28. jaanuaril 2024 rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats oma jutluses Lüüdiast – naisest, kellest sai esimene kristlane Euroopas. Lüüdia oli rikas naine, kes kaubitses luksuskauba purpuriga, millega tooniti valitsejate ülekuubi. Vaid päris rikkad said kaunistada oma riideid mõne purpurse triibuga. Võime üsna kindlad olla, et puudust Lüüdia ei tundnud. Ent küllap tunnevad puudust ka need, kes elavad rikkuses või lihtsalt heaolus. Me võime tunda puudust armastusest või elu mõttekusest.

Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!” Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega. Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis. Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale. Ap 16:9-15

Küllap oleme kõik olnud olukorras, kus oleme juba pikka aega plaaninud üht, aga tegelikult sünnib hoopis midagi muud. Meie plaanid lendavad lihtsalt vastu taevast ja see on kõike muud kui meeldiv või mugav. Vähemalt alguses. Tagantjärgi vaadates võib mõnikord näha asju ja sündmusi  teise pilguga. Mõnikord omandavad nad tähenduse.

Paulus oli esimese sajandi üks võimsamaid kristliku usu kuulutajaid, kelle elu oli peale kristlaseks saamist üks suur rännak ühest võõrast paigast teise. Mõnel pool peatus ta aasta või kaks, teisal vaid päeva paar, ja ikka edasi, sest tal oli kutsumus. Tal oli ülesanne kuulutada kõige olulisemat sõnumit, mida maailmas iial kuulutatud on.

Inimese loomuses on teha plaane, mõelda sellele, mida võtta ette täna, mida homme, ja mida tuleval suvel. Ilmselgelt tegid plaane ka Paulus ja ta kaaslased. Aga aeg-ajalt öeldakse nende kohta, et nad küll püüdsid matkata ühte või teise paika, aga Jeesuse Vaim ei lubanud. Paulus täpsemalt ei seleta, ent on selge, et nad ei saanud edasi minna. Nõnda ka sel korral. Nende sihtkohaks oli Väike-Aasias asuv Bitüünia, ent öösel nägi Paulus nägemuse mehest, kes seisis ta ees ja palus teda, et ta tuleks hoopis nende juurde Makedooniasse – tuleks ja aitaks neid.

Makedoonia oli kaugel, sootuks teisel mandril, mida meie tunneme kui  Euroopat. Seal elas võõras rahvas, seal oli võõras kultuur. Seni oli rõõmusõnum kõlanud üksnes Aasias, ei kordagi mujal. Tollel võõral mandril polnud veel kordagi kõlanud Jeesuse nimi. Euroopale oli ristiusk veel täiesti tundmatu. Ka Pauluse polnud iial sel võõral mandril käinud.

Ent unenägu oli nii selge, et nad asusid teele, olles veendunud, et Issand on neid kutsunud tollele võõrale rahvale rõõmusõnumit kuulutama. Meile kirjeldatakse reisiteekonda purjekal Troasest Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse; sealt omakorda Filipisse, mis oli tähtsaim linn tolles Makedoonia osas. Seal jäid nad pidama, teadmata õieti, miks või kelle juurde neid on saadetud.

Üsna kummaline, eks ole: sa saad teada, et pead viskama oma plaanid nurka ning asuma kusagile teele. Sa asud teele, reisid ning jõuad kohale ning sul pole aimugi, miks või kelle juurde sa minema pead. Longid selles võõras paigas ringi, teadmata üldse, miks. Ometi oli unenäos ilmunud mees neid appi kutsunud.

Paulus ise oli juut, ja õige pisut oli juute ka Filipis, selles Rooma koloonia suurlinnas. Neid pidi aga tõesti olema vaid pisut, sest sünagoogi neil polnud ja hingamispäeval koguneti jõe ääres. Üsna loogiline oli, et ka Paulus ja ta kaaslased seadsid sammud sinna, lootes leida eest rahvahulka, kelle pärast neid sinna oli kutsutud. Palvekojas kogunesid reeglina mehed. Seal polnud neid aga ühtegi. Tollases ühiskonnas võis see olla paras pettumus. Usku ja maailmavaatelisi küsimusi peeti ennekõike perekonnapeade asjaks. Paulus oli sõitnud maha pika maa, toonud esmakordselt ristiusu hea sõnumi Euroopasse – ning ees ootas vaid käputäis juudi naisi.

Aga parem pool muna kui tühi koor, ja nii nad siis kõnelesid: kõnelesid Jumala armastusest, mis inimese juurde on tulnud; Jumala Pojast, kes inimeste süü oma õlule on võtnud ja selle ära on kandnud. Kõnelesid Jeesuse elust ja surmast ning ülestõusmisest – sellest, et Jeesus elab ning on päästeks igaühele, kes Temasse usub – igaühele, kes Temaga koos läbi elu tahab minna.

Huvitav, kas Paulus oli pettunud? Väike-Aasias oli Püha Vaim nende tegutsemisele veto pannud – just siis, kui nad olid teel Aasia ja Bitüünia suurtesse linnadesse, kus elas palju juute ja oleks võinud jutlustada suurtele rahvahulkadele. Neid oli juhitud Euroopasse. Oleks võinud eeldada, et sellise kutse peale oleks neid ees oodanud suur kuulajaskond. Selle asemel oli  kusagil jõe ääres vaid käputäis naisi. Tervest Apostlite tegude raamatust ei leia me olukorda, kus Paulusel olnuks nii vähe kuulajaid kui siin – ehk vähemgi kui meie külmas Risti kirikus. Kui mõelda nüüd Euroopa võimsatele katedraalile ja kristlikule kunstile, kristlikule mõttemaailmale ja kultuurile, siis on kummaline küll see Jumala viis: lasta imepisikesest algusest kasvada midagi suurt.

Kuidas oli lugu kuulajaskonnaga? Juudi naistes see jutt suurt huvi ei äratanud. Nagu sageli meilgi, olid küllap ka neil pead omi mõtteid täis: mõni võis mõelda oma armsama peale, kes temast vist enam ei hooli, teine kellegi peale, kes temast vist hoolib, kolmas oma laste peale, neljas naabrinaise kleidimustri peale. Mõni ei mõelnud ehk üldse midagi.

Vaid ühe kohta neist öeldakse, et ta kuulas. Kui kummaline: ligi kaks tuhat aastat tagasi kuulas üks naine jõe ääres Pauluse kõnet, ja tema nimi on läinud nõnda ajalukku, et temast räägitakse kümnetes tuhandetes kirikutes üle kogu maailma. Kõneldakse sellepärast, et ta pani tähele, mida räägiti, ja võttis selle sõna oma südamesse vastu. Ta ütles sellele ,,Jah!“

Selle naise kohta öeldakse, et ta nimi oli Lüüdia ning ta oli jumalakartlik naine Tüatiira linnast. Jumalakartlik viitab selles kontekstis naise päritolule – ta polnud sünnilt juut, vaid muu rahva seast, ent pidas väga lugu juudi usust ja uskus Jumalat. Me saame tema kohta teada, et ta oli jõukas naine, kaugelt üle keskmise, sest kaubitses tollase luksuskauba purpuriga. Purpur oli värvaine, millega tooniti valitsejate ülekuubi. Vaid päris rikkad said kaunistada oma riideid mõne purpurse triibuga. Kusjuures seda purpuri-nimelist värvainet sai milligramm haaval tigudest. Võime üsna kindlad olla, et puudust Lüüdia ei tundnud.

Ent küllap tunnevad puudust ka need, kes elavad rikkuses või lihtsalt heaolus. Me võime tunda puudust armastusest või elu mõttekusest. Tunneme puudust lähedusest, usaldusest või vabadusest. Ja mõnikord ei oska me sõnadessegi panna, mis on see, mille järele hing igatseb. Olgu rikas või vaene, olgu mees või naine, ikka küsib ta vahel nõutult oma elu mõtte ja sihi järele, millegi tõelise ja hea järele; küsib turvatunde või sihi järele. Iga Jumala loodud inimlaps tunneb end mõnikord nagu murtud tiivaga lind. Ta tunneb või aimab, et on loodud millekski kaunimaks, on loodud paremaks ja puhtamaks kui ta olla suudab, oskab või saab.

Me ei tea, mida tundis Lüüdia, see rikas võõramaa naine, kes oli pöördunud Jumalat otsides juutide sekka – me ei tea, mida ta mõtles, ootas või otsis sel laupäevasel päeval, kui ta sammud jõe-äärsesse palvepaika seadis. Meile öeldakse vaid, et Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.

Pange tähele, siin on kaks momenti. Ta kuulas hoolega, ja Jumal avas tema südame, nii et ta pani tähele ning sai aru, mida Paulus rääkis. Need kaks käivad käsikäes. Jumal austab inimest, Ta ei murra südamesse sisse. On inimene, kes asub teele, kes ei jää oma argiellu konutama, vaid tuleb, et kuulata. Ning on mitte lihtsalt tema kuuljad kõrvad, vaid kuulavad kõrvad. Ning on Jumal, kes avab inimese südame, et ta saaks aru. Ja sinnapaika see veel ei jää. Lüüdia langetas ka oma otsuse. Ta otsekui allutas end Jumala armastusele ning võttis selle vastu. Ta lasi ennast ja oma pere sealsamas ristida.

Sellest naisest sai esimene kristlane Euroopas, ja ta jäi ustavaks Jumalale. Tõenäoliselt sai tema kodu paigaks, kus hakkasid nagu meie kodustes piibliringides koos käima sealtkandi järgmised kristlased, ning ajapikku sai sellest kogudus.

Ilma teraselt kuulamata ei saa. Usk ehk usaldus tuleb kuuldust. Usaldus sünnib sellest, mida Jumal meile kõneleb. See ei kandu edasi vereringega, see ei ole meisse geneetiliselt kodeeritud kalduvus. Pealtnäha tundub, et usku saab edasi anda vanematelt lastele otsekui pärandust või traditsiooni. Usaldus Jumala vastu, toetumine ka elu kõige raskematel hetkedel tema tõotuste peale on aga kingitus, mis sünnib Jumala sõna kuulamisest, lugemisest ja selle nö seedimisest. Selle kaudu saab Jumal anda oma Vaimu, saab avada sinu südame nõnda, et sa saad ühtäkki aru. Muidugi mitte kõigest, mis maailmas toimub, mitte ka kogu ristiusust ühekorraga, vaid sa taipad midagi olulist, mida Jumal sulle öelda tahab. Või tunned, et Ta tõesti kõnetab sind: lohutab, julgustab või näitab teed. Sa tunned ühtäkki, et see on tõesti sinu Jumal, kes tunneb sind, kelle ees sul ei pea olema saladusi, keda sa võid usaldada ka siis, kui sa iseendaga kimpus oled – kui sind vaevab miski, mida enam tagasi pöörata või heaks teha ei saa. Sest Tema on see, kes annab andeks ning kannab sind.

See kõik sündis Lüüdiaga, kui ta kuulis Sõna, mida Paulus oli kuulutama tulnud. Sest see polnud mingi tavaline sõna. See on Jumala sõnum inimlapsele, väekas Sõna, otsekui vihm või lumi, mis ei lähe taevasse tagasi, vaid kastab maad ning teeb selle sigivaks ja kandvaks.

See Sõna toimib ja tegutseb meie sees meie heaks – meie tervenemiseks. Sest Jumal tahab, et meie oleks õnnelikud. Et sina oleksid õnnelik. Et sinus oleks rõõmu ja kergust ja lootust ja rahu.

Lüüdia võttis selle õnnistuse vastu ja lasi sellel oma elus toimida.  Lõpuks ütles ta Paulusele: ,,Tulge minu kotta ja jääge sinna.“ Paulust meie keskel täna pole. Jumal on. Sina saad öelda Talle, Jeesusele endale: ,,Tule minu kotta ja jää sinna elama. Tule mu sisse, tule mu südamesse, ela seal. Siis jaksan minagi elada.“ Aamen.

Kuula jutlust:

Foto: Felix Mittermeier, pexels.com