Õpetaja Annika Laats enne jumalateenistust teel Risti kiriku poole. 12. veebruar 2023
„Kuidas uskuda kestvate kannatuste keskel, et abi on olemas? Kuidas uskuda väljapääsmatuna näivas olukorras, et on väljapääs? Kurjuse võimutsemise keskel, et headusel on mingisugunegi mõte? Kuidas usaldada, et Kristuse surnuist ülestõusmine on tõepoolest võit patu, kurjuse ja surma üle, ning et see kõik tähendab midagi olulist ka täna? Kuidas usaldada Jumalat, kelle puhul tundub, et Ta kas ei kuule meie palveid või on nende suhtes ükskõikne?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 12. veebruaril 2023.
Prohvet Jesaja 55:8-12a
8 Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.
9 Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.
10 Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba,
11 nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.
12a Jah, te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus.
,,By the rivers of Babylon….’’ – 1978. aastal laulis selle laulu kuulsaks Lääne-Saksamaa ansambel Boney M. Lapsepõlves sai seda mitte ainult kaasa lauldud, vaid ka kaasa võimeldud ja tantsitud, ning mul polnud halli aimugi, et need mustanahalised laulsid Vana Testamendi psalmi 137. Laulsid hoogsalt ja rõõmsalt koduigatsusest, hüljatusest, vaenamisest ning sellest, kui raske on meeleheitel olles laulda. Itkeda ehk veel, ent kuidas tuua tänu Issandale, kui oma usk on nõrkemas?
Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled. Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!”
Nõnda tundis end Jumala valitud rahvas 6. sajandil enne Kristust, kui neid oli küüditatud Babülooniasse. Just sellest ajast pärineb ka meie tänane piiblitekst, kirja pandud inimese poolt, keda kokkuleppeliselt nimetatakse Deutero Jesajaks ehk teiseks Jesajaks. Paabeli vangipõlv kestis ligi 60 aastat. Need, kes lapsena pagendati, jõudsid ehk kojupöördumise ära oodata, aga enamiku jaoks oli Siion vanemate ja vanavanemate juttudest kuuldud unistus.
Kui midagi hirmsat sünnib, oodatakse mõnda aega pingsalt abi – nii ei saa see ju jääda, peab ju leiduma mingi lahendus? Meil on usk sellesse, et headus võidab, et keegi tõttab appi. Nõnda uskusid meie vanavanemad peale II Maailmasõda – meid ei jäeta ju punaterrori kätte, liitlasväed tulevad, nad on juba teel! Siit läände põgenenud lootsid, et naasevad õige pea ning jätkavad elu sealt, kus pooleli jäi. Aasta tagasi veebruaris, kui meid tabas sõjauudiseid kuuldes kas halvatus või paanika, ei suutnud me kujutleda, et sõda kestab veel ka selle aasta veebruaris.
Kuidas uskuda kestvate kannatuste keskel, et abi on olemas? Kuidas uskuda väljapääsmatuna näivas olukorras, et on väljapääs? Kurjuse võimutsemise keskel, et headusel on mingisugunegi mõte? Kuidas uskuda vangina Eufrati ääres istudes, et kord saabub päev koju naasta, kui kogu ümbritsev reaalsus räägib teist keelt?
Sügavamale vaadates tähendab see küsimist ülestõusmise järele – kuidas usaldada, et Kristuse surnuist ülestõusmine on tõepoolest võit patu, kurjuse ja surma üle, ning et see kõik tähendab midagi olulist ka täna?
Kuidas usaldada Jumalat, kelle puhul tundub, et Ta kas ei kuule meie palveid või on nende suhtes ükskõikne?
Prohvet kõneleb meile just sellest. Ta ei ennusta tulevikku, vaid annab edasi sõnumi Jumalalt. Neil, kes on lootust kaotamas, tasub otsida välja kogu see peatükk, õieti järjest neid peatükke – seda, mida Jumal juba 500-600 aastat enne Kristuse sündi inimlapsele teada annab. Tänane kirjakoht tõstab esile kaht.
Esmalt seda, et Jumala teed on imepärased. Mõnikord imelised, teinekord imelikud. Igal juhul teistsugused, kui meie seda mõtelda mõistame.
Kui mõtlema hakata, siis on see ikka väga suur arm, et Jumal ei ole nagu inimene – et Ta ei mõtle nõnda nagu meie ega käitu nõnda nagu meie. Sest seda, mida mõtleb, ütleb ja teeb inimene, teame me paraku üsna hästi. Kogu austuse juures inimese vastu olen ma siiski väga tänulik, et Jumal on sootuks teistsugune – der ganz Andere, nagu on seda öelnud 20. sajandi üks võimsamaid teolooge Karl Barth.
,,Minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed,’’ ütleb Issand. ,,Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.’’
Ühe meie koguduseliikme soovitusel hakkasin Netflixis vaatama üht võrratut sarja, parimat Jeesusest tehtud filmi, mida ma kohanud olen, pealkirjaks „The Chosen“. Ülemkohtu liige, vana ja auväärne Nikodemus ütleb seal kimbatuses olles oma naisele: ,,Aga mis siis, kui Jumal on palju ilusam …. ja palju imelikum, kui me seda iial kujutleda oskame.’’ Naine, kes temast hoolib, peab sellist juttu väga kahtlaseks, ehk isegi Jumalat teotavaks, ning keelitab meest, et see hoiaks oma mõtted endale. Ent just sellisest Jumalast kuulutab meile Jesaja.
Selle imelise ja imeliku, hoomamatutes kõrgustes oleva Jumala toimimine on aga tuttavlik – see on nõnda, selgitab prohvet, nagu on vihma ja lumega. Needki tulevad taevast alla maa peale ja teevad siin oma head tööd. Lörtsi- ja vihmasegusel Eestimaal, kus veekindel jalanõu on kõige olulisem osa rõivastusest, võib see võrdlus ehk kohatu tunduda. Kõrbekuumuses on vihm see, millest sõltub elu.
Taevast tulev vihm ja lumi ei jää ilma mõjuta. Need panevad kuivava maa haljendama ning lasevad idaneda ja kasvada väiksemailgi seemnel. Nõnda on Jumala kõnelus meiega. See annab kuivusest kõrbevale hingele uut elu. Hing januneb elu järele, elava Jumala järele ka siis, kui ta ei oska seda nõnda nimetada. Hing vajab toitu, hing vajab hoolt ja hoidmist. Ja Tema, kes on meile hinge andnud, tahab seda kasta ja hoida.
Me pole mõeldud staatiliselt paigal seisma, veel vähem vegeteerima, närbuma või kärbuma. See ei ole Jumala tahtmine. Tema rõõm on selles, kui me kasvame ja vilja kanname.
Mis on see vili? Paulus ütleb oma kirjas galaatlastele, et see Jumala Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus (Gal 5:22-23) Pane tähele – see loetelu ei ole käsk või nõue, rõõm ja rahu ja kõik see muu hea ning õnnestav ei ole miski, mida Sina pead produtseerima ja eksamil Jumalale ette kandma. Need viljad kasvavad Jumala Vaimu mõjul.
Tema kõnetus ja ligiolu – need kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba.
See, mida Jumal hingele kõneleb, muudab inimest – seemned ta sees hakkavad idanema ja tärkama, ta muutub viljakandvaks. Ja need viljad teevad viljakandjat ennastki õnnelikuks, sest rõõm ja rahu on need, mida inimese hing üle kõige vajab. Need viljad on nii sinu enda kui ka teiste jaoks. Nõnda saad sa õnnistatud ja oled samal ajal ka ise õnnistuseks.
Ka seal vangipõlves, kui kojupöördumine ei ole veel õieti silmapiirilgi – ka Eufrati kallastel saab inimene kanda vilja ja olla õnnistuseks.
Luuka 8:4-8
Tähendamissõna külvajast
4 Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga:
5 „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle.
6 Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust.
7 Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle.
8 Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Jumala sõna ei lähe tühja, ütleb prohvet Jesaja. Kuis nii, küsime me, ja see küsimus on põhjendatud. Läheb ju küll, läheb päris sageli? Kas mitte sellest ei kõnele ka Jeesuse tähendamissõna, mida me täna kuulsime – et suur osa külvatud viljast läks raisku? Põhjuseid oli erinevaid – küll langes osa seemet kaljusele pinnale, küll nokkisid selle linnud, küll lämmatasid ohakad. Tulemus oli aga üks – külvatud seemnest suur osa läks kaotsi.
Luuka kirjapanduna võib öelda, et külvaja ise oli ka hooletu, sest külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära. Ka kaljudele poleks mõtet seemet loopida. Ühelt poolt tuleb muidugi öelda, et see ei ole külviaruanne või -protokoll, vaid tähendamissõna ehk kujundlik võrdpilt. Teisalt aga on Jumala kõnelusega tõepoolest nõnda, et Ta ei koonerda. Ta ei ole kitsi, Tema aeg ei ole piiratud, Tema headus on otsatu. Ta ei kalkuleeri, kelle arvelt võiks kokku hoida või kes nagunii selle heaga midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Ka ses osas on Ta inimesest nõnda erinev – Ta jagab oma heldust sinna ja tänna, mõista vaid märgata ja tänuga vastu võtta!
Selles vast ongi küsimus, kuidas me seda head vastu võtame ja sel kasvada laseme. Samal ajal, kui Tema teed on nagunii imelised ja hoomamatud ning Ta võib lasta seemnel tärgata viimselt ka kaljude peal, teeme meie targasti, kui me hoolime oma hingest ning sätime ennast sinna, kus Tema meid kõnetada saab. Nagu kuumal suvepäeval vihma kätte joostes saame me keset selle maailma rahutust ja ängi laotada oma hinge Tema ette ja paluda, et Ta seda kastaks. Kui vähegi võimalik, ei maksa jääda oma tardumusse. Vahel tuleb iseendal nagu kassipojal natist kinni võtta ja oma nina piimakausi sisse pista. Vahel saab alles siis, seal piimakausi või allika ääres aru, kui väga janus me tegelikult olnud oleme.
,,Ja te lähete rõõmsasti välja ja teid tuuakse rahus,“ ütleb siis Issand. Milline tõotus, milline võimas liikumine – me läheme rõõmsasti välja ja meid tuuakse rahus!
Kogu selles tänases tekstis on nii palju dünaamikat ja liikumist! Siin pole midagi staatilist. Jumal ei ole staatiline eemalviibija ega tundetu kalju. Ka Tema, kes on seesama igavesti, on liikumises, ikka ja aina meie poole teel. Ikka ja aina on Ta Looja, kes kastab ja laseb tärgata, kes annab kasvamist ja tunneb rõõmu viljadest. Jesaja räägib meile Jumala teedest, ja meie tohime olla teekäijad koos Temaga. Me ei tea nii sageli, kas ja kuhu ja kuidas edasi, aga me ei peagi seda pidevalt välja rehkendama. Jumal ei oota meilt õiget sooritust, vaid Ta palub meilt usaldust. Temaga koos, Tema Sõna valguses läheme edasi. Me läheme rõõmsasti välja ja meid tuuakse rahus. Aamen
