Jutlus

Jutlus kuulekusest

By 25. märts 2024No Comments


„Me mõtleme kuulekuse all sageli sõnakuulelikkust mõnele välisele autoriteedile: laps peab kuuletuma vanematele, alluv ülemusele, mõnel pool arvatakse, et ka naine mehele. Ent kuulekus võib olla hoopis vastupidine – mitte kuulekus väljastpoolt tulevale käsule, vaid see, et sa ei hakka vastu oma sisemisele olemusele. Et sa teed teoks seda, milleks sa oled kutsutud. Et sa ei löö selle kutsumuse ees araks. Et sa ei vaata sellest kõrvale, ei maga seda maha, ei ähmasta ega lahjenda seda,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses palmipuudepühal 24. märtsil 2024.

Kuula jutlust:

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.  Pauluse kiri filiplastele 2:5-11

On saanud toredaks tavaks käia töövarjuks. Käidki kaasas ja vaatad, mida kujutab endast ministri või teadlase tööpäev, ning püüad aru saada, kas see amet võiks sobida ka sulle. Eriti tore oleks muidugi, kui saaks neid ameteid päriselt katsetada, mitte lihtsalt töövarjuna kõrval passida. Küll tahaks proovida, mismoodi on olla tuuker või lennukipiloot! Panna päevaks-paariks selga kellegi teise rüü ja ollagi päevakese näiteks president. Või kirurg. Või dirigent. Paneks fraki selga, võtaks taktikepi ja läheks ning dirigeeriks. Või siis tõmbaks kätte kirurgikindad vaataks, mis tunne on skalpelliga lõigata…

Vahel on ju nii, et mõni kõrgel positsioonil olev inimene sõidab linnast välja ja proovib maatööd. Viskab pintsaku nurka, vahetab Louis Vuittoni kingad kummikute vastu, käärib käised üles ja paneb käed külge – teeb kohe tõsist maamehetööd. Õhtu jõudes viskab tööriided pesumasinasse, käib duši all, et sõnnikuhaisust lahti saada, ning läheb oma puhta, hästilõhnava eluga edasi. Aga näe, päevakese veetis ikkagi laudas, ja nüüd teab, mismoodi see maaelu käib.

Filipi kirjast võib esmapilgu jääda mulje, et Jumal käis ka korraks maal inimeste keskel. Riputas oma purpurrüü ja auhiilguse mõneks ajaks varna, et paremini aru saada, mismoodi see inimelu ja -viletsus käib. Tõsi küll, Ta elas inimestel keskel rohkem kui päeva või paar, ei saanud duši all käia ja lõpuks tapeti ära, aga ikkagi jääb mulje, et see oli Tema jaoks vaid üks episood. Ja tasuks nähtud vaeva eest on Ta nüüd kõrgustesse ülendatud ning istub Isa paremal käel. Inimelu võib nagu halb uni selja taha jääda.

Aga Jumala jaoks ei olnud inimeseks saamine eksperiment. Nii nagu ka lapsevanemaks saades ei ole võimalik eksperimenteerida ja proovida, mis tunne see on ja kas mulle ema- või isaroll istub. Sa oled oma lapsega armastusesidemete kaudu kogu eluks kokku seotud.

Jumala inimesekssaamine, selle vaevase teekonna ettevõtmine oli Jumala päästeplaan – oli seda juba igiaegadest. Küsimusele, millal Jumal selle mõtte peale tuli, pole võimalik vastust leida. Küll aga võime kindlad olla, et see polnud päästeprojekt.

Tosinkond aastat tagasi käisin ühel projektikoolitusel ja seal sain selgeks, et projekt on 1) kavandatud tegevuste kogum 2) mingi spetsiifilise eesmärgi saavutamiseks 3) kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul.

Küllap Jumal kavandas, ja tegevusi oli tõesti terve kogum. Eesmärk oli samuti spetsiifiline – lunastada inimene. Aga kuigi Jeesus viibis maa peal piiratud arvu aastaid, ning vaikse nädala sündmused toimusid vaid mõne päeva jooksul, siis Jumala ajavahemik on piiramatu. Inimese lunastamine tähendab, et Jumal on inimese kõrval igavikust igavikku, ja kõigil neil päevadel ja öödel, mis sinna vahele jäävad.

Niisiis ei räägi Filipi kirja Kristus-hümn ühest Jumala huvitavast eksperimendist või tarvitusele võetud hädaabinõust. See hümn kõneleb Jumala olemusest. See on otsekui Jumala definitsioon. Kui sa tahad teada, missugune on Jumal, siis siin on vastus: Ta on see, kes tuleb alla inimese juurde ning kannatab koos inimesega kuni lõpuni välja – Jumal, kes kannatab ja sureb meie eest.

Miks pidi Jeesus läbima nii ränga teekonna? Miks Jumal lasi sel sündida ega hoidnud ära Tema piinamist, ristilöömist ja surma? Me ju ikka ootame ja loodame õnnelikku lõppu, üht happy end’i, mingit ootamatut pööret, mis kinnitab, et tegelikult läheb kõik ikkagi hästi. Jeesuse eluloos sellist pööret ei tule. Ta lüüakse risti ja Ta sureb.

Mis oleks saanud siis, kui Jeesuse lool oleks olnud happy end ning Jumal oleks Ta viimasel hetkel surmast ära päästnud?

Ka siis oleks Jeesus võinud olla koos meiega ning jagada meie õnne ja rõõmu, meie igapäevamuresid ja valusid. Ta oleks mõistnud meid ka meie argikannatustes. Kõiges selles oleks Ta ikka meie vend. Aga viimases ja raskeimas, mis meid ees ootab – surmas, kaduvuses ja leinas – Teda meiega ei oleks. Seda ei saaks Ta meiega jagada. Selles peaksime olema ihuüksi. Me ei saaks minna surmale vastu lootusega, et ka sellel teekonnal on Kristus meie kõrval. Ja me ei saaks ei enda ega oma armsate surma korral loota, et teiselpool seda lahutavat kuristikku ootab meid Kristus ise, avasüli meid vastu võttes.

Jeesus jäi armastuses kuulekaks ja võttis surma enese peale. Sellepärast võime me ka oma elu kõige mustematel päevadel ja lootusetuses ometi loota – tohime oma elu Tema kätte anda ja öelda: ,,Mis iganes ka tuleb, minu usaldus on selles, et sina oled minuga.“

Inimestena meeldib meil mõelda Jumalast kui pantokraatorist, maailma valitsejast, kõrgest ja kaugest. Ja meile endalegi meeldib sirutuda ülespoole, kõrgusse, valgusse, puhtusse. Uus Testament kõneleb meile vastupidisest – see räägib Jumala allakäigust. Sest kui Ta jääks piltlikult öeldes üles ehk taevastesse kõrgustesse, poleks meil Temale ligipääsu. Me võiks kasutada kuitahes ilusaid palveid, elada kuitahes ontlikku ja vaga elu, õhata ja rääkida suuri sõnu, aga Ta ei kuuleks meid. Sest me võime pidada ennast pühaks ja puhtaks inimlike mõõdupuude järgi, aga me ei suuda omaenese jõust saada puhtaks ja pühaks jumalikul viisil. Me oleme katkised inimesed, ja kuidas me ka ei pingutaks, ei suuda me oma jõust terveks ja terviklikeks saada.

Et me võiks saada terveks, on meil vaja lunastajat – kedagi, kes vabastaks meid kõigest sellest, millesse me takerdunud oleme – nagu kärbseid, kes on lootusetult ämblikuniidi sisse mähkunud.

Jumala saamine inimeseks, Tema orjaikkesse astumine toimus meie lunastamiseks. Meile öeldakse, et Ta alandas ennast, saades kuulekaks surmani. Me mõtleme kuulekuse all sageli sõnakuulelikkust mõnele välisele autoriteedile: laps peab kuuletuma vanematele, alluv ülemusele, mõnel pool arvatakse, et ka naine mehele. Ent kuulekus võib olla hoopis vastupidine – mitte kuulekus väljastpoolt tulevale käsule, vaid see, et sa ei hakka vastu oma sisemisele olemusele. Et sa teed teoks seda, milleks sa oled kutsutud. Et sa ei löö selle kutsumuse ees araks. Et sa ei vaata sellest kõrvale, ei maga seda maha, ei ähmasta ega lahjenda seda. Kuulekus Jumalale tähendas Jeesuse puhul kuulekust Tema sisimale, tõelisele olemusele.

Mida kõike Ta jüngrid ning rahvas Temalt ootasid! Sel palmipuudepüha sisenemisel Jeruusalemma saanuks Ta kerge vaevaga kaasata Temast vaimustunud rahvamasse ja haarata võimu. Ta oleks saanud maa vabastada, ebaõigluse minema pühkida, võimulolijad minema kihutada, korra majja luua! Selle asemel siseneb Ta linna lausa grotesksel kombel eesli seljas. Milline kuningas sõidab eesliga?! Vaid see, kes on alandlik – kes on kuningas hoopis teisel moel ja teistes sfäärides, mitte nõnda, nagu on kombeks selles maailmas.

Mõni päev hiljem Ketsemani aiaski oleks võinud vastu hakata. Oleks võinud proovida mõõkadega, oleks võinud üritada end lihtsalt varjata. Vangistamise järel oleks võinud ristküsitlejate ees end kavalalt välja rääkida, selgitada ja kergema karistuseni jõuda. Aga Tema oli kuulekas ristisurmani – kuulekas oma armastusele inimese vastu, mis läheb lõpuni välja. Läheb välja piinarikka surmani nõnda, nagu läbi aegade on inimesed pidanud surema piinarikast, ka vägivaldset surma.

Oma allakäigus on Jumal vaat et jonnakalt, visalt ja vääramatult inimese kõrval. Me tahaks Tema jaoks natukenegi aulisemat paika luua. Pühapäevadeks on inimesed rajanud sellised imelised pühad paigad nagu on meiegi kirik – sest Jumalale sobib ainult parim. Ja muidugi on Ta meiega siin. Aga argipäeval on Ta jälle seal, kus on kannatajad: kus on lagunevad abielud ja murtud südamed, nõutud lapsevanemad ja heitunud lapsed, äsja vähidiagnoosi saanud patsiendid ja ülekoormatud arstid.

Karl Barth, üks 20. sajandi olulisemaid teolooge on öelnud, et ta taipas, miks on vanadel maalidel ka Jumala auhiilguses, taevasel troonil istuvat Kristust kujutatud nõnda, et ta kätel-jalgadel on näha ristilöömise jäljed. See, et Jumal inimese ligi tuli ja Temaga koos kannatas, ei olnud lühike episood selles igavikus. Kannatav Kristus on jätkuvalt meiega ja meie seas.

Ta on seal, kus on sõjaväljad ja lõputuna näivad konfliktid, kurnatud mehed, kodutuks jäänud ja nälgivad lapsed. Neis olukordades ei võta Jumal pooli – Ta on nutjate ja kannatajatega ühel ja teisel pool lahutavaid tõkkeid ja vaenu. Sest mis vahet on viimselt sellel, kas oma hukkunud poega nutab taga Iisraeli või Palestiina ema või isa, ning kas nälgiv ja hirmul, äsja orvuks jäänud laps on pärit Venemaalt või Ukrainast, kas oma jala kaotanud noor, äsja veel unistuste ja lootustega täidetud, nüüd aga verest tühjaks jooksev poiss on ühest, teisest või kolmandast rahvusest. Kristus kannatab seal, selle poisi, selle naise, mehe ja lapse sees – selles lapses on Ta taas ristilöödu, ikka ja üha.

Aga sellesama lapse, ema, isa, poja või tütre jaoks on Ta ka lunastaja – see, kes lunastab meid viimselt kõige kurja käest. See, kes ütleb oma surma ja ülestõusmise väes, sellelt saadud mandaadiga, et surmal ei ole viimset sõna. Hoopis elul ja armastusel on.

Aga mida mõtleb Paulus, alustades seda Kristuse-hümni sõnadega ,,Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:“ Kas meie peaksime olema samasugused nagu Jeesus? Kas meil tuleks Tema järgi joonduda?

Jeesus ei ole meile eeskuju ses mõttes, et me peaksime Tema teed käima ja end samamoodi piitsutada laskma, pühkima kannatlikult maha meie peale langevaid süljelärakaid ja mitte vastu hakkama. On olukordi, kus on tingimata vaja vastu hakata. Ja selle kriteeriumiks on samuti sõna-kuulelikkus – kuulekus jumalikule käsule armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Ehk tähendab see ,,mõtelge eneses sedasama, mida Kristuses Jeesuses,“ et meilgi tuleb tõeks elada oma sisim olemus – mitte see, millisena me paistame, või see, milliseks me kujunenud oleme, vaid see, kelleks me loodud oleme. Sest me oleme loodud Jumala näo järele. Just see tuleb meil tõeks elada – Jumal meis enestes. Jumal aga on armastus ja headus, kaastunne, rahu ja tarkus.

Kas inimeses on olemas potentsiaal headuseks ja armastuseks, kaastundeks ja südamlikkuseks? Või sügavaks tarkuseks? Kas ei näita põgusamgi vaatlus pigem seda, et me oleme ahned ja enesekesksed? Alatud, rumalad ja ebakindlad? Vägivaldsed ja võimujanused? Kas ei kinnita kogu inimajalugu, et inimene lõhub ja laamendab ning kahmab võimaluse korral kõik endale? See on ka üks viis, kuidas põhjendatakse kapitalismi paratamatust – et see tugineb inimese loomusele. See kõik ei anna mingit alust lootusele, et meie, inimesed, võiks muutuda. Ehk saaks pingutades natuke paremaks, teeks näiteks ühe kena teo päevas… aga kas on mõtet loota tõelist kvalitatiivset muutust, kui empiirilisi tõendeid selleks pole?

Aga võib-olla on kõike see pime ja madal, isekas ja hävitav üksnes pealiskiht, üksteise käest õpitud ja omandatud, meile varasest lapsepõlvest külge hakanud harjumus või maneer?? Ehk on kusagil kõige mõrase ja näotu all varjul see, millised me päriselt oleme ja olla igatseme? See on see meie jumalanäolisus, mis igatseb esiletulemise ja teostumise järele.

Kuulekus Jumalale võib tähendada, et me ei salga maha seda, kes me sisimas oleme ja mida meil teha tuleb. Sõna-kuulelikkus on Jumala sõna ehk logose kuulamine – Kristuse seaduse südamesse võtmine ja selle tõeks elamine.

Kristuses saame me vähehaaval vabaks oma enesekesksusest. See kõlab ehk kummaliselt, aga me kasvame alandlikkuses. Mitte allaheitlikkuses, vaid alandlikkuses saame me vabaks nende jaoks, kes on meie kõrval. Alandlikkus tähendabki suuresti seda, et ma märkan ja näen teist inimest. Ja kui ma teda näen, näen ma ka tema inimväärikust. Ma näen, et ta on Jumala poolt armastatud inimene. Nagu ka sina, ja nagu mina.

Ja see on see, mis päriselt on ja mis päriselt loeb. Ning see, mis päriselt on, jääb viimselt püsima. Aamen.