Jutlus

Jutlus. Me vajame kaastunnet ja mõistmist

By 11. märts 2024No Comments

Peetruse kuju Risti kiriku kantslil. Foto: Kairi Kessler

„Me oleme nii veendunud oma põhimõtetes, nii kindlad, et meie küll oma põhimõtetest ei tagane. Need on osa meie identiteedist, sellest, keda me arvame ennast olevat. Ja küllap me nõnda ka oleme, selline enam-vähem parim versioon iseendast, kui on parasjagu meie parimad päevad. Aga kui päevad on kurjad, muutume reeglina ka meie,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 10. märtsil 2024.

Aga nad võtsid Jeesuse kinni ja viisid ära ja tõid ülempreestri majja. Ent Peetrus järgnes eemalt. Ja kui nad keset õue tule süütasid ja üheskoos maha istusid, istus ka Peetrus nende sekka. Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.” Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.” Natukese aja pärast lausus üks mees Peetrust nähes: „Ka sina oled nende seast.” Peetrus aga lausus: „Inimene, ma ei ole.” Ja umbes tund aega hiljem kinnitas seda keegi teine: „Tõepoolest, ka tema oli Jeesusega, ta on ju galilealane.” Peetrus aga ütles: „Inimene, ma ei mõista, mida sa räägid.” Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma. Lk 22:54-62

Kas te olete märganud, mis on meie kiriku torni tipus? Tuulelipp aastaarvuga, tõsi, aga lisaks ka rist ning kukk. Risti kirik on vist üks väheseid Eestis, mille tipus on mõlemad, nii rist kui ka kukk. Väidetavalt pärineb see kukk, mida protestandid hakkasid omal ajal – kontrastiks katoliiklaste ristile – tornitippu paigaldama, just äsjakuuldud loost. Öeldakse, et see on mõeldud meenutama meile inimliku loomuse heitlikkust.

Seda heitlikkust on tõesti oluline meeles hoida. Me oleme hämmastavalt muutliku meelega olendid. Ja meile tuletatakse seda meelde just Peetruse näitel – mehe näitel, kelle Jeesus ise nimetas Kaljuks – kreeka keeles tähendab petros just nimelt kivi või kaljut. Peetrus kui kõikumatu, Peetrus kui tugev ja kange mees, Peetrus kui üks kõige lähemaid Jeesuse jüngreid, ainus, kes tihkas vaid mõni tund varem Ketsemani aias Jeesuse vangistamisel tupest mõõga tõmmata, et oma Issandat kaitsma asuda! Veel mõned tunnid enne seda, paasapühade söömaajal, mida tänaseks tuntakse viimase õhtusöömaaja nime all, pidas Peetrus oluliseks kinnitada, et ta on valmis minema Jeesusega nii vangi kui ka surma.

Me oleme nii veendunud oma põhimõtetes, nii kindlad, et meie küll oma põhimõtetest ei tagane. Need on osa meie identiteedist, sellest, keda me arvame ennast olevat. Ja küllap me nõnda ka oleme, selline enam-vähem parim versioon iseendast, kui on parasjagu meie parimad päevad. Aga kui päevad on kurjad, muutume reeglina ka meie.

Käisin läinud nädalal vaatamas Poola autori Tadeusz Słobodzianeki etendust ,,Meie klass“2, mis räägib poola ning juudi lastest, kes käivad rõõmsalt koos ühes klassis, kuni jõuavad kätte 20. sajandi 30ndad ja seejärel 40ndad aastad. Räägib sellest, kuidas muidu kenades inimestes võivad ühtäkki paljastuda õige hirmsad küljed – nii argus ja oma seniste vaadete või meeldimuste salgamine kui ka vastandumine ja vihkamine ning sellest võrsuv uskumatu jõhkrus ja halastamatus.

Muutused ei toimu üleöö, need hiilivad meie ümber ja vormivad meid märkamatult. Just nimelt meid, mitte neid, sest kogu vägivald pannakse toime meiesarnaste inimeste poolt. Meie ei ole teistsugused, meis on samasugune loomus. Seda meenutabki meile kukk ja kõneleb sellest, et ka need, kes arvavad end kindlal pinnal seisvat, võivad hirmsal kombel libastuda – libastuda ning lasta end pimeduse jõudude käsilaseks saada.

Peetrus on eneses nii kindel, ja iseenesest pole selles ju midagi halba. See on hea, et ta tunneb, et on nõus minema koos Jeesusega nii vangi kui ka surma. See, kuidas Jeesus Peetruse avaldusele vastab, tundub ülekohtune ja asjatult tiibu kärpiv: ,,Ma ütlen sulle, Peetrus, et kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!“

Aga tunnid mööduvad ja olukord muutub kardinaalselt. Rahumeelsele õhtusöömaajale järgneb  õige pea Jeesuse vangistamine. Peetrus on ainus, kel jätkub söakust Jeesusele järgneda, et ülempreestri õuel tema ligiduses viibida.

Aga tema söakus hakkab taanduma. Ta on segaduses ja hirmul. Võib-olla taandab ta ennast Jeesusest esimesel korral puhtalt ehmatusest, et on vahele jäänud. Võib-olla mõistab ta oma sõnade tähendust alles sekund või paar hiljem. Küllap on ta isegi kohkunud, et ta midagi sellist võis öelda.

Teisel korral, kui keegi teda seal õuel Jeesusega seostab, on Peetrus ehk juba mõelda jõudnud, et hädavalena kõlbab see ju küll – mida see ikka muudab, kui ta ütleb, et tal pole selle Jeesusega midagi pistmist.

Nõnda on see ju ka näiteks koolikiusamiste puhul, kui võib olla väga raske jääda püsima selle kõrvale, kes on langenud üldise põlguse ohvriks. Sest solidaarsus väljatõugatuga tähendab, et ka sinust saab  väljatõugatu.

Hirm võib halvata vähehaaval, nagu tõusuvesi, mis ähvardab enda alla matta. Peetrus hakkab aru saama, et tegemist pole mingi eksitusega – et Jeesusega võivad asjalood päris tõsiseks muutuda. Kusjuures muutuvadki. Algava päeva lõpuks on Ta surnud. Peetrus ei taha olla surnud. Peetrus tahab elada. Ja nõnda taandab ta ennast sellest, kes tembeldatakse õige pea kurjategijaks. Jeesuse ümber langeb silmus kinni. Peetrus püüab sellest välja lipsata. Ja ta ei tee ju midagi kurja. Ta ei kaeba Jeesuse peale, ta ei kasuta kellegi vastu vägivalda. Ta lihtsalt salgab.

Kuidas võiks ma salata seda, mis on mulle nii oluline?! Ei ole ju võimalik salata oma sõpru, oma armsaid, oma vaateid ja veendumusi, oma isamaad?

On võimalik salata. Me ei tea, mis meis vallandub, kui meid halvab hirm. Me ei tea, mis toimub meiega siis, kui peame taluma kohutavat valu – kui meid piinatakse vaimselt või füüsiliselt inimvõimete piirini. Me ei tea ette öelda, kuidas äärmuslikud olud meile mõjuda võivad. Aidaku meid Jumal, et me ei saakski seda kunagi teada – hoidku Ta meid armulikult selliste katsumuste eest!

Ränkade piinade talumiseks ei saa ennast vist kuigi hästi ette valmistada. Enamasti ei toimu oma põhimõtete salgamine aga ekstreemsetes oludes. Sageli sünnib see vähehaaval, mugandumise, harjumise ja tuimemaks muutumise kattevarjus, nii et vaim läheb nüriks ja kõik kassid muutuvad halliks, meie ise sealhulgas.

Aga vaimu saab hoida ja harida. Vaimu lausa tuleb hoida ja harida – harida kindlasti ka õppimise ja mõtlemise mõttes, mõtlemiseks ja süvenemiseks aega võttes. Ent sellestki võib väheks jääda. On oluline hoida ja harida oma vaimu nõnda, et me võiks olla juurdunud Temas, kes on meie kindel varjupaik ja kalju, mis ei kõigu. Ei kõigu ka siis, kui me ise kõikuma lööme.

On vaja sisemiselt tugevaks saada, et me ei manduks argipäevas – et me ei laseks mingitel kibeduse, viha, põlguse või ükskõiksuse tuultel end vähehaaval painutada ja ära pöörata. Tuleb paluda Issandat, et me õpiks nägema igas inimeses Jumala loodut – et me õpiks kaastunnet ka nende suhtes, kes võivad mingil hetkel osutuda vastasrindeks. Inimlikkus ja kaastunne ei ole niisama ja garanteeritult meis olemas, lihtsalt sellepärast, et me oleme enam-vähem kenad ja viisakad inimesed. Nende kasvamine vajab hoolt.

Peetrus salgab kolmandat korda, ja hetk hiljem kuuleb ta kuke kiremist. Ning kusagilt selle rahvahulga sees näeb ta ühtäkki Jeesust, kes pöördub ja vaatab talle otse südamesse.

Jeesuse silmad – mida Peetrus neis näeb? Võiks ju mõelda, et küllap on neis silmades elav etteheide või siis kõver muie: ,,No näed, Peetrus, sa praalija, mida ma sulle ütlesin?!“ Või on neis kohtumõistmine?

Evangeeliumid ei kirjelda meile Jeesuse pilku. Me teame vaid seda, et Jeesuse pilk vapustab Peetrust südame põhjani. Ja ta mõistab, mida ta on teinud, ning pöördub rängasti nuttes minekule.

Muidugi võib olla, et Jeesus on Peetruse salgamist kuulnud ning vaatab talle otsa noomiva etteheite või peavangutusega. Ent see võib olla ka teisiti – eriti kui me peame silmas, et see on seesama Jeesus, kellest me evangeeliumides lugenud oleme. Selle põhjal kaldun arvama, et Jeesus vaatas oma jüngrit puhta, kaastundliku armastusega. Ta ju teadis, mis seisus Peetrus oli – kui löödud ja hirmul oli see kange, tugev mees. Just see on pilk, millega Jeesus inimlast vaatab – kaasa tundva ja mõistva armastusega. Jumala pilgus ei ole lakkamatut heakskiitu, sest selline heakskiit oleks üsna sarnane ükskõiksusele või mõistmatusele. Inimlaps ei vajagi pidevat heakskiitu, sest see oleks pettus, mida ei usuks me isegi. Me vajame kaastunnet ja mõistmist, mis tähendab, et me vajame Jumalat.

Jeesus teab, millest Peetrus läbi peab käima – Ta teadis seda ju algusest peale. Ning oluline on, et Ta pöördub Peetruse poole, mitte temast ära. Mis iganes meiega juhtub, mida iganes me oma elus teeme või mille otsa me komistame, Jeesus Kristus pöördub meie poole ja vaatab meile otsa. Mis ka ei juhtuks, Tema side meiega ei kao. Kõigele vaatamata – või täpsemalt kõigile vaadates – on Tema armastus meiega.

Ja meie teame, mis sai Peetrusest edasi. Tänane kirjakoht esitas ju vaid ühe episoodi tema eluloost. Evangeeliumid kõnelevad enamast.

Õige pea järgnes Jeesuse piitsutamine ja alandamine ning viimaks ristilöömine ja surm. See kõik oli niigi ränk, ent Peetruse õlul lasus lisaks ka suur pettumus iseendas. Jäänuks see kohtumine seal ülempreestri õuel viimaseks, olnuks see ränk taak Peetruse hingel kogu eluks.

Ent need kaks meest kohtuvad taas. Sellest kirjutab oma evangeeliumis Johannes. Peetrus ja mõned teised jüngrid on naasnud oma endise ameti juurde. Nad on taas Genetsareti järvel kala püüdmas. Just seal kohtuvad nad ülestõusnud Jeesusega, kes ligineb neile täis halastust ja armu. Seal küsib Jeesus Peetruselt, kas too Teda armastab. Küsib koguni kolm korda – ehk just seepärast, et Peetrus jõudis Teda kolm korda salata. Kolm korda kinnitab Peetrus Jeesusele oma armastust ja ustavust, ning saab Issandalt ülesande hoida ja toita Tema lambaid.

Selleks hetkeks on saanud täiesti klaariks, et Peetrus on ekslik ja nõrk inimene. Ja ometi saab Ta Jeesuselt suure ja vastutusrikka ülesande. Võib-olla oli tal tarvis enne mõista oma ekslikkust – tal oli tarvis taibata, et tema, kes tundus nii kaljukindel, veendunud ja tugev, võib samamoodi komistada ja kukkuda kui kõik teised inimesed. Just sellise inimese hoole alla saab Jumal usaldada teisi ekslikke lambaid, et nad võiks üheskoos elada Jumala armust.

Ennast tundma õppides võime me tõeliselt kanda Jumala poolt antud vastutust ning erinevaid ülesandeid, teades, et meie suutlikkus püsima jääda – või peale kukkumist taas jalule tõusta ja edasi minna – pole viimselt meist endist. See on suur Jumala arm.

Kukk seal kirikutornis pole üksnes hoiatuseks. Kukk on ikka ja alati olnud ka uue päeva sümbol – märk koidikust, ärkamisest ja uutest võimalusest. Uus nädal on ees ning Jumala pale on jätkuvalt meie poole pööratud. Aamen.

Kuula jutlust: