„Suhe eeldab suhtlemist – vägagi eritasandilist suhtlemist. Elav suhe tähendab nii jagatud muresid kui ka jagatud rõõme. See tähendab nii ühist naermist kui ka võimalust kurta ja nutta. See tähendab võimalust ja julgust rääkida endast, ning samas võimalust arutada kõiksuguseid maailma asju, nii väikeseid kui suuri, nii minevikku kui tulevikku. Elav, tugev suhe peab vastu ka mõnele vihapurskele ning mõõdukamale virisemisele, aga seda siis, kui viha või virisemine ei ole kogu suhtlus. Suhtlemiseta suhet ei ole, suhe sureb lihtsalt välja. Olla kristlane tähendab suhelda Jumalaga,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses emadepäeval, 14. mail 2023.
Pauluse esimene kiri Timoteosele, 1-6a
Juhendeid palvetamiseks
1 Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema
eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest,
2 kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset
ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.
3 See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis,
4 kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.
5 Sest üks on Jumal,
üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel:
inimene Kristus Jeesus,
6 kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest,
Kui kaks inimest armuvad ning nende suhe on värske ja noor, on nii palju, millest rääkida ja mida omavahel jagada. On vaimustav avastada, et keegi mõtleb nii sarnaselt ja tunneb rõõmu samadest asjadest. Milline rõõm on rääkida inimesega, kes tunneb su vastu päriselt huvi, ja kui imeline on kuulata teist inimest avamas on sisemaailma, oma lapsepõlvelugusid, oma rõõmu ja valu ja unistusi.
Aja jooksul kipub teemade ring pisut ahtamaks muutuma. Ühel hetkel võid avastada, et pole ammu rääkinud muust kui laste logistikast, külmkapi sisust ning sisseostudest. Kes koristab ja kelle juurde nädalavahetusel sõita; kas lapse ekskursiooni eest on makstud, suverehvid alla pandud ja riided keemilisest puhastusest ära toodud. Sisukad ja vaimukad vestlused on asendunud dispetšerite infovahetusega.
See võib juhtuda igas suhtes. Kui su laps pöördub sinu poole ainult siis, kui tal on tarvis uusi tenniseid või suuremat taskuraha või luba ööseks välja jääda, siis taipad, et kusagil on midagi nihkesse läinud,
Suhe eeldab suhtlemist – vägagi eritasandilist suhtlemist. Elav suhe tähendab nii jagatud muresid kui ka jagatud rõõme. See tähendab nii ühist naermist kui ka võimalust kurta ja nutta. See tähendab võimalust ja julgust rääkida endast, ning samas võimalust arutada kõiksuguseid maailma asju, nii väikeseid kui suuri, nii minevikku kui tulevikku. Elav, tugev suhe peab vastu ka mõnele vihapurskele ning mõõdukamale virisemisele, aga seda siis, kui viha või virisemine ei ole kogu suhtlus.
Suhtlemiseta suhet ei ole, suhe sureb lihtsalt välja.
Olla kristlane tähendab suhelda Jumalaga. Elada kristlasena ei tähenda elada oletuse või arvamusega, et Jumal on olemas. Jumalal ei ole mingit vajadust meie kinnituse järele, et Ta on olemas. Tema südamesoov on, et inimlaps suhtleks Temaga.
Seda polegi nii raske mõista, kui sa mõtled nende peale, kes sulle kallid on. Olgu su abikaasa või armsam või su oma laps – kui ta on sust ära pöördunud või lihtsalt eemale jäänud ega suhtle, siis sa igatsed ja ootad, et ta sulle helistaks, et ta sinuga räägiks, et ta sind märkaks. Sa igatsed sisulist ühendust.
Jumal on loonud inimese suhtlema nii teise inimese kui ka Looja enesega. Suhtlev inimene on päriselt inimene, või õieti – alles suhtlemise kaudu saame me vähehaaval inimesteks.
Religioon on Vikipeedia definitsiooni kohaselt uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks või pühadeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. Sõna religioon tuleb aga ladina keelest ja tähendab ennekõike suhte ehk sideme taastamist, taasühendamist. Suhe, mis on rabedaks muutunud ja katkenud, ootab uuendamist.
Jumalaga suhtlemist nimetatakse palveks. Eesti keeles on palve üks õnnetu, äbarik sõna. See loob kujutluse, nagu tähendaks Jumalaga suhtlemine üksnes oma soovide esitamist ehk palumist. Mõtle nüüd võrdluseks jälle oma laste, või iseenda ja oma vanemate peale, või enda ja oma armastatu suhtele – kui mage oleks, kui sinu poole pöördutaks ainult siis, kui sinu käest on midagi vaja. Ometi mõtleme me Jumalast sageli nagu sellest, kellega suhelda siis, kui meil on midagi puudu – kui meil on kitsas käes ja me tahame Talt midagi saada või kui meil on soov, et Ta korraldaks asju üht- või teistmoodi. Ja kui Ta seda ei tee, siis oleme me Tas pettunud – natuke nagu Tema peale solvunud – ja ütleme, et kuna Ta ei ole sekkunud, siis vaevalt Ta olemas on.
Tänane Rogate-pühapäev on üleskutse suhtlemiseks Temaga, kes on Elu ja Vägi, Armastus ja Halastus, Valgus ja Tõde. Temaga suheldes saad sa Temast osa, sest suhtlus on alati kahepoolne. Suheldes Temaga, kes on Valgus ja Armastus, saab su elu Temast puudutatud. Sinu sees läheb valgemaks, sa leiad uut jõud, su ellu ilmub uusi perspektiive ja uut lootust. Sa leiad uut jõudu armastada, leppida ja andeks anda. See sünnib, kui sa suhtled Temaga – kui sa õpid Teda usaldama. Aga kuidas saab õppida usaldama kedagi, keda sa ei tunne? Usalduski sünnib üksnes suhtluse kaudu.
Sellepärast kutsub Paulus meid üles anuma, paluma, tänama ja eestpalveid tegema – kõigis suhtlusvormides Temaga sidet hoidma, et kogu meie elu oleks ühenduses Temaga. See ei tähenda tingimata lakkamatut lobisemist, kuigi oma mõtete ja igatsuste ja tänu ja valu sõnadesse panekust on väga palju abi. Kindlasti ei tähenda Jumalaga suhtlemine, et sa peaksid eelnevalt omandama mingi vaga ja enda jaoks võõra sõnavara või mingid kindlad vormelid. Tõsi, ka kindlatest palvetekstidest ja vormelitest on vahel vägagi abi, nõnda nagu mõnele võivad sobida lauldavad palved. Aga su laps võib pöörduda sinu poole ilma selgeks õpitud vormelite ja mingi erilise piduliku keeleta. Ta lihtsalt räägib sinuga. Samamoodi võib inimene rääkida oma Jumalaga.
Eelkõige on palve sinu hoiak, su südame suunatus Jumala poole, väljendugu see Temaga koos mõtlemises või vahel kasvõi väikeses Tema poole suunatud tänulikus noogutuses, silmapilgutuses või ohkes.
Mõnikord olen ma Jumala ees üks suur ja nõutu küsimärk, ja ma ei saa Temast üldse aru. Aga ka see küsimärk tahan ma olla just Tema ees, sest vastasel korral ei saa ma kohe kindlasti kunagi aru.
Aga mille või kelle eest me palvetame? Mulle tundub, et kõige enam palume me oma armsate eest – nende eest, kelle pärast meie süda valutab. Sama loomulik on palvetada iseenda ja oma rõõmude-murede eest. Meil tasuks palvetada ka oma iseloomu ning sisemise muutumise ja kasvamise eest, ikka selleks, et meie jumalanäolisus võiks üha enam mõjule tulla ja meis kuju võtta. Paulus kehutab meid palvetama, aga mitte üksnes enda ja lähedaste, vaid kõikide inimeste eest.
Muide, see on ainus Uue Testamendi tekst, mis räägib palvest kõigi inimeste eest. Pauluse mõte näib olevat selles, et lisaks eestpalvetele teiste inimeste eest saame me kristlastena tuua asendavalt, otsekui asetäitjana Jumala ette ka nende tänu ja palved, kes Teda veel ei tunne. Me saame tänada ja paluda teiste eest, me saame nende hääle ja olukorra Jumala ette viia, kuni nad ise sellest võimalusest teadlikuks saavad.
Eriliselt nimetab Paulus siin palveid valitsejate eest, ning seda sõltumata sellest, kas meile need valitsejad meeldivad või mitte. Neis palvetes pole mingit truualamlikkust. Need võivad mingitel aegadel olla palved ka täiesti vaenulike inimeste eest. See konkreetne kiri on kirjutatud umbes aastal 65 peale Kristuse sündi, kui keisriks oli Nero, üks hirmsamaid kristlaste tagakiusajaid ja hävitajaid. Seda enam oli põhjust tema eest palvetada, nagu on põhjust Jumalale rääkida ka tänase päeva nerodest, putinitest ja prigožinitest. Selleks, et nende elu ja mõtted muutuksid, on vaja jumaliku sekkumist. Kui me saaks ise neis seda muutust esile kutsuda, poleks tõesti põhjust Jumalat paluda. Kui keegi neis midagi muuta saab, siis üksnes Jumal.
Ilmselgelt on vaja jätkuvalt palves hoida ka meie juhte ja valitsejaid. Mis oleks, kui püüaks iga loetud või kuuldud ärritava või murettekitava uudise samal silmapilgul mõttes Jumala ette panna ning Tema juhatust ja tarkust paluda?
Miks paluda kõikide inimeste eest? Aga sellepärast, et Jumal päästab kurja meelevallast kõiki inimesi. Absoluutselt kõiki inimesi tahab Jumal võita oma armastusele. Ainsatki inimest pole Jumal oma päästeplaanist välja jätnud. Risti löödud Jeesus suri ka sinu ja su armsate eest – selleks, et surm meid enam lõplikult alla ei saaks neelata.
Mõnedki meist on tulnud täna siia, et mälestada oma lahkunud armsaid. Mälestamine tähendab mitte ainult mäletamist või meeles pidamist. See on meie jätkuv palve, et Jumala arm ja halastus oleks suur ka meie armsate üle – et nemad, kes on surnud ja meie keskelt läinud, oleks ometi elavad Tema juures, kes on surma äravõitja.
Meie tänu- ja eestpalved mitte ainult enda, vaid kõikide inimeste eest annavad kogu maailmale ühe teistsuguse perspektiivi. Jumala vankumatu tahe meid päästa laotab üle maailma lootuse valguse. Jumal on varunud seda valgust kogu inimkonna jaoks. Palvetajad on selle lootuse kandjad.
Selline palve väljendab meie solidaarsust kogu loodud maailma ning inimkonnaga. Me astume oma isikliku eksistentsi kitsastest piiridest välja teele, millel Jeesuse ise käinud on ja jätkuvalt käib.
See tähendab sõnade ja hääle andmist maailma unustatutele, vangistatutele ja ebaõigluse all kannatajatele. Me saame Jumalaga kõneleda nende eest, keda on alandatud ning kes on seeläbi hääletuks muutunud. Ja loomulikult on selline palve mõeldav üksnes siis, kui me oleme palujatena valmis ka nende vaevatute eest välja astuma.
Palve ei ole kunagi lihtsalt rääkimine, see ei ole mugav ja jõuetu asendus aktiivsele tegevusele. Palve selgitab meie sihte ja annab meie tegutsemisele suuna ning jõu.
Igasugune suhe eeldab hoidmist, panustamist, suhtlemist – suhe oma abikaasaga, lastega, vanemate ja sõpradega ning nõndasamuti ka Jumalaga. Sellest lähtub rahu. Sellest lähtub turvaline, hoitud elu Jumala selguses ja valguses ka keset selle kaduva maailma hektilist rahutust. Aamen.
Tervet 14. mai jumalateenistust saad järelvaadata Risti kiriku Facebookist.
Foto: Ben White, Unsplash.com
