„… sildade ehitamine on midagi, mida me vajame hädasti ka täna. Sest kuristikud pole kusagile kadunud. Looduslikud tõkked on muutunud ületatavaks, Tallinn-Tartu maantee on märgatavalt lühem kui endine Piibe maantee ja aastatega tuleb Tartu veel mitu kilomeetrit ligemale. Aga inimestevahelised kuristikud ei kao,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 26. märtsil 2023.
Kiri heebrealastele 5:7-10
7 Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
8 Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
9 Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,
10 kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.
Mind on ikka hämmastanud sildade ehitamise kunst. Olen püüdnud ette kujutada, kuidas tehti ehitati neid vanadel aegadel, kui puudus tehnika – kuidas rajati neid üle suurte jõgede või kuristike. Kuidas nad seda tegid? Vedasid praamidega kõigepealt mingi köie üle? Raiusid vaiasid vette?? Kuidas nad ühendasid kaldaid, kuidas nad ületasid kuristikke?
Jõgi või ka suurem järv oli omal ajal väga selge geograafiline piir – elu ühel ja teisel pool sellist looduslikku barjääri kulges ja arenes erinevalt, see võis olla ka kultuuriliseks piiriks, sest kokkupuuted olid väga harvad.
Ja see, mis jäi teisele poole, haaramatusse kaugusse, põhjustas võõristust ja umbusku. Need seal teisel pool olid paratamatult võõrad, ja võõras oli sageli ohtlik.
Ühel pool on kallas, kus sa tunned ennast koduselt, mis on sinu pärusmaa, ja teisel pool, ületamatult kaugel, on võõras maa, kuhu sa ei pääse. Kuidas neid ühendada?
Kummastav mõelda, et selline looduslik piir lõikas aastatuhandete jooksul pooleks ka Eestimaa. Emajõgi koos seda ümbritsevate soodega eraldas Eesti- ja Liivimaad, ning seal, kus praegu on Kärevere sild, sai veel sada aastat tagasi jõge ületada vaid parvega. See, kes soovis Tallinnast Tartusse sõita, pidi kasutama tunduvalt pikemat Piibe maanteed, ning teekond võttis aega päevi. 1928. aastal ehitati Käreverre esimene tõsine sild, ent see varises veel samal aastal kokku.
Kirjas heebrealastele kõneldakse Jeesusest kui ülempreestrist. See sõna meid täna küll eriliselt ei kõneta. Enamikul meist puudub igasugune kokkupuude ülempreestritega, see sümbol ei resoneeru meis kuidagi.
Ülempreester sooritab ilmselt mingeid pühasid riituseid, aga needki on meile suuresti kaugeks jäänud. Ülempreester ajab pühasid asju teiste eest, olles vahendaja patuse inimese ning püha ja vägeva Jumala vahel.
Ladina keeles on ülempreester pontifex maximus. Pontifex on see, kes ehitab sildu. Kui ülempreestritel ei näi tänases maailmas erilist rolli olevat, siis sildade ehitamine on midagi, mida me vajame hädasti ka täna. Sest kuristikud pole kusagile kadunud. Looduslikud tõkked on muutunud ületatavaks, Tallinn-Tartu maantee on märgatavalt lühem kui endine Piibe maantee ja aastatega tuleb Tartu veel mitu kilomeetrit ligemale. Aga inimestevahelised kuristikud ei kao. Sageli öeldakse, et nad on sügavad kui kunagi varem. Ma ei ole selles nii kindel, sest me ei tea ju, millised olid inimeste suhted ning tunded 500 või 1000 aasta eest. Ent selge on see, et lõhed ja kuristikud süvendavad inimese üksindust.
Loodusest oleme küll selgelt enam võõrandunud kui kunagi varem. Ja see on veider, isegi paradoksaalne: me oleme loodust alistanud ning kuristikke ja jõgesid ületanud, aga need on meile samal ajal ometi võõramaks muutunud. Suur, ületamatu ja hirmutav jõgi oli toonastele inimestele ometi lähedasem kui nüüd, mil me päeva jooksul silda mööda kasvõi 20 korda üle selle sama jõe sõidame.
Võõraks jäämine ehk võõrandumine on see, millest me mõtleme, kui me kõneleme patust. Patune inimene on inimene, kel on katkenud ühendus iseenda, teise inimese, looduse ja loojaga.
Me põrnitseme altkulmu nii iseennast, teist inimest kui ka Jumalat. Me ei julge usaldada, ja nõnda me kahtleme ja kahtlustame, igaks juhuks ka ignoreerime.
Hea uudis on see, et tänase jutluse aluseks olev tekst pärineb kirjast, mis on kirjutatud kahtlevale, kõhklevale, ebakindlale inimesele. Adressaadiks ei ole tugevad, kindlas usus seisvad kristlased, kellel on kõik selge ja kel pole enam ühtegi küsimust. Neis inimestes on segadust ja nad ei saa päris aru, millele loota. Kes on Jeesus? Mis oli Jumala plaan temaga ja mis on Jumala plaan minuga? Miks pidi Jeesus surema ja mida tähendab Tema ülestõusmine reaalselt ja konkreetselt minu jaoks? Need olid tollaste inimeste küsimused.
Kui sa tunned ennast nendes küsimustes ära, oled sa õiges kohas. Kirja saajad olid samasugused inimesed nagu sina, ei mitte kuidagi eriti pühad või…
Tõsi, ei saaks öelda, et heebrealastele saadetud kirja autor meile kõik kergesti ära seletaks. Aga elu tõsisemate küsimuste puhul oleksingi ma väga ettevaatlik nende tegelaste ja terapeutide suhtes, kes pooleteise tunni jooksul meile kõik kenasti ära seletavad ning ülejäänud poole tunni jooksul meid terveks teevad.
Piibli lugemine aitab meil aga kahtlemata paremini mõista nii Jumalat kui ka iseennast. Ja juba see on oluline samm tervenemise poole.
Ja isegi kui mõned mõisted on meie keelepruugist kadunud, ei tähenda see, et kadunud oleks mõistete sisu. Heebrea kirjas on korduvalt juttu ohverdamisest ja ohvrist. Need on tänaseks muutunud võõristust tekitavateks sõnadeks. Esimese hooga tulevad meelde küllap vägivalla ja kuriteo ohvrid, ohvritega lõppenud liiklusõnnetused ning Ohvriabi, mis püüab kõigile neile ohvritele toeks olla.
Erinevates eesti keele sõnaraamatutes on sõna selline tähendus siiski alles kolmandal kohal. Ohver on tähendanud ennekõike jumalatele, vaimudele jt soosingu saavutamiseks või tänuks annetatut; seda, mida või keda annetatakse jumalatele, haldjatele, vaimudele nende soosingu saavutamiseks või tänuks millegi eest.
Sõna teine tähendus on vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust v. olulisest kellegi v. millegi nimel, huvides v. kasuks või see, millest v. kellest nii loobutakse.
Ning alles kolmandaks tähendab ohver kellegi tõttu, millegi läbi kannatanut, kahjustatut v. hukkunut. Vägivalla, kättemaksu, kallaletungi ohver. Nälja ja katku ohvrid.
Mõtlemiskoht, et esimesed kaks tähendust on tagaplaanile jäänud. Tõsi, annetamine jumalatele, haldjatele ja vaimudele on tänapäeval tagasihoidlik. Mul on väike kahtlus, et päriselt pole see siiski lakanud. Alateadlikult otsitakse saatuse või mingite kõrgemate jõudude soosingut sel kombel tänaseni.
Ning kindlasti toimib ohvri toomine selle sõna teises tähenduses – vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust v. olulisest kellegi v. millegi nimel, huvides v. kasuks või see, millest v. kellest nii loobutakse. Seda teevad lugematud Ukraina sõjas vabaduse eest võitlevad mehed ja naised. Seda teevad tuletõrjujad ja päästjad ka meil Eestis. Seda teevad pea kõik lapsevanemad unetutel öödel last kussutades ja rahustades. Nad ohverdavad oma mugavuse, oma rahuliku ööune, sageli vähemalt mõneks ajaks ka oma vaba aja või hobid. Õigupoolest teeme me seda kõik, kes me kedagi armastame või kellestki-millestki hoolime. Me loobume millestki endale väärtuslikust, vajalikust või olulisest kellegi või millegi nimel, kellegi huvides või kasuks. Me toome ohvreid, mida me õieti ohvriks ei pea ega nimeta, sest see on nii loomulik. See on armastuse ja hoole olemuseks. Kui veel lähemalt vaadata, siis see ongi elamise ja inimeseks olemise sügavaim sisu.
Ohverdamine on vabatahtlik and, mis toimub armastuses kuidagi loomulikult, ilma et me sellele mõtleks või seda nõnda nimetaks. Ja võib vist öelda, et see tegu kaotab midagi oma olemusest või moondub, kui me seda eriliselt märkama ja rõhutama hakkame. Kuigi vahel tasub selle üle üürikeseks hetkeks mõtelda, kui meenutame oma vanemaid või vanavanemaid kes väga sageli loobusid millestki väärtuslikust või vajalikust kellegi – ehk siis meie – nimel, huvides või kasuks.
Oluline on sealjuures, et ohvri toomine on per definitionem vabatahtlik. Seda ei saa ega tohi kelleltki eeldada, veel vähem nõuda. Võib-olla on see ohverdamise mõiste just seeläbi nii kehva maigu külge saanud, et mingil hetkel hakati seda loomulikuna võtma: oli nii enesestmõistetav, et oma haridustee pidi lapse sünni tõttu katkestama just ema. Või kui üks abikaasadest pidi teise karjääri nimel enda oma loovutama, siis olid siingi reeglid paigas, kumb see siis oma õpingud ja töö ohvriks toob. Pisut kumab see läbi ka tänases ühiskonnas, kus mõnede ametite puhul eeldatakse, et inimesed on nõus ennast vabatahtlikult, nii-öelda missiooni korras ohverdama, näiteks kas või medõed, kooliõpetajad, politseinikud ja päästjad. Neil lihtsalt on juba selline üllas amet.
Kelleltki ei saa eeldada ega nõuda pidevat eneseohverdust. See saab olla vaid sisemisest sunnist lähtuv armastustegu, mis ei küsi hinda ega tasu.
Ja see viib meid lähemale mõistmiseni, miks ripub meie Jumal ristil, miks läks Jeesus surma, miks Ta ei võidelnud enese eest, miks Ta ei kehtestanud ennast.
Seni oli kõiksugustes religioonides läbi aegade olnud preestri üheks ülesandeks viia läbi ohvritalitusi – ohverdada kõrgematele jõududele nende meeleheaks, lepituse sõlmimiseks küll loomi, küll muud väärtuslikku. See oli inimese viis otsida ja taotleda jumalate soosingut. Loobuda tuli millestki, mis enesele kallis. Tühiseid asju ei ohverdatud, neil polnud mõju.
Jeesuse tuleku, tema kannatamise ja surmaga toimus midagi peadpööritavalt teistsugust. Jumal keeras kogu senise arusaama pea peale, saatis sisuliselt kuu peale selle meie süsteemi, sest see ei toiminud. See ei muutnud inimest, see ei suutnud muuta maailma. See oli üks lõputu ohverdamiste jada, lõputu veristamine ja suitsutamine, ning peale iga ohvrit jätkus siin maailmas kõik samas vaimus.
Nüüd ohverdas Jumal iseennast. See oli Tema vabatahtlik loobumine millestki omanikule väärtuslikust, vajalikust v. olulisest kellegi v. millegi nimel, huvides v. kasuks. Ta ohverdas oma sisima olemuse, oma poja. Ma mõtlen, et siin peitub ka võti selle saladuse või skandaali mõistmiseks, mida meil on nii raske kuulata ja vastu võtta. Me küsime – kuidas võis Jumal ohverdada oma poja?! Mis isa ta selline on?! Aga just selle kaudu võime mõista, kui kallist hinda Jumal meie eest maksis, sest me teame, et iseendast loobuda on lihtsam kui ohverdada oma last. Jumal tõi suurima ohvri, mida me mõtelda suudame – loobus vabatahtlikult sellest, mis oli kõige väärtuslikum. Ja Ta tegi seda meie nimel, meie huvides ja kasuks. Selleks, et meid päästa, et meid kõikmõeldavaist kütkeist vabaks osta.
See on üks ohver kõigiks aegadeks, piisav nii ajas ette- kui ka tahaulatuvalt, piisav iga inimese jaoks, kes juba sündinud või alles siia ilma tulemas. See on piisav, sest selle ohvri hind oli nõnda kõrge.
Jumal on rääkinud, Ta on oma sõna öelnud, ja see sõna sai teoks, mis ei kaota kunagi oma kehtivust.
Jeesus on Jumala enese loodud sild püha ja patuse vahel. Meie, Jumalast võõrdunud inimlapsed, võime seda mööda Tema suunas minna, ja Tema on meid juba seal sillal ootamas.
Ristimärk kõneleb meile nii sellest lepitusest, mis on teoks saanud inimese ja Jumala vahel, kui ka lepitusest, mis saab sündida inimese ja inimese ning inimese ja kogu loodu vahel. Ristimärki nähes või tehes võid sa iga kord sellele mõtelda – et Jumal ise on saanud sillaks, ühendusteeks Tema enese juurde ning avatud teeks iga teise loodu juurde.
Lepitus on võimalik. Jumal ise on selle võimalikuks teinud. Inimlikult võttes jäävad nii mõnedki kuristikud siin ilmas ületamatuteks. Vahel tuleb sellegagi leppida. Aga kõige selle üle jääb lootus, et Jumala väes, Tema vaimus ühist keelt ja mõistmist otsides leiame me üksteist jälle üles, ja ühel päeval me läheme üle jõe. Aamen.
Kuula jutlust Facebookis.
