„Suur reede on Jumala vägagi adekvaatne reaktsioon sellele, mis siin maailmas toimub. Õigupoolest võiks Jumal reageerida sellele ka raevuga. Raevukas Jumal oleks vägagi adekvaatne vastus sellele, mida me inimestena Tema loodud maailma, üksteise ja keskkonna vastu korda saadame. See oleks Tema poolt täiesti loogiline ja igati põhjendatud reaktsioon. Meie, inimesed, oleme Tema viha ära teeninud. Ometi on Ta loobunud loogilisest ja mõistetavast reaktsioonist ning valinud täiesti ebaloogilise tee,“ ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats suure reede jutluses 7. aprillil 2023.
Pauluse kiri koloslastele 1:12-14
12 Me täname Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis,
13 kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki,
14 kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine.
Suur reede on tänases maailmas nagu üks võõrkeha – arusaamatu ja sünge. Kuidas saab nii masendavat päeva pühitseda? Ristilöömine, kannatus, piin ja surm – need näivad vajutavat pitseri kogu kiriku kuvandile. Kas poleks parem suure reede süngust ignoreerida, keskenduda armastusele ja rõõmule ning võtta seda kui üht kena kevadist puhkepäeva pereringis?
Tõsi see on, et kirikus, koguduses ja kristlaste elus oleks midagi viltu, kui neis valitseks aastaringselt suure reede meeleolu. See tähendaks, et midagi olulist on maha magatud, ja nimelt see, mis mõte on suurel reedel ning mis suurele reedele järgneb. See päev saab oma tõelise tähenduse ülestõusmispühade valguses.
Aga see maailm magab või salgab midagi maha, kui ta püüab suurest reedest mööda vaadata. On midagi võltsi ja pealiskaudset selles, kui me nõuame lihtsalt üht kena Jumalat – sellist, kelle asi oleks kogu aeg olla päikseline ja lahke. Kõiksugused religioonid ja vaimsused, mis püüavad toimetada ilma suure reede meeleoluta, ignoreerivad suuresti elu, ignoreerivad seda reaalsust, mille keskel me päriselt elame. Tänane päev, Kolgata rist ja Kristuse kannatused on täiesti adekvaatne vaste sellele, mis maailmas toimub. Mistahes vaimsus ei saa olla ehe ega mõttekas, kui see kõneleb üksnes positiivsest või positiivselt. Me ei saa mõelda olematuks kannatust, ülekohut, surma ega viha, ja kui me otsime vaimsust, mis vaataks sellest kuidagi kõrgelt üle, siis oleks see üks kõrk ja võlts vaimsus, mis lihtsalt ei kannaks meid välja.
Suur reede on Jumala vägagi adekvaatne reaktsioon sellele, mis siin maailmas toimub.
Õigupoolest võiks Jumal reageerida sellele ka raevuga. Raevukas Jumal oleks vägagi adekvaatne vastus sellele, mida me inimestena Tema loodud maailma, üksteise ja keskkonna vastu korda saadame. See oleks Tema poolt täiesti loogiline ja igati põhjendatud reaktsioon. Meie, inimesed, oleme Tema viha ära teeninud.
Ometi on Ta loobunud loogilisest ja mõistetavast reaktsioonist ning valinud täiesti ebaloogilise tee. Võime selle kohta öelda ,,teoloogilise tee,“ sest teoloogiat võib nimetada Jumala loogikaks ning meie püüdeks mõista Tema teed.
Tema teed püüavad mõista, sõnastada ja edasi anda Piibli erinevad raamatud, ja nõnda ka kiri koloslastele. Paradoksaalsel kombel kõlab just suurel reedel – Jeesuse surmapäeval, kui pimedus laskus üle maa ning meie selle meenutuseks oma kirikus küünaldelgi kustuda laseme – sõnum sellest, et Tema on ,,kiskunud meid välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ Suurel reedel, kui pimedus näis oma kõige jubedamaid tegusid tegevat, kuulutatakse meile, et me oleme selle meelevallast päästetud.
Mis on meelevald? See on võim ja voli, ka omavoli ja mõjusfäär.
Kelle meelevallas sina oled? Kellel on voli su üle? Kes määratleb su mõtteid? Muidugi tahaks väita, et keegi ei määratle, et mitte kellelgi pole selleks voli. Mina ise otsustan, mida ma mõtlen! Ma olen vaba inimene ja mõtlen, mida tahan! Ja siiski tuleb tunnistada, et mõtted tulevad omatahtsi, tulevad ka siis, kui ei taha. Me ei saa kuigi palju parata, et tingituna aju evolutsioonilisest arengust oleme me vastuvõtlikumad just negatiivsele. Meis leiavad kõlapinda eelkõige just halvad uudised, mitte head. Meie südamed on varmad muretsema, ning hirmutavad mõtted leiavad kergemini kasvupinnase kui julged ja rõõmsad. Hirm haarab ning halvab meid kergesti. Pimedus on kogu aeg nii ligidal, valmis meile varju heitma ning oma kombitsaid meie südamesse sisse ajama.
Aga Jumal on tulnud ning on kiskunud meid välja pimeduse meelevallast ning asetanud oma Poja kuningriiki! Pimedus ei ole enam meie valitseja. Kurjusel ei ole viimast sõna. On tõsi, et hirm poeb kergesti naha vahele, aga seda enam tuleb endale kogu aeg meelde tuletada, et tal ei ole meie üle enam voli ega väge. Ta ei või enam meie üle valitseda. Mure ei pruugi meid enam lämmatada. Pimedus luusib meie ümber sajal erineval moel ning heidab oma varje, aga tal ei ole enam meie üle meelevalda. Ta kaotas selle sellel pimedaimal päeval, kui Jeesus risti löödi.
Sel päeval läks kurjus täie panga peale välja. Ja asi nägi tõesti välja nii, et ta on võitnud. Jumala alistamisega olid kõik trumbid lauale löödud ja valgusel lips läbi. ,,Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.“[1] Kui see oli päikesevarjutus – mida see tõesti ka olla võis – siis võib seda mõista kui kogu kosmose kaasaelamist ja resonantsi sellele vapustusele.
Kõike, mida teha andis, tol päeval ka tehti. Jumala Poega piinati ja pilgati, peksti ja naeruvääristati. Ja taevas vaikis! Pikne ei löönud sisse, ingliväed ei tõtanud appi – ei midagi! Mis oleks olnud, kui taevas oleks sekkunud? Kui oleks tulnud võimsad ingliparved ning sõdurid põrmu paisanud? Mis muud oleks sellest saanud, kui üks tavaline maine lööming, üks otsatu lahing ning kättemaks. Selle asemel sündis vaikus ja pimedus. See nägi välja nagu alistumine.
Ja ometi kaotas kurjus just sellega oma meelevalla ja väe. Ta oli kõik oma trumbid lauale löönud, mäng näis läbi olevat. Ja siis – siis saabus ülestõusmise hommik, ning kõik oli teisiti. Ning see polnud enam vana pimeduse ja valguse vahelise vägikaikaveo jätk. See polnud isegi mitte uus peatükk. See oli – ja on jätkuvalt – täiesti uus ajastu.
Kerge on mõelda valguse ja pimeduse vaheldumisest sel kombel, nagu see toimib aastaaegade vahetusel. Päevad lähevad pikemaks, ööd lühemaks, mõne kuu pärast on jaanipäev. Jah, aga siis hakkab uuesti pimenema, augustikuus on tähistaevas täis tähti, ning sügisel taandub valgus pimeduse ees sootumaks. Ja nõnda ikka ringiratast edasi.
Päästev valgus, mis on meile kingitud, ei taandu ega pendelda korrapäraselt siia ega sinna. Jumal on meid kiskunud välja pimeduse meelevallast, ja Ta on seadnud meid oma armsa Poja kuningriiki. Meie kuningas on Tema, kes on Elu, kes on Valgus, kes on Armastus. Selles kõiges on meie vägi, ja selle ees peavad taanduma kõik maised hirmud, meelevallad ja väed. Aamen.
[1] Mt 27:45; vrd ka Mk 15:33 ja Lk 23:44
Jutlust saab järelvaadata Risti kiriku Facebooki lehelt.
