Jutlus

Jutlus. Kas Jumal on hea või õudne?

By 16. jaan. 2024No Comments

„Suur osa eestlasi on nõus, et „küllap kusagil mingi vägi ikkagi on,“  ja et kokkuleppeliselt võib Teda ju ka Jumalaks nimetada. Aga kuidas või millele tuginedes saaks me arvata või väita, et Ta on hea või armastav? Võib-olla on õudne? Võib-olla õel? Või kättemaksuhimuline? Võib-olla on Ta tõepoolest olnud kunagi Looja, aga nüüd on lihtsalt küüniline või isegi sadistlike kalduvustega pealtvaataja? Kõige suurema tõenäosusega võiks oletada, et Ta on lihtsalt ükskõikne. Mille alusel saaks me midagigi otsustada Jumala kohta? Kas selle alusel, kui õnnelik on armunu või äsja lapse ilmale toonu, või selle alusel, mida kogeb see, kes kaotab oma noore elukaaslase ja armastuse ning jääb üksi?“ küsis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 14. jaanuaril 2024.

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1,14

Eile ehk 13. jaanuaril oli kanutipäev. Kui kolmekuningapäevaga jõuludele veel päris punkti ei raatsinud panna, siis kanutipäev lõpetas jõuluaja nii Skandinaavias kui ka Eestis ometigi. Kuused põletatud, ehted panipaikadesse tagasi pandud.

Selleks ajaks olid ka Petlemma lauta külastanud karjased ammu oma karja juurde tagasi jõudnud. Kolm idamaist tarka, kes vastsündinut külastasid, olid küllap aga veel oma rännakul, sest tagasitee oli pikk. Nõnda oli neil mahti sügavamalt mõtelda ja omavahel aru pidada, mida see uus olukord – Jumala Päästja sündimine – nende ja maailma jaoks tähendab.

Äsja nägi trükivalgust professor Elmar Salumaa poolt nõukogude ajal käsikirjalisena välja antud võimas ,,Filosoofia ajalugu.“  Salumaa sõnul on kõigi aegade filosoofiline mõtlemine otsemalt või kaudsemalt tegelenud esmajoones kolme probleemiga:

  • Mida me teame?
  • Mida peame tegema?
  • Mida me tohime loota?

Kristlastena mõtleme me täpselt samade asjade üle. Jumala palge ees mõelduna saab neist filosoofilistest küsimustest teoloogia, sest me ei arutle niisama, vaid toetume sellele, mida me teame tänu Jumala ilmutusele.

Nagu karjastel ja idamaa tarkadel ehk kuningatel, jätkub ka meie teekond. Samamoodi mõtiskeleme oma südames ning arutame omavahel, mida see muutunud olukord meie ja maailma jaoks tähendab.

Mida me teame tänu jõuludele, tänu Jumala inimesekssaamisele? Mida tähendab meile Jeesus? Jumala endaga tundub olevat kuidagi kergem leppida, Teda oma maailmapilti sisse lasta. Suur osa eestlasi on nõus, et „küllap kusagil mingi vägi ikkagi on,“  ja et kokkuleppeliselt võib Teda ju ka Jumalaks nimetada.

Aga kuidas või millele tuginedes saaks me arvata või väita, et Ta on hea või armastav? Võib-olla on õudne? Võib-olla õel? Või kättemaksuhimuline? Võib-olla on Ta tõepoolest olnud kunagi Looja, aga nüüd on lihtsalt küüniline või isegi sadistlike kalduvustega pealtvaataja? Kõige suurema tõenäosusega võiks oletada, et Ta on lihtsalt ükskõikne. Me ei tea. Maailma või iseenda kogemuse pealt võib oletada mida iganes, vastavalt sellele, kas meil on parasjagu head või rasked ajad. Maailma kogemus on veelgi keerukam, sest samal ajal, kui ühes punktis kõik õilmitseb, võib planeedi punktis teises olla laastav sõda. Mille alusel saaks me midagigi otsustada Jumala kohta? Kas selle alusel, kui õnnelik on armunu või äsja lapse ilmale toonu, või selle alusel, mida kogeb see, kes kaotab oma noore elukaaslase ja armastuse ning jääb üksi?

Salumaa järgi on esimene filosoofiline küsimus „Mida me teame?“. Ja aus vastus on, et ilma Jeesuseta ei tea me Jumalast ja Tema loomusest mitte midagi. Meil ei oleks mitte midagi kindlat väita – ega ka mitte millelegi loota – kui Ta ei oleks endast meile teada andnud ehk ennast meile ilmutanud. ,,Aga Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema au nagu Isast Ainusündinu au täis armu ja tõde.“

Me oleme saanud teada jahmatava tõe sellest, et Jumal on armastaja. Et Ta on see, kes hoolib, kellele läheb meie elu päriselt korda. Et Ta on kannatlik, et Ta on halastaja. Et Ta tuleb oma lapsele järele, otsib Ta üles, kannab oma last, kui too ise ei jaksa. See on Jumal, kes saab üle ka sinu tõrksusest, kes ei solvu ega loobu ka siis, kui sina mingil momendil oma elus Talle selja keerad. Ta püüdleb selle poole, et taastada ühendus oma lapsega – natuke nõndamoodi, nagu meie püüame leida ühendust oma endasse sulgunud, trotsi täis teismelistega, kuigi Tema meetodid on tunduvalt mitmekesisemad kui meie omad.

Ma ei saaks, mul ei oleks mitte mingit alust seda kõike väita, kui Jumal ei oleks tulnud ja ilmutanud meile oma südant ja tahet Jeesuses. Ja tõepoolest – see on jahmatav tõde, sest nagu eelnevalt öeldud, võiks Jumal olla ka sootuks teistsugune. Jumalat või jumalaid on varem, näiteks antiikajal, kujutletud ju hoopis teistsugusena, sajal erineval moel, väga inimesesarnasena. Pole kaheldud selles, et on kõrgemad väed, ent kõrgem vägi võiks vabalt olla lihtsalt võimendus kõigest sellest, mida oleme meie.

Ning ega me antiikaja inimestest suurt ju erine. Tänapäevane tavaettekujutus Jumalast kipub ju samuti olema nagu mingi superinimese – superisa, supervalitseja, superkohtumõistja kuju. Meie ootus on, et Jumal oleks hea ja armastav ja õiglane, aga õiglane just nõnda, nagu meie, inimesed, seda mõistame. Keegi, kes premeerib häid ja karistab halbu. Keegi, kes peaks valitsema õiglaselt, mis tähendab, et kurjad peaks saama karistuse, aga headele võiks Ta teha head. Ja siis oleme me segaduses ning löödud, et see lihtne ja selge skeem ei toimi, sest rasked haigused tabavad ka neid, kes on meie meelest head. Vähe sellest, ka head surevad ära, ja mõnikord päris noorelt. Ja me ei saa aru, sest see tundub meile karistusena, aga karistada peaks saama hoopis teised.

Seepeale kuulutame me Jumala olematuks või ebausaldusväärseks. Tõsi, selline suurendatud inimesekujuline, selle maailma mõõtkavade ja normide järgi tegutsev Jumal olekski ebausaldusväärne. Ta oleks tarbetu, tõtt-öelda ka hirmutav ja ohtlik. Sest sellises jumalas ei oleks halastust. Tema ees häviks me kõik. Me elaks pidevas eksimishirmus ja saavutusvajaduses. Need on samad asjad, mis maailmas meid niigi ahistavad ja seitset nahka koorivad, niisuguse jumalaga oleks sellel kõigel aga veel ka igavikuline tähendus.

Ja meil ei oleks mingit lootust.

Tõsi on, et me ei mõista alati seda kannatust, mis on maailmas või meie enda elus. Mõnikord me mõistame, mõnikord saame tagantjärgi aru, miks või mille jaoks oli vaja läbi minna ühest või teisest pimedast orust. Mõnikord näeme me ka kannatustest sündinud õnnistust. Aga ikkagi jääb alles palju sellist, millest me aru ei saa.

Me ei saa Jumalast lõpuni aru. Kuidas me saakski, kui me iseennastki lõpuni ei mõista, või oma lapsi või lähedasi. Aga Jeesuses on Jumal andnud meile teada oma tingimusteta, kõigele vastupidava armastuse ning halastuse.

,,Sõna“, mis sai  inimeseks, on kreeka keeles logos. Eestikeelne ,,sõna“ on logose vastena õigupoolest üsna lahja ning üheplaaniline. Sellest saab ja tuleb rääkida mitmeti. Siinkohal meenutan aga üht meie koguduseliiget, kes sõnastas disainerina minu jaoks täiesti uuel moel, et Jeesus on Jumala logo. Jumal ise on ju piiritu – kes jõuaks Teda ära mõista või rääkida! Jeesus kui Jumala logo on aga selge, inimmeeltele hoomatav kokkuvõte kõige olulisemast, mida meil on vaja teada ning silme ees hoida. Jeesus on Jumala kaastunne inimese vastu – kaastunne, mis ei lase jääda aulisele järjele istuma, vaid paneb Jumala sinu heaks tegutsema. Jumal läheb liikvele, tuleb sinu juurde ning riskib kõigega. Riskib oma eluga, et sind lunastada, et päästa sind kõige lõhestava, lammutava, hävitava käest. Päästa sind võib-olla ka su enese käest, et sa võiksid ennast uuesti leida – leida rõõmu ja rahu ja tasakaalu. Leida üles selle, kes sa päriselt oled – sina, Jumala loodud ja armastatud inimlaps.

Tuleme nüüd veel tagasi nende kolme ajatu küsimuse juurde.

Tänu Jumala inimesekssaamisele ehk tänu Jeesusele Kristusele teame me, et Jumala armastus meie vastu on vankumatu – et Temas on andeksand ja halastus.

Teine – mida me peame tegema? Esimene ja kõige olulisem – me õpime seda usaldama ning laseme armastusel oma elus mõjuda. Miks see nii oluline on? Kas ei võiks öelda lihtsalt seda, et me peame elame nii hästi, kui me suudame? Jah, seda kindlasti, küsimus on aga selles, et elamine, eriti veel hea inimesena elamine, nõuab rohkelt jõudu. Kust see tuleb?

Kui me juurdume Jumala armastusse, siis lähtub sellest ka meie jõud. Usaldades Jumalat, keda me Jeesuses tundma oleme õppinud, julgeme me Temale toetuda. Me taipame, et saame Temast ammutada armu armu peale ka siis, kui me omaenda olemusest ei jaksa või ei oska eriti kenad ja armsad olla.

Enamgi veel – ja see on seotud ka Elmar Salumaa kolmanda küsimusega – me tohime loota, et Tema on tegev meie sees. Jumal oma Püha Vaimu läbi elab ja tegutseb igaühes, kes usaldab Teda ning on Temaga pidevas, igapäevases ühenduses. Tema muudab meid ning loob selles lootuses uueks.

Me tohime loota ka üle argi- ja pühapäevade, üle selle elu piiride. Sest Tema, kes sündis jõululapsena, on seesama, kes on ristil surnud meie eest. Meie eest ja meie heaks, et ei surm, valu, kannatused ega kurjus ei saaks meid neelata. Me oleme lunastatud – oleme Jumala armastuse päralt igavesti. Aamen.

Tekst: Annika Laats, Risti kiriku õpetaja

Foto: Sebastian Unrau, Unsplash.com

Jutlust on võimalik järele vaadata videost: