Jutlus

Jutlus. Kristlased ei ole ega peagi olema perfektsed inimesed

By 12. mai 2024No Comments

Kintsugi – Jaapani keraamika parandamise kunst. Purunenud nõu parandatakse kullaga, taastades nii terviklikkus ning muutes katkine nõu veelgi ilusamaks ja väärtuslikumaks. Foto: Riho Kitagawa, unsplash.com

„Oma igapäevaelus näeme me kõvasti vaeva, et iseendas olevat halba varjata. Näeme vaeva, et väljaspool olijad ei näeks meie närusemat külge ja mõtteid. Näeme vaeva, et fassaad paistaks laitmatu, või vähemalt enam-vähem viisakas. Me püüame jätta endast head muljet. Tuleb tunnistada, et see näotegemine on üpris vaevanõudev, kohati lausa väsitav töö. Meil on omad nipid ka selle  jaoks, et me ise võiks endast paremini arvata. Me oskame ennast õigustada ja välja vabandada, ka iseenda ees silmi kinni pigistada. Siin aga tekivad käärid.“ – Annika Laats jutluses Risti kirikus pühapäeval, 12. mail 2024.

Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: „Kuhu sa lähed?” Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Jh 16,5-15

Tänase pühapäevaga lõppeb kirikus ülestõusmisaeg ning juba nädala pärast on käes nelipüha, maakeeli suvistepüha. Nelipühi tähistatakse kui kiriku sünnipäeva. Täna oleme nelipühade lävepakul umbes samamoodi, nagu me neljandal advendipühal läheme vastu jõulude saabumisele.Kristliku kiriku sünd sai võimalikuks tänu sellele, et Jumal andis inimestele oma Vaimu. Tänases piiblitekstis räägibki Jeesus selle Vaimu peatsest tulemisest. Johannese evangeeliumist moodustavad Jeesuse lahkumiseelsed kõnelused pea neljandiku. Jeesus kinnitab oma  kohkunud, kurbadele jüngritele väga mitmel erineval kombel, et Tema läheb nende keskelt ära – et Ta ei jää nende juurde alatiseks. Jüngrid on sellest kohkunud. Tema aga kinnitab neile, et see, mis neile hirmu teeb, on õigupoolest vajalik ja hea. Sest Püha Vaimu kohalolu meie seas ja meie sees on midagi veel võimsamat kui Jeesuse enese füüsiline kohalolu.

Nii Jeesuses kui Pühas Vaimus on kohal Jumal ise – nad on otsekui Tema toimimis- ja tegutsemisviisid meie keskel. Jeesuse konkreetne siinolemine oli mitmel põhjusel vältimatult vajalik – kes selle üle rohkem mõtelda soovib, võib üle kuulata või lugeda eelmisi jutlusi. Aga Tema aeg siin maa peal sai täis. Tema pidi ära minema, aga Tema asemel saadab Jumal inimestele oma Vaimu.

Jeesus kõneleb siin temast kui Tõe Vaimust, kes tuleb ja juhib meid kogu tõesse.

Tõde tahavad kuulutada paljud – see on alati nõnda olnud. Sest kelle tõekuulutust usutakse, selle järel käiakse. Ning kelle järel käiakse, selle käes on võim.

Samamoodi on suur ka nõudlus tõe järele. On õige inimlik ja mõistetav, et me otsime välist autoriteeti, kes ütleks meile, kuidas asjad päriselt on. Väga tahaks ju usaldusväärseid inimesi, kes ütleks, kuidas on õige. Õpetusi ja arvamusi on ju nii kohutavalt palju. On rohkelt desinformatsiooni ehk libauudiseid – üldse on meeletu info üleküllus. Ja saa siis aru, mis on õige. Kui oleks selline autoriteet, kes teaks ja ütleks, oleks endal palju kergem elada. Ei jaksa ju kõike oma peaga mõtelda, ei jaksa kõigele kogu aeg ise faktikontrolli teha. Hea oleks delegeerida vastutust kellelegi teisele. Kellelegi, kelle autoriteet on nii suur, et saaks rahulikult temale toetuda.

Neid, kes selle delegeeritud vastutuse rõõmuga vastu võtavad ning pakutud kohale astuvad, on olnud kõigil aegadel küllaga. Meil kõigil on autoriteete, millele või kellele me toetume. Me toetume neile, kuna oleme oma sisemuses neid usaldama hakanud.

Need on välised autoriteedid. Ja tõepoolest, meil peab neid olema, kasvõi oma lähiringkonnas, sest pidevas umbusalduses elada on paras põrgu.

Aga kas Jumal on ka väline autoriteet? Pealtnäha ju küll: Jumal, kes ootab kuuletumist ja austamist. Jumal, kes ütleb, kuidas on õige ning kelle õpetus on püha. Jumal, keda järgida. Kõlab nagu pesuehtne väline autoriteet. Kas pole selles kirjelduses olemas ka selged diktaatorlikud jooned, seda ka sõnasõnalises mõttes, sest Tema sõnu ja ettekirjutusi dikteeritakse juba aastatuhandeid?

Kujutage nüüd ette, et Jeesus ei oleks maa pealt ära läinud, et Ta ei oleks taevastes Isa paremal käel. Kujutame ette, et Ta oleks jäänud inimesena maa peale toimetama. On üpris tõenäoline, et me oleks tõstnud Ta Tema enda tahtest sõltumatult, täpsemalt Tema enda tahte vastaselt diktaatori positsioonile. Tema käest oleks me saanud kogu aeg küsida, mis on tõde ja mida tuleb teha. Me oleks pannud Ta elama mõnda residentsi, ja kui Ta oleks olnud kodus, oleks selle katusele heisatud lipp, mis annaks teada, et Tõde on parasjagu kodus. Muul ajal sõidaks Ta ringi ning juhataks inimesi – annaks nõu, manitseks, noomiks, kutsuks korrale. Parimad meie hulgast saaks Talle helistada, üldiselt aga oleks Tal lugematul hulgal sekretäre, kes vastaks meie kirjadele, kus me aina küsiks, kuidas toimida. Mis on õige? Kellega ma peaks abielluma? Kas kliimasoojenemise peatamiseks tuleks põlevkivist loobuda? Kas peaks otsustama tuumajaamade kasuks? Kas ehitada Rail Baltic või loobuda sellest? Kas Lauri peaks kolima maale või jääma linna? Kas Siiri peaks laskma oma kasvajat opereerida või oleks parem jääda alternatiivse ravi juurde? Kas oleks õigem pöörata paremale või vasakule? Kas meie kogudus peaks külvama Arumõisa põldudele rapsi või oleks õigem istutada kehvale põllumaale uut metsa? Kas me peaks püüdma oma vana kooli katuse tohutu summa eest välja vahetama või oleks õigem, targem, parem sellest loobuda? Oo, kui palju kergem oleks elada, kui ei peaks enam ise otsustama. Kogu vastutus langeks Tema õlule.

Meile on parem, et Ta taevastesse võeti. Ja Tema füüsilise kohalolu asemel andis Jumal meile oma Vaimu – Püha Vaimu, kes elab meie sees. Tema vägi meis, Tema tarkus meis, Tema valgus ja elu meie sees!

Kui see tõesti nõnda on, siis kas nüüd teab meist igaüks tõde? Seda üht ja tõelist tõde? Kui see nõnda oleks, oleks maailm sootuks teistsugune – see oleks üks taevalikult hea paik, kus poleks ei kurjust ega ahnust. Paraku on siin nii üht kui teist.

Tundub, et Püha Vaimu ei jagata välja ühe mõõdu järgi kõigile inimestele. Jumala tõotus Vaimu saabumise kohta antakse Jeesuse jüngritele – neile, kelle jaoks Tema on orientiiriks. Neile, kes tahavad lähtuda armastusest ja halastusest, õigusest ja tõest.

Aga kui inimeses on Püha Vaim, siis milleks on tarvis Piiblit? Milleks kristlikku õpetust? Kas neid on üldse vaja, kui meie sisse asub elama Tõe Vaim? Jah, neid on jätkuvalt vaja, sest  need kujundavad ja kasvatavad meid, need aitavad meil taibata armastust ja tõde, Jumalat ja Tema ligiolu.

Pühakiri pole antud meile selleks, et sealt näpuga järge ajada ja igaks olukorraks täpseid vastuseid leida. Sa leiad sealt printsiibid ja orientiirid, saad mõtlemisainet selle üle, kuidas Jeesus ühes või teises olukorras tegutseks, mida Ta ütleks ja otsustaks. Kuid siin ja praegu pead selle kõige alusel otsustama sina. Sellepärast on vaja tundma õppida Jumala tahet, on vaja õppida kriitiliselt mõtlema ja analüüsima, et sinu eest ei otsustaks mõni seestunud patriarh või kes iganes, kes on pähe võtnud kõneleda kristluse nimel. Sinul endal, Sul isiklikult on vaja tundma õppida Jumalat, et sa võiks õppida kuulma enda sees Püha Vaimu häält.

Üldjoontes võime Jeesusele tuginedes öelda, et kõik Jumala seadused on kokku võetavad  ühes: ,,Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.“ Armasta Jumal tähendab teisisõnu armasta armastust. Armasta tõde. Armasta õiglust. Hoia eneses kõigiti alal kaastunnet. Mõtle ja püüa mõista. Ning julgustagu sind see, et Tema, kes on Tõde, tahab sindki juhatada kõigesse tõesse.

Kõigepealt aitab Ta meil aga uuel kombel mõista iseennast ja oma elu. See on tõe mõistmise vältimatu eeldus. Tõe Vaimu valguses mõistame me nimelt, et me oleme patused ja vajame armu. See on paratamatu, et kui Vaim juhib meid kõigesse tõesse, siis peab valgus langema ka meie elu peale. Ja see valgus paljastab ka selle, mis ei ole hea, mis ei ole elujõuline, mis kahjustab meid, meie suhteid ning teisi inimesi meie ümber.

Oma igapäevaelus näeme me kõvasti vaeva, et iseendas olevat halba varjata. Näeme vaeva, et väljaspool olijad ei näeks meie närusemat külge ja mõtteid. Näeme vaeva, et fassaad paistaks laitmatu, või vähemalt enam-vähem viisakas. Me püüame jätta endast head muljet. Tuleb tunnistada, et see näotegemine on üpris vaevanõudev, kohati lausa väsitav töö.

Meil on omad nipid ka selle  jaoks, et me ise võiks endast paremini arvata. Me oskame ennast õigustada ja välja vabandada, ka iseenda ees silmi kinni pigistada.

Siin aga tekivad käärid. Sest Jumal tahab meid juhtida kõigesse tõesse. Meil on vaja, et Ta tooks selguse ka patu kohta – mitte niivõrd teiste, kuivõrd meie enda patu kohta.

Milleks seda vaja on? Kindlasti mitte selleks, et me tunneks end püsivalt halvasti. Vastupidi! Püha Vaim, kes toob tõetundmise, on teise nimega Lohutaja ja advokaat, see, kes kaitseb meid kurja süüdistuste eest. Ta kaitseb meid mõtete eest, mis ütlevad, et me pole midagi väärt, või et me oleme vähem väärt kui teised, kellel on, või kes oskavad ja suudavad. Jumalal pole mitte mingit tahtmist meid maha teha või süütundest sõltuvusse seada. Vastupidi, Ta tahab meid ülendada ehk üles tõsta. Tema rõõm on see, kui me vabaks saame – vabaks nii süüst kui ka kõigest kurjast ja elu kahjustavast.

Et leida abi, on vaja mõista, kus me oleme ja mis meiega lahti on. Arst saab tegutsema asuda, kui patsient soostub diagnoosi ja raviga. Kui me eitame ja põgeneme, saab häda üksnes süveneda. Oma olukorrale tasub ausalt otsa vaadata.

Jumal saab tervendada, kui me Tal seda teha laseme.

Kristlased ei ole ega peagi olema perfektsed inimesed. Me oleme samasugused katkised, patused inimesed nagu teised. Ka meie teeme vigu, ja me tohime neid teha. Erinevus ei ole selles, et kristlane oleks mingi moraalse mõõdupuu järgi teistest üle. Erinevus on selles, et ta on armu leidnud. Ja see kogetud arm ning  halastus on need, mis toovad ellu tänu, rõõmu, ja lootust. Tervenemine algab just sellest.

Jeesuse sõnad on hämmastavad. Ta ütleb, et Pühale Vaimule on meie eksimused kaugelt vähem olulised kui meie puuduv usk. See on, mida Jeesus jüngritele ütles: Vaim toob tulles maailmale ,,selguse patu kohta, et nad ei usu minusse.“

Mis mõttes saab uskmatus patt olla? Kuidas saab Jumal mind süüdistada selles, et ma Temasse ei usu?! Kelle asi see on, mida ma usun või ei usu? Mõni uskmatu võib olla palju parem inimene kui usklikud seda on!

Jeesus ei räägi usust kui moraalikategooriast. Usk ehk usaldus on suhe. Usaldamatus seevastu lahutab meid üksteisest. Selles kontekstis tähendab uskmatus lahusolekut Jumalast. See on lahutav kuristik.

Jeesus ütleb, et meie peamine probleem ei ole see, et me teeme üht või teist asja valesti. Meie pärisprobleem on see, et me ei usalda Teda, kes saab aidata ja kes tahab meid aidata. Et me ei usu, et abi oleks üldse võimalik.

Jumal on armastus. Jeesus on selle armastuse kehastus. Kui nüüd Jeesus ütleb, et meie suurim häda on selles, et me ei usu Temasse, siis ütleb Ta, et meie häda on, et me ei usu armastusse – et me ei usalda armastust ja selle väge. Et me ei looda headusele. Et kaastunne on meie jaoks midagi nõrka ja teisejärgulist. Nii aga võime muutuda mitte lihtsalt enesekeskseks, vaid lootusetusest küüniliseks, valust ja ilmajäetustundest tigedaks.

Jeesus ei viibuta sõrme, ei kortsuta kulmu. Tal ei tule kunagi pähe väikekodanlikku moraali lugeda. Ta teab, et patt on midagi hoopis traagilisemat kui moraalne eksimus. Patt on inimese häda, et ta ei näe oma olukorda ega taipa, et abi on olemas – et Jumal on päriselt kuristiku ületanud, et ühendus on taastatud, et tee on meie ees lahti. Jumala käsi on meie poole välja sirutatud, väljapääs on olemas, aga me ei näe või ei usalda seda.

Meie vead ja eksimused ei ole tähtsusetud. Oleks väär öelda, et Jumal tahab juhtida meid uuele elule hoolimata meie vigadest. Loomulikult hoolib Ta meie vigadest, sest need teevad haiget meile endile ja teistele. Ometi tahab Jumal kinkida meile usaldust ja lootust ning näidata teed edasi. Usaldus on vältimatult vajalik, sest teisiti ei mõista me vastu võtta seda, mida Jumal meile Jeesuse surma ja ületõusmisega valmistanud on. Usaldust on vaja, et Jumal võiks meid surma ja kurja haardest vabastada ning Kristuse pärast õigeks mõista.

Meil ei ole vaja klammerduda erinevate tõekuulutajate külge, kes end välja pakuvad ja meie usaldust osta püüavad. Meie usk on Temas, kes teeb meid vabaks – vabaks mõtlema, otsustama ja vastutama.

Mõtlemine, otsustamine ja vastutamine tähendavad tõsist koormat, eriti kui seda kõike tuleb teha ise ning meil pole välist autoriteeti, kelle saaks osa vastutust ära delegeerida.

Ometi on Kristuse iket kerge kanda. Seda kahel põhjusel.

Esiteks: Tema, kes Ta on Tõe Vaim, tahab oma väega sinu sees elada. Sina otsi, küsi ja palu Tema juhatust – palu Teda, et sa võiks Teda tundma õppida ja et Tema vägi võiks sinu sees kasvada.

Ja teiseks: sul on küll vastutus, aga sinu päralt on ka piiritu arm. Kõigi oma otsingute ja otsuste keskel eksime me kõik nagunii. Ka Püha Vaimu templitena jääme me siin ilmas ekslikeks inimesteks. Me tohime eksida, ja meil on julgus minna koos nende eksimustega Jumala ette. Tema on see, kes annab armu. Tema annab ka uut julgust ja tarmu edasi minna.

Sellepärast me palume: oh, tule, Püha Vaim! Tule ja ela meie sees. Aamen.

Annika Laats
Risti kiriku õpetaja