Lõikustänupühal 2023 puhusid õues tormituuled, elekter läks ära ja jumalateenistus Risti kirikus toimus küünlavalgel – just nagu vanasti! Fotol õpetaja Annika Laats, pildistas Marko Paloveer.
„Iga Jumala and on kingitus ja ülesanne ühteaegu. Lapsed, meie ihuvili – kingitus, vastutus ja ülesanne. Kõik see, mida me oskame – meie mõistus ja käteosavus – on kingitus ja ülesanne, ülesanne realiseerida see võimekus, mis meis on, et see võiks olla õnnistuseks siin maailmas. Su igapäevane leib – kingitus ja ülesanne seda mõistlikult jagada nendega, kellel ei ole. Meie kogudus ja see kirik, kus me koos oleme – kingitus ja ülesanne seda hoida ja kasvatada,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 8. oktoobril 2023.
Pauluse 1. kiri Timoteosele 4:4-5
Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga, sest seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi.
Aastasadu istusid neis kirikupinkides, kus meie täna istume, külg-külje kõrval põllumehed. Parkunud kätega maarahvas. Paljudel siitkandi meestest olid ka paadid, millega merel kala järel käia, ja naised saabusid kirikusse nõnda, et hommikune lüps oli seljataga. Ehk oli muidki loomi, keda talitada, et toidulauale lisa saada. Igal sügisel, kui nad siin kirikus istusid, vaatasid nad tagasi läinud suvele, ning edasi eelseisva talve peale. Mõnel aastal sai ehk rahulikuma südamega talvele vastu minna, teinekord oli süda ka lõikustänupühal väga raske, ehk lausa hirmul. Agendas, mida me jumalateenistuse läbiviimisel kasutame, on lõikustänupühaks kolm erinevat versiooni: üks on rohke lõikuse, teine kasina lõikuse, kolmas viljaikalduse puhuks. Oluline on see, et kõigil kolmel puhul tuldi oma mõtete ja palvetega Jumala ette. Polnud kahtlustki, et nii vilja- kui kalasaak, nii piimaand kui metsaannid olid sõna otseses mõttes annid – Jumala poolt antud. Ka viljaikalduse puhul peeti lõikustänupüha, sest kui eeloleval talvel pidi võitlema elu nimel ja surma vastu, siis ilma Jumalata ei tahetud olla ei elus ega surmas.
Meie suure koguduse seas on põllumehi vaevalt ühekäe näppude jagu. Ja vist kõik meie seast valivad leiva poeriiulilt. Kui keegi küpsetabki selle ise, siis vaevalt on see jahu oma põllul kasvanud. Paratamatult tähendab see, et me tajume seda päeva ning jumalateenistust väga erinevalt võrreldes sellega, kuidas tajusid seda meie esivanemad. Isegi kui me tunneme kuival suvel põllumeestele kaasa ja nuriseme oma aiamaal selle üle, et muru on keset suve kollane ning peab palju kastma, siis ei tekita kesine viljasaak meis ju tegelikult hirmu. Heauskselt arvame, et keegi kusagil lahendab selle küsimuse, ja isegi kui teraviljasaaduste hinnad tõusevad, ei mõtle me hetkegi sellele, et meid võiks tabada nälg. Et meil ühel hetkel kusagil tuhkapäeva kandis lihtsalt ei ole oma lastele süüa anda. Eks ole, ja siin, sel samal pingil, kus sina praegu istud, on aastasadade jooksul istunud mehed ja naised, kes on mureliku pilguga jälginud vilja tärkamist, seisnud põlluserval ja palunud Jumalat õigeaegse vihma pärast – või sellepärast, et vihm ometi lõpeks – ning muretsenud, kas vili saab õigel ajal salve. Millise tundega nemad seemneid oma pihust läbi lasid, millise tundega lõikasid nad leiba ja nautisid selle maitset! Nemad, kes nad tundsid seda leiba peaaegu isiklikult, kui nad olid selle eest nii palju palvetanud ja vaeva näinud. Me võime seda ainult kujutleda, ei enamat. See aeg on minevikuks saanud. Ma ei romantiseeri seda aega ega ihale taga. Praegune ühiskond ja kogu meie elukorraldus lihtsalt on teistsugune.
Aga ometi peame meiegi täna lõikustänupüha. Sest olgugi meie maailmakord ja tööülesanded tänaseks kardinaalselt muutunud, on midagi kardinaalset jäänud samaks, sest meie Looja on seesama.
Igal jumalateenistusel alustame me oma usu tunnistamist sõnadega: ,,Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.“ Martin Luther selgitab väikeses katekismuses neid sõnu nõnda: „Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid alal, lisaks sellele riietuse ja jalavarjud, söögi ja joogi, maja ja valdused, naise ja lapsed, põllud, kariloomad ja kogu vara; hoolitseb iga päev külluslikult selle ihu ja elu vajaduste ning peatoiduse eest, varjab kõigi ohtude eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest, ja seda kõike pelgalt isalikust jumalikust heldusest ja halastusest, sõltumata minu mis tahes teenetest ja väärilisusest. Kõige selle eest võlgnen ma tänu ja kiitust talle, selle eest teenin ma teda ja olen talle kuulekas; see on kindlasti tõsi.“ Nõnda sõnastas Luther selle tõe umbes 500 aasta eest.
Kui me mõtleme oma elu peale, siis on muutunud ehk loetelu, mida me oma elu kohta koostaks, aga samaks on jäänud tõsiasi, et meil ei ole mitte midagi, mis ei lähtuks Jumalast. Sest Tema on Olemine – ilma Temata pole mitte midagi. Ilma Temata poleks meid ega hingeõhku. Mitte miski ei ela, kui Tema ei kingi elu. Jah, igal aastal näevad ka Eestis ilmavalgust sajad lapsed, kelle elu on alanud katseklaasis ja see võib jätta mulje, nagu oleks me tänu teadusele võtnud Jumala töö enese kätte. Ometi mitte. Me oleme taibanud õige palju inimelust ja selle tekkimisest – üsna suur roll selle avastamisel oli muide Järvamaal Piibe mõisas sündinud Karl Ernst von Baeril – ja me suudame avastada küllap veel palju sellest imelisest, mis siin maailmas on – aga elu on vaid seal, kus Jumal seda annab. Sest Tema on Elu.
Ja kui me teaduse abiga avastame selle maailma saladusi, olgu geneetika, füüsika või astronoomia vallas, siis avastame me sellega tegelikult ju üha sügavamal kombel seda, mida Jumal loonud on. Kõik sellest avastatust, mis on õige ja tõene, on otsapidi Temaga seotud, sest Tema on Tõde.
Nii et kui keegi kindalt väidab, et tema küll Jumalat ei usu, tasub vaikselt küsida, kas ta siiski ehk usub olemisse. Või kas ta usub elu. Või tõde? Sest kui ta neist midagigi usub, siis on ta otsapidi ometi taibanud midagi Jumalast.
Ent see taipamine saab suuremaks seal, kus me avastame eneses üllatuse ja tänu. Seal, kus me vahel ehk Betti Alveri kombel imestame: ,,Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? Ma kuulutan su sekundid kõik imeks täis iluehmatust ka täna hommikul.“
Ma olen olnud päris paljude inimeste surivoodi ääres, ja üks hämmastavamaid asju, mida ma olen tohtinud näha, on see, kuidas mõni inimene on ka surmatunnil üleni täis tänu. Ja teate, kui ilus see on! Kui õnnelik on selline inimene! Pole õigupoolest mingit tähtsust sellel, kas tema elu oli kerge või raske, rikas või vaene – ta on oma elu muutnud tänuks. See on tema maailma ja inimeste nägemise viis, kõige kogetu tõlgendamise viis, kuni viimase hetkeni. Ja see on ilus. Mulle tundub, et seda tuleb harjutada – seda tõesti tasub harjutada. Tasub õppida tänulikkust. See teeb õnnelikuks inimese enda ja see teeb täiesti liigutatult relvituks, leebeks ja rahulikuks inimesed su ümber, isegi su surivoodil, elust rääkimata.
Aga räägime siiski elust. Paulus räägib täna kuuldud kirjakohas just nimelt elust. Räägib tollaste, pea 2000 aasta taguste kristlastega, kellel oli pisut raskusi, et suhestuda selle maailmaga. Ja ega tänagi pole kerge sotti saada, mis on õige ja mis väär, mis hea ja mis kahjulik. Mis kõlbab ja mis on kõlvatu? Võiks arvata, nagu vaevaks need küsimused ainult religioosseid inimesi. Kaugel sellest. See liigitamine näib olevat inimolemuse lahutamatu osa. Heldeke, kui palju artikleid, uurimusi ja postitusi annab teha õigest ja valest toitumisest, õigetest ja valedest toiduainetest, harjumustest, eluviisidest, koristusnippidest, ravimitest, vaktsiinidest, madratsist ja padjast, tarbimisest ja säästmisest – seda loetelu võiks jätkata lõputult. Kui üritada elada perfektselt õiget elu ja kasvatada perfektselt õigete reeglite järgi oma lapsi, siis on tegelikult päris suur tõenäosus hulluks minna.
Pühakiri ütleb: ,,Kõik, mis Jumal on loonud, on hea, ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga.“ See on üks päris võimas ja pretensioonikas lause. Seda on lihtne öelda päikesetõusu ja kuldsete vahtrate, lõunasse lendavate linnuparvede ja väikeste pontsakate laste kohta, ja üldse pea kõige kohta, mis on väike ja pontsakas. Aga et kõik Jumala loodu oleks hea?
Me teame ju, et osa loodud asju on paremad kui teised. Jumala loodud kapsas ja kaalikas on teadaolevalt paremad kui Jumala loodud nisujahutooted või suhkur. Jumala loodud monoküllastamata rasvhappeid tuleks eelistada Jumala loodud transrasvhapetele.
Aga mulle tundub, et kibestunud ja tänamatu südamega vastu võetud ükskõik kui tervislik brokkoli ei ole sulle viimselt siiski nii hea, kui üks rõõmsa ja tänuliku südamega söödud väikene pontsakas pirukas.
See ei ole kiidukõne rasvastele pirukatele. Mõnede puhul neist ei saa ma üldse aru, miks nad olemas on. Muidugi on tervislik toitumine tähtis. Aga viimselt ei ole see nii oluline, nagu meile tundub. Sest isegi üks kauem elatud aasta ei tee toda kahe aastaarvu vahele jäävat kriipsu meie hauakivil kuigivõrd pikemaks. Tervis on tähtis. Vanemaks saades tunnetan seda omal nahal üha enam. Aga tõtt-öelda jään ma mõneks sekundiks mõtisklema iga kord, kui kuulen inimesi ütlemas, et tervis on see kõige tähtsam asi üldse. Kas tegelikult ka on tervis kõige tähtsam asi? Esiteks tean ma tervet hulka väga imelisi inimesi, kes ei ole terved. Ja pole seda võib-olla kunagi olnud. Nad on kahtlemata Jumala loodud. Ja nad on siin maailmas suureks õnnistuseks. Muidugi on haigus koorem, vahel vägagi raske koorem. Aga see on koorem, mis pole Jumalale teadmata, ning see on koorem, mida Tema aitab kanda ning mida meie saame aidata üksteisel kanda. Ning – haigust me taevasse kaasa ei võta. Sellel ei ole igavikulist tähendust. See jääb sellele väikesele kriipsule kahe aastaarvu vahel, aga meie päralt on igavik. Ning see võib alata juba siin. Eriliselt on see kohal ja tajutav armastuses ja tänus.
Jah, kui tähtis see ka meie tervelt elatud aastate tarvis ei ole, ei ole meil põhjust liiga pikalt peatud tervislikul toitumisel. Pühakiri räägib meile täna sellest, et Jumala loodu on hea. Sest Tema ise on Hea. Ja Ta tahab, et me märkaks seda head, ning tooks Talle tänu. Ja kuna Ta on meid enese näo järgi loonud, kuna Ta on meid, eksinuid, Jeesuses Kristuses enesega ühendanud ja uueks loonud, siis tahab Ta, et me seda head edasi jagaks.
Meil ei ole igaks sammuks ja otsuseks reegleid ega juhtnööre. Selle asemel on meil vabadus – ristiinimese vabadus, millega kaasneb ristiinimese vastutus. Vastutus Jumala, ligimese ja iseenese ees. Reeglitega oleks kindlasti lihtsam, sest need vabastaks meid vastutusest. Kui on kästud, siis teed nii ja pärast laiutad käsi, sest sina ju ainult kuuletusid. Ja kui on halvasti, siis süüdistad käsuandjat. Aga ainult vabaduses on tõeline elu, ja ainult vabaduses on võimalik armastus. Selles valikuvabaduses annab Jumal meile oma head annid ja ütleb, et me pühitseks neid tänu ja palve läbi. Meil oleme vabad neid ande nautima, aga oleme vabad neist ka loobuma. Me ei pea hukka mõistma neid, kes loobuvad, ega neid, kes naudivad, kui nad teevad seda Jumalas.
Kord keskajal olid ühises söögilauas istunud kaks kristlast, Avila Theresa ja Risti Johannes. Lauale toodi värskelt korjatud viinamarju. Johannes ütles, et ta ei saa neid süüa, kuna tema silmad näevad neid paljusid inimesi, kel pole midagi lauale panna. Theresa aga lausus: ,,Mina söön, sest mu silmad näevad seda head, mida Jumal on kasvada lasknud, ja mu süda juubeldab.“
Mõlemad otsused olid veenvad. Nii ühe „ei“ kui ka teise „jah“ on osa sellest pingeväljast, milles me elame. Me oleme vabad nautima ja vabad loobuma. Elurõõmuks on kristlasel ruumi ja põhjust küllaga, ja Jumal rõõmustab meie rõõmu üle koos meiega. Aga ta tahab hoida meid egoismi eest, mis tiirleb üksnes iseenese ja oma vajaduste ümber.
Ta on andnud meie kätte selle maailma, uskumatult kauni maailma. See kingitus, nagu üldse kõik suuremad kingitused, mis meile siin elus antakse, on ühtlasi ka ülesanne. Meie ülesanne on seda maad harida ja hoida. Viljakandev maapind, puhas õhk ja puhas vesi on antud meile Jumala poolt eluruumiks. Ja see kingitus, see aare on meil ühekordne. Me võime suuta toota asendusliigeseid ja proteese, me suudame kasutada doonorverd ja isegi -elundeid. On olemas ka asendusemadust. Aga asendusmaad olemas ei ole. Asendusõhku ei ole.
Me oleme selle maa hoidmisel Jumala liitlased. Ma kardan, et me oleme Eestis kristlastena selle peale liiga vähe mõtelnud. Kiriklik mõtlemine siin Eestimaal on olnud pikka aega piiratud inimese enese hingeõndsuse ehk heaoluga siin ilmas ja igavikus. Kui me oleks üksnes käskude ja keeldude orjad, siis võiksime öelda, et keskkonnahoiu teema ei ole kristlastele oluline, sest Piiblis ei räägita kuigi palju ja meil tuleb keskenduda spirituaalsematele teemadele. Luterlik Maailmaliit, samamoodi nagu paavst Franciscus seda ei arva. Nii üks kui ka teine institutsioon pühendab väga palju aega ja energiat ka nendele teemadele. Tõsi, Piiblis ei räägita keskkonnareostusest ega säästlikkusest või prügikäitlemisest, aga tol ajal, kui Piibel kirja pandi, ei olnud sellest veel ka põhjust nii palju rääkida. Plastiku leiutamisenigi oli veel aastatuhandete kaugusel. Aga nagu öeldud, ei ela me näpuga käskudes ja keeldudes järge ajades, vaid meil on elav Jumal, kes tahab, et me kuulaks Tema Vaimu juhtimist ja reageeriks tänase päeva ja selle maailma probleemidele.
Seega ei saa me mööda vaadata sellest, et Jumal andis meile hoida selle planeedi Maa, ja me ei ole seda hoidnud. Meil tuleb tegutseda, meil tuleb võtta vastutus, kasvõi väikeste sammude kaupa, ka oma koguduses ja kodudes.
Jumala antud ülesanne seda maad harida ja hoida ei ole mõeldud üksnes põllumeestele. See on meile, inimestele. See maa ja see elu on kingitus ja ülesanne ühteaegu.
Iga Jumala and on kingitus ja ülesanne ühteaegu. Lapsed, meie ihuvili – kingitus, vastutus ja ülesanne. Kõik see, mida me oskame – meie mõistus ja käteosavus – on kingitus ja ülesanne, ülesanne realiseerida see võimekus, mis meis on, et see võiks olla õnnistuseks siin maailmas. Su igapäevane leib – kingitus ja ülesanne seda mõistlikult jagada nendega, kellel ei ole. Meie kogudus ja see kirik, kus me koos oleme – kingitus ja ülesanne seda hoida ja kasvatada.
Kingitused on Jumala poolt. Tema on Kinkija. Aga ka ülesandeid ei tule meil lahendada üksi, ilma Temata. Sest koos kõige muu heaga kingib Ta oma Püha Vaimu meid õnnistama, julgustama ja juhtima.
Meil jääb üle Teda üksnes usaldada ja tänada. Aamen.
