Jutlus

Suure reede jutlus. Miks pidi Headus laskma end kurjusel alla neelata?

By 29. märts 2024No Comments


„Ma imestan üha, kui palju usku pidi Jumalal meisse olema! Tema, kes tundis mitte ainult toonaseid inimesi, vaid nägi oma kõikenägeva pilguga ette juba ka meid, riskis surra meie eest! Ta nägi ju sedagi ette, kui pikaldaselt see sõnum meile mõjub, ja kuidas isegi need, kes end kristlasteks peavad, ometi lõhuvad ja hävitavad – kui mitte just hooneid, siis ometi seda loodud maailma, suhteid, üksteist ja iseennast. Kas pole hämmastav, et kuigi Ta nägi ka tänast päeva, ei astunud Ta ristilt alla, ei pesnud kogu sellest inimeste lunastamist oma käsi puhtaks ega kõndinud õlgu kehitades oma teed!“ – Risti kiriku õpetaja Annika Laats suurel reedel, 29. märtsil 2024.

Kuula jutlust:

Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks – see tähendab Pealuu paigaks –, andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui ta seda oli maitsnud, siis ta ei tahtnud juua. Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel ja istusid maha ning valvasid teda seal. Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: „See on Jeesus, juutide kuningas.”

Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele. Möödujad aga parastasid teda päid vangutades: „Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!” Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, eks tema päästku ta, kui ta teda tahab, ta ju ütleb, et ta on Jumala Poeg.” Just niisamuti teotasid teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid.

Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!” Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua. Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!” Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Mt 27:33-50

Kiusamine, mõnitamine, irvitamine, narrimine, peksmine – see toimus tollel kahe aastatuhande tagusel reedel Kolgatal. Ja see on toimunud kõigil reedetel, kolmapäevadel, esmaspäevadel, pühapäevadel, igasugustel muudel nädalapäevadel, väikestel ja suurtel hommikutel ja õhtutel, avaliku häbistamisena või koduseinte vahele varjatuna. See on see, mida inimesed üksteisele teevad – silme ees või tagaselja, sotsiaalmeedias või klassiruumis, urgastes ja kabinettides, vangikongides ja salongides – robustsemalt või rafineeritumalt on see toimunud ajast aega.

Kui Jumal andis ennast inimeste kätte, tegid inimesed sedasama ka Talle. Mitte kohe, sest algus tundus ju paljutõotav. Aga selgus, et Jeesus oli teistsugune, liiga teistsugune. Ja teistsuguseid enamasti ei sallita. Neid võidakse imetleda ja pjedestaalile tõsta, aga ühel hetkel imetlus lahtub ning see teistsugune heidetakse välja. Eriti siis, kui see teistsugune jääb kindlaks oma põhimõtetele. Eriti siis, kui ta keeldub allumast üldistele normidele.

Jeesus oli kahtlemata teistsugune. Imetlusväärne, aga samas ka arusaamatult kangekaelne. Ühteaegu põhimõttekindel ja ebamõistlik – ehk isegi ebaratsionaalne, kui pidada ratsionaalseks nii öelda argist, alalhoidlikku mõistlikkust. Jeesus ei langetanud mõistlikke valikuid ega käitunud alalhoidlikult. Pigem võiks Tema käitumist nimetada ennastkahjustavaks. Ja see oli veider.

Jeesus mõjus ka üsna väljakutsuvalt – juba Tema olemine, kõnelemisest rääkimata, esitas inimestele väljakutse muuta oma elu ja oma harjumuspäraseid eluviise. Aga see olnuks üpris ebamugav. Ta oli veider, ja veidraid teadupärast kiusatakse.

Kiusatakse ka neid, kelles ollakse pettunud. Mõnedki toonased inimesed tundsid, et Jeesus oli petnud nende ootusi. Nad olid Tema peale lootnud, aga Tema vedas neid alt. Nad arvasid, et Jeesus toob suuri muutusi – et tulevad uued poliitilised tuuled ja võimalused, ning Jeesus ise hakkab heaks valitsejaks.  Et kõik saab uueks. Aga peale tervenemislugude ja paaril korral toimunud toidujagamise ei toimunud ju õieti midagi. Sest mis see vee peal kõndimine ja paari surnu ülesäratamine lõpuks siis ikka muudab. Valdavalt jäi inimeste elu samasuguseks. Aga nemad olid lootnud midagi muud. Pettumus teeb alul pahuraks, ja kui meel on mõru, siis pole kibestuminegi kaugel. Kuidas siis nii, et mu elu on ikka seesama kui enne, ning homne ei too uut, sest miski ei muutu, või kui muutub, siis halvemaks, sest mina jään ju vanemaks…? Tahes-tahtmata muudab see tigedaks. Ning Jeesus oli süüdi, sest Tema oli see, kes andis alust lootuseks, ja lõpuks selgus, et lootus on ikkagi vaid lollide lohutus.

Ja siis on võimalik kätte maksta. Või kui mitte ise oma käega kätte maksta, siis lihtsalt pealt vaadata, vastavalt temperamendile kas massiga kaasa karjuda või vaikselt pilk kõrvale pöörata ja oma tegemiste juurde minna.

Mida kõike nad Tema piinamiseks ja parastamiseks ei teinud – iga salm siin Matteuse evangeeliumis keerab nagu ühe vindi juurde. Ristilöömine. Sapiga segatud vein, mida Talle juua pakutakse. Enne seda veel Tema alastikiskumine, sest Tema riided tunduvad sõjasaagi kombel sobivat ka ristilööjatele. Vahepeal istusid nad maha ja valvasid Teda. Siis tuli kellelgi mõte veel pisut nalja teha ning Ta pea kohale pandi kiri Tema süüga: ,,See on Jeesus, juutide kuningas.“

Ja et Jeesusele Tema koht veelgi selgemalt kätte oleks näidatud, lüüakse teine teisele poole risti kaks teeröövlit. Sõnum on selge: sina, mees, kelleks iganes sa ennast ka pead – meie silmis oled sa üks tavaline kurjategija. Kui neil oleks olnud käepärast nutitelefone, oleks nad saanud kõike seda käigu pealt filmida ja sotsiaalmeedias laiale maailmale näidata. Vaat nii teeme me nendega, kes arvavad toovat siia maailma õiglust ja headust.

Paaril korral kostab tänases kirjakohas inimeste pilge: miks sa ei päästa iseennast? Kuidas suudab päästa teisi see, kes iseennastki aidata ei suuda.

Päästa iseennast või päästa teisi? Selle dilemma ees on keerulistel aegadel olnud inimesed kõikjal maailmas. Ka siin Eestis – kas anda välja oma kaaslased või pidada, hambad ristis, vastu piinamisele ning pigem surra ise? Imetlusväärselt vaprad on olnud need, kes on suutnud minna surma, säästes sellega teiste elu. Samavõrd imetlus- ja austusväärsed on need, kes on riskeerinud oma eluga, et kaitsta väeteid. Nagu kasvõi Hedvig Büll, Haapsalust pärit noor neiu, kellest kirjutab oma mullu ilmunud romaanis Piret Jaaks. Hedvig Büll oli  saksabaltlanna, kes läks 1911. aasta misjonärina Türki, ning suutis jääda paigale ka siis, kui algas armeenlaste genotsiid. Ta päästis tapatalgutest arvutul hulgal lapsi. Muidugi lootis Büll kõige selle õuduse keskel ka ise ellu jääda, ning imelisel kombel elaski ta kõrge vanaduseni. Armeenlased nimetavad teda oma emaks ning hoiavad tema mälestust nagu pühaku oma.

Aga Jeesus ei päästnud pealtnäha kedagi. Miks ei oleks Ta siis võinud rääkida pisut alalhoidlikumat juttu, käituda pisut kuulekamalt ning meelepärasemalt ja sellega ennast päästa? Kui Ta oleks saanud elada veel 30-40 aastat, oleks Ta jõudnud palju kasulikku teha – tervendada haigeid, toita näljaseid, ning ennekõike õpetada inimesi, kuidas elada paremat, õiglasemat elu. Oli siis vaja asja eest, teist taga kangekaelselt surma minna?

Oli vaja. Nii mõistuseülene kui see ka ei tundu, oli tõesti vaja. Sest päästmist vajasid mitte ainult need armeenia lapsed ja ukraina ja vene ja eesti ja inuiti ja kõik muud lapsed, vaid ka suured ja noored ja vanad. Nii tollal elavad kui ka täna sündivad kui ka need, kes kõik veel siia kummalisse maailma tulevad. Ja see oli Jumala tee meie päästmiseks.

Kui hämmastav see on, et pea iga samm, millega Jeesust tol päeval alandada püüti, keeras lõpuks ristilööjate vastu ning muutus tunnistuseks Jumala päästest. Sellest, et Tema on Jumala Poeg, kes peab meie eest kannatama ja surema.

Sest juba seesama kiri seal risti päises, mis meie altarimaalil on märgitud neljatähelise lühendina INRI, kõneleb selget keelt sellest, kelle me oleme risti löönud. See on Jeesus – nimi, mis heebrea keeles tähendab Issand päästab. Oma evangeeliumi esimeses peatükis rõhutab Matteus, et ingel lasi Joosepil panna vastsündinule just selle nime: ,,Maarja toob ilmale poja ja sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.“

Nüüd sai see teoks. Selleks oli Jumal ennast inimeste kätte andnud, et see võiks teoks saada – et sünniks see, mis ainsana suudab päästa meid kurjuse võimu käest.

Selleks pidi Headus laskma end kurjusel alla neelata. Võib vist öelda, et see oli ainus võimalus kurjust seestpoolt hävitada. Igasugused muud viisid kurjust alistada pole tulemust andnud, sest kurjuse vastu kurjusega ei saa. Vägivalda saab vägivallaga küll mõnda aega vaos hoida või taltsutada – ja sedagi tuleb siin ilmas aeg-ajalt teha – aga vägivallaga vägivalda ära kaotada ei saa. Ka manitsemise ja näpuviibutamisega ei saa. Jumal pidi ennast kurjuse ja surma kätte andma, et meie selle käest lõplikult vabaks pääseksime.

Aga ikkagi – miks tehakse  Jeesuse surmast nii suur number, kui ometi hukkub iga päev tuhandeid ülekohtu käes, ja aastatuhandete jooksul on neid erinevatel kurjadel viisidel, kujuteldamatutes piinades hukkunud lugematul hulgal? Ometi on ju nemadki Jumala loodud? Ma mõtlen, et kõik see otsatu õudus ongi üks olulisi põhjuseid, miks mõtelda Jeesusele ja hoida silme ees Tema risti. Kannatav Jumala poeg on otsekui koondkuju kõigele sellele, mida me üksteisele teinud oleme ja jätkuvalt teeme. Ning ka sellele, kuidas me ise ei oska kõigisse neisse kohutavatesse sündmustesse sekkuda ega muutust tuua. Et me ei suuda muuta maailma kulgu, et ajalugu ometi enam ei korduks. Et me, inimesed, ei oska ajaloost õppida ega järeldusi teha.

Kõige selle pärast – ja kõigi meie pärast – pidigi Ta kannatama ja surema. Temasse on kontsentreerunud kõik need piinad ja valu, ebaõiglus ja ülekohus.

Olete ehk märganud, et kogu kannatusaja kõlab jumalateenistuse algussalmides salm prohvet Jesaja raamatust: ,,Karistus oli Tema peal, et meil rahu oleks.“ See on ettekuulutus Jeesusest, kes tuleb ja kannab ära meie karistuse.

Pedagoogiliselt on see üks tõsine pähkel. Kuidas saab karistusest ilma jätmine tuua midagi head? Kuidas peaks kurja teinud inimest muutma see, et keegi teine tema asemel karistuse ära kannab? Igiammusest ajast on inimesed arvanud, et ikka karistus on see, mis pahategijat muudab – paneb elu üle järgi mõtlema, järeldusi tegema, hirmu tundma ja elu muutma. Siin maailmas toimetame me selle põhimõtte järgi jätkuvalt – meil on kohtud ja karistusseadustik ning erinevad karistusmeetmed. Nõnda me toimetame, aga tegelikult oleme selle mõjus ka ise kahtlema hakanud. Küllap on vanglad siin maailmas möödapääsmatud, aga pole erilist põhjust loota, et vanglast tuleks välja paremaks saanud inimesed. Või et ükski karistus inimeses kvalitatiivset muutust looks. Ühelt poolt nagu teame, et pahandust teinud või usaldust kuritarvitanud last tuleks karistada, samas saame aru, et ega hirm ja karistuse teda paremaks lapseks ei tee.

Jumal, kes on armastus, teab, et meid ei muuda muu, kui sellesama armastuse vastu võtmine ja selles elamine.

Aga ma imestan üha, kui palju usku pidi Jumalal meisse olema! Tema, kes tundis mitte ainult toonaseid inimesi, vaid nägi oma kõikenägeva pilguga ette juba ka meid, riskis surra meie eest! Ta nägi ju sedagi ette, kui pikaldaselt see sõnum meile mõjub, ja kuidas isegi need, kes end kristlasteks peavad, ometi lõhuvad ja hävitavad – kui mitte just hooneid, siis ometi seda loodud maailma, suhteid, üksteist ja iseennast. Kas pole hämmastav, et kuigi Ta nägi ka tänast päeva, ei astunud Ta ristilt alla, ei pesnud kogu sellest inimeste lunastamist oma käsi puhtaks ega kõndinud õlgu kehitades oma teed!

Kui suur peab olema Jumala armastus, kui Ta kõike toimunut ja toimuvat teades, ka meie enda kõige häbiväärsemaid, nõmedamaid eluepisoode teades ikkagi selle tee valis ja meie eest surma läks? Ta riskeeris ju sellega, et meile ei jõua Tema lunastustöö üldse kohale. Ja ometi läks Ta ristile.

Kui pangad laenu annavad, kontrollivad nad põhjalikult laenusaaja maksejõulisust, tema garantiisid ja tagatisi, tema maksekäitumist. Krediiti on mõtet anda ainult siis, kui laenuvõtja on usaldusväärne ja saab oma kohustustest aru. Sel juhul on laenuandjal lootust, et ta ei saa vastu pükse, vaid kaupleb kasudega. Tundub, et Jumal ei kontrollinud üldse, kelle eest Ta selle ohvri toob – et kas me oleme usaldusväärsed ning saame aru, mida Jumal meie heaks teeb. Et kas see samm tasub ennast ära. Kas on mõtet loobuda iseenese olust ja lasta oma pojal surra – kas see ohver üldse huvitab kedagi või osutub täiesti asjatuks? Kas läheb kellelegi korda, et ta on päriselt lunastatud kurjuse ja surma väest? Et meile on valmis pandud mitte laen, vaid kingitus – miski, mis ei oota intressidega tagasi maksmist, vaid üksnes Jumala poole sirutamist ning selle kingituse vastuvõtmist.

Jah, see lunastus on kõigile kõigiks aegadeks, igale inimesele kogu maailmas. Automaatselt see aga ei toimi. Ka seal Kolgatal oli Matteuse sõnul neid, kes mööda kõndisid ja pead vangutasid – mõned parastasid, mõned keerasid ehk pilgu mujale, sest see, mis sündis, tundus väga võõrastav.

Mõte ristist ja lunastusest tekitab esialgu võõristust igas inimeses. Me pole säärase ennastandva armastusega harjunud. Ometi võime me ristist mööda tõttamise ja peavangutamise asemel risti all seisma jääda ja üles vaadata. Me võime ka keset argikära oma pilgu Temale tõsta ning tunnistada Teda, kes on Jeesus. Sest selles nimes kuulutab Jumal oma päästet. Selles nimes kingib Ta meile oma lepitust ja rahu. Aamen.

Foto: K. Mitch Hodge, Unsplash.com