“Hea on märgata ja taibata imet, olgu väikest või suurt. Hea on võtta aega imeliste asjade üle imestamiseks, nende tähistamiseks ja pühitsemiseks. Hea on tuua hea eest tänu ja näha kingitust nii elus, ilus kui ka armastuses ja tuua selle eest kiitust Jumalale. Tänamine pole mingi vormikohane viisakus või nõue, mida formaalselt täita. Tänulikkus muudab meid ennast ja teeb meid palju rikkamaks. See täidab meie elu tähendusega,” ütles Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 10. septembril 2023.
Luuka evangeelium 17:11-19
Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”
Tänasel pühapäeval, mille keskseks teemaks on tänu, on meie ees lugu üheteistkümnest mehest – kuigi sool ei ole selles kontekstis kuigi tähtis. Üksteist meest – Jeesus ja kümme pidalitõbist. Jeesus on teel Jeruusalemma, vastu oma kannatustele ja ristilöömisele.
Pidalitõbised ei ole teel. Neil ei olegi kusagile minna. Haigusnähtude ilmumisest ja diagnoosi saamisest saadik on neil tee püsti ees, kriips peal kõigi senistel töödel ja tegemistel, suhetel, plaanidel ja unistustel. Nad vegeteerivad, sest ravi ei ole, aga surm ka ei tule. Vaevalt et tollal keegi neile leprosooriumi ehitas, pigem redutasid nad kusagil varjualustes või kaljukoobastes, teistest eemal, isolatsioonis.
Ometi polnud need mehed lootust kaotanud. Nad pidid olema Jeesusest kuulnud, sest nad tulid ja hüüdsid: “Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!’’ Nad pidid selleks häält tõstma, sest teades oma kohta, ei tikkunud nad Jeesuse ligi, vaid peatusid kaugemal. Nad ei oodanud tervendavat puudutust, piisanuks vaid mõnest sõnast.
Mida nad ootasid või lootsid? Ega me seda hädas olles ju isegi täpselt tea. Tõsi, kui miski füüsilist haiget teeb, siis ootame valu leevenemist. Valu kõrval taandub elus kõik muu tahaplaanile, sa ei oskagi mõelda muud kui vaid seda, et enam ei valutaks. Neil meestel polnud tõenäoliselt talumatut füüsilist valu, aga haigus näris nende ihu ja nad olid väljatõugatud. Märk oli küljes ja nad teadsid, et nad ei kuulu mitte kuhugi. Väljaheidetud, ohtlikud inimesed, väljapääsuta inimesed. Nad igatsesid halastust.
Jeesusega kohtumine ei too mingit silmaga nähtavat muutust. Ta jätab oma teekonna katki, vaatab neile otsa, näeb neid. Näeb ja mõistab ja saadab nad teele – saadab nad preestri juurde, sest üksnes preester sai anda kinnituse pidalitõbise tervenemise kohta. Preester sai anda loa, mis lubas neil taas inimeste sekka astuda.
Tervenemist polnud veel toimunud, aga Jeesus saatis nad teele, ja nad uskusid Teda, kuuletusid Talle. Surmakandidaatidena asusid nad teele Jeruusalemma poole, ja elukandidaatidena jõudsid nad kohale, sest mineku ajal said nad puhtaks.
Ja nüüd toimub loos teatud murrang. Üks neist pöördub Jeesuse juurde tagasi, et tuua tänu. Mis sai ülejäänud üheksast, küsib Jeesus pigem nagu retoorilise küsimuse. Mis neist võis saada? Nad läksid küllap rõõmsalt oma endise elu juurde tagasi ja jätkasid kõike seda, mis haigestudes pooleli oli jäänud. Üks läks ja jätkas oma firmaga, mis oli ripakile jäädes vahepeal kahjumisse jõudnud – läks ja töötas selle loodetavasti jälle üles. Teine ja kolmas tõttasid kohe oma naiste ja laste juurde, ja tõdesid, et need on jõudnud pea jagu pikemaks kasvada. Kolmas nägi, et ta maja katus tahtis parandamist, neljas jõudis ehk veel oma vanematele appi viinamarju koristama, sest saak tahtis salve saada. Sadu asju oli pooleli jäänud – mõnda sai jätkata, mõnda tuli lappida, mõni oli lootusetult rohtu kasvanud või kraavi jooksnud. Igal juhul tuli teha kõvasti tööd, et kaotsi läinud aega tasa teha ja eluga edasi minna.
Kas need üheksa olid läbinisti tänamatud? Vaevalt, küllap oli neiski tänu ja imestust. Küllap jutustasid nad koju jõudes sellest imelikust kohtumisest ja terveks saamisest, nimetasid ehk Jeesuse nimegi ja imestasid, kui hästi neil vedanud oli. Jah, neil oli olnud õnne. Mõni arvas, et küllap ta oli selle oma tubli elu ja suurte kannatustega ära teeninud. Teine leidis, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Kolmas arvas, et eks igaüks ole ikkagi oma õnne sepp, sest nad ei jäänud käed rüpes surma ootama, vaid üritasid ja otsisid abi. Neljas kiitis saatust. Kõik nad olid aga vist üsna üksmeelel, et mis olnud, see olnud – nüüd tuleb edasi elada.
Võib-olla siin ongi see suur erinevus: edasi elamine tähendas nende puhul vana elu juurde tagasi pöördumist. Oli olnud väike, ehk mõneaastane katke, aga üldjoontes sai endist viis jätkata. Mõttemaailm ei muutunud, elamise mustrid jäid samaks.
Kümnes neist, see muulane, ei saanud endist viisi jätkata. Tema elus oli sündinud murrang. Ime oli teda nõnda puudutanud, Tema silmi ja südant avanud, et Ta pidi ime allika juurde tagasi pöörduma. Ta “tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse ette teda tänades.” Pange tähele – ta tänas Jeesust, heites Ta ette silmili maha, aga valjuhäälselt ülistas Ta Jumalat. Ta oli midagi suurt taibanud. Ta oli mõistnud, et see, kellele kuulub kiitus ja au, on Jumal ise. Tervenemise taga oli Jumal. Tema oli see, kes neid surmast ellu tagasi tõi. Ja siit saadik edasi ei olnud mõeldav elada ilma Jumalata.
Ellu naastes liikusid selle mehe asjad paika. Jah, kindlasti olid tema jaoks jätkuvalt olulised nii pere, töö kui ka kodu, aga ta teadis, kellele tuua kõige selle eest tänu. Ta taipas, et tema tervenemine ei sündinud selletõttu, et ta oleks olnud kõigist teistest maailma haigetest kuidagimoodi parem või väärilisem. See oli kingitus. Kogu ta elu oli siitsaadik kingitus. Ja ta kõneles sellest inimestele, tuues kiitust Jumalale. “Tema nägin mind ega pööranud pilku must kõrvale. Ta ei läinud minust ükskõikselt mööda, vaid tegi mind puhtaks. Näe, siin on armid mu kehal – märgid mu haigusest, mis meenutavad mulle seda, millest Ta mind välja on toonud. Ma olen puhtaks saanud. Tema on mulle elu kinkinud, seepärast kuulun ma Talle kõigega, mis mul on.” Ja on vägagi tõenäoline, et ka tema edasine teekond jätkus koos Jeesusega – kogu tema elu, ka siis kui Jeesus oli juba risti löödud, surnud ja üles tõusnud.
Mulle tundub, et see samaarlane sai päriselt terveks. Ladinakeelne salus ehk tervis, millest tulevad ka sellised sõnad nagu salvation ja Salvator ehk Päästja, ei tähenda pelgalt füüsilist tervist ehk haiguse puudumist. See on terve, terviklik olemine ja hea-olu – midagi, mis meenutab heebreakeelset tervitust Shalom – see on rahu, harmoonia, terviklikkus, täielikkus, õitseng, heaolu ja tasakaal.
Hea on märgata ja taibata imet, olgu väikest või suurt. Hea on võtta aega imeliste asjade üle imestamiseks, nende tähistamiseks ja pühitsemiseks. Hea on tuua hea eest tänu ja näha kingitust nii elus, ilus kui ka armastuses ja tuua selle eest kiitust Jumalale. Tänamine pole mingi vormikohane viisakus või nõue, mida formaalselt täita. Tänulikkus muudab meid ennast ja teeb meid palju rikkamaks. See täidab meie elu tähendusega.
Jeesus kõndis Jeruusalemma poole ja nägi neid halastuse järele janunevaid inimesi, peatus ja kõnetas neid. Sama sünnib täna – Ta näeb meid ja mõistab meid. Ta teab, mida me igatseme ja vajame. Teab mõnikord vast pareminigi kui me ise. Ja Ta lausub oma tervendavad sõnad ning läkitab meid ellu.
Kes Piiblit lugenud, see teab, et Jeesuse tervendamislugusid on erinevaid. Nõnda võib ka meie tervenemine toimuda mitmel moel. Mõnikord on see hetkeline taipamine, äratundmine, mis sünnib sekunditega. Võib saada päeva pealt nägijaks ja kuuljaks, võib tõusta oma halvatusest üles, võib leida väljapääsu oma tupikseisust ja liikuda edasi.
Sageli sünnivad imed aga ajapikku, just teel olles. Sa usaldad ja asud Jeesuse Sõna peale teele. Veel pole midagi juhtunud, aga Sa lähed, pilku Temal hoides, Tema Sõna ja ligiolu usaldades. Ja mineku ajal, selles teel olemise usalduses sa paraned, su haavad kasvavad kinni, su laialipudenenud killud kogunevad taas tervikuks kokku. Oma väsimuses leiad sa uut jõudu, oma pimeduses hakkad sa vähehaaval selgemini nägema. Kurtus taandub ja maailm saab täis uusi helisid. Isegi vaikus saab kõnekaks, sest selleski on kohal Tema ise. Vähehaaval jõuad sa kitsikusest avarusse. Tõmba siis hinge, vaata ja imesta ning ütle: “Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!” (Ps 103,2)
Jumalateenistust saab järele vaadata Risti kiriku Facebooki lehelt.
Foto: Unsplash.com
