Jutlus

Ülestõusmispüha jutlus. Kurjusel, sõdadel, hädal ja viletsusel ei ole viimset sõna

By 31. märts 2024No Comments

„Ülestõusmispüha tuletab meelde, et meil on Jumal, kes tuleb inimese juurde ka läbi halli kivi. Ja Tema tahe on, et meil oleks elu. Elu, milles on valgust ja rõõmu ja lootust. Tema on see, kes toob pimedusse valgust ning annab jõuetule uut rammu. Ta juhatab teed ka seal, kus meie meelest mingit teed polegi,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 31. märtsil 2024.

Kuula jutlust:

Ja kui hingamispäev oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma. Ja nädala esimesel päeval väga vara, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde. Ja nad ütlesid üksteisele: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?” Ja üles vaadates nägid nad, et kivi oli ära veeretatud. Aga see oli väga suur. Ja hauakambrisse minnes nad nägid paremal pool istumas noorukit, riietatud pikka valgesse kuube. Ja neil hakkas hirm. Aga nooruk ütles neile: „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi! Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.” Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid. – Uus Testament, Markuse evangeelium 16,1-8

Ja Hanna palvetas ning ütles: „Mu süda rõõmutseb Issandas, Issandas üleneb mu sarv kõrgele. Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast. Ükski pole nii püha kui Issand, sest ei ole muud kui sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal. Ärge rääkige üha nii kõrgilt ärgu tulgu ülbust teie suudest! Sest Issand on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid. Kangelaste ammud murtakse katki, aga komistajad vöötavad endid jõuga. Küllastunud kauplevad endid leiva eest, aga näljastel lõpeb nälg. Sigimatu sünnitab seitse last, aga lasterikas närbub. Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles. Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka. Tema tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neid pärida aujärgi. Sest Issanda päralt on maa toed ja nende peale on ta seadnud maailma. – Vana Testament, esimene Saamueli raamat 2,1-8a

Elus on mõndagi, mida me muuta ei suuda. On asju, mida tahaks kangesti paigast nihutada, mõnda olematuks muuta, mõnda parandada. Ja mõnda tõesti saabki. Aga on probleeme, mis ei lahene. On takistusi, mis jõllitavad sulle otsa nagu mornid kivirüngad. Neid ei anna kõigutada ja nad tekitavad jõuetust. Sa oled ehk mõndagi püüdnud, oled kõvasti vaeva näinud, aga tunne on, nagu jookseksid vastu müüri. Lõpuks lööd käega.

Need sageli mäekõrgused kivirahnud seisavad meil tee peal ees ja nende sõnum on, et tegelikult ei muutu miski. Edasi minna ei saa, unistuste rajad on umbe kasvanud ning kõik jääb nagu on või muutub veel hullemaks.

Neid kivirahne, mis meie elu piiravad, on erinevaid. See võib olla raske diagnoos, mis kogu su elu pea peale keerab. Või pikaajalise suhte purunemine – tunne, et sind on reedetud, või et sa oled ise kõiki alt vedanud. See võib olla üksindus, mis ümbritseb müürina. Kivisein, mis on kerkinud sinu ja su lapse vahele, nii et sa ei saa enam temaga kontakti. Töökaotus ja kitsikus, millest ei näi olevat väljapääsu. Surm, mis vajutab viimse pitseri ja jätab maha üüratu tühjuse. Need on massiivsed kivimürakad, mis varjavad vaate ega lase ligi valgust. Nad suruvad meid ligi maad ning muudavad jõuetuks.

Hanna oli olnud kaua aega väga maha surutud ning kaotanud igasuguse lootuse. Tema keha oli olnud otsekui lukus. Kui väga ta ka last igatsenud poleks, pidi ta elama üle ühe pettumuse teise järel, sest ta jäi viljatuks. Tollase kombe kohaselt oli tema mehel ka teine naine, Peninna nimeks, ja tolle ümber kilkas lastekari. Hannale vaadati igal suguvõsa suuremal kogunemisel ikka ja jälle küsivalt otsa, ning üha pidi ta häbiga pead raputama. Ei, uudiseid ei ole. Tema ei suuda lapsi ilmale tuua. Ta on viljatu, ja tema elu sellega õigupoolest mõttetu, sest ta ei suuda oma armastavale mehele järeltulijaid kinkida. Häbi ja läbikukkumine ning Peninna pilge ja üleolek saatsid Hannat päevast päeva. Tal oleks olnud tuhat põhjust kibestuda. Küllap pidi ta kibeduse ja masendusega rinda pistma, küllap kippusid need teda enda alla matma, aga ta astus neile vastu palvega. Ta pani oma lootuse Jumala peale.

Jumal võttis ta palveid kuulda ning kinkis talle siis, kui kõik kodakondsed olid lootmast lakanud, pisipoja. See oli Hanna ülestõusmiskogemus. Tema keha oli otsekui ellu ärganud ning tohtinud tuua ilmale uue elu. Ta võis pilgu jälle üles tõsta, ta väärikus oli taastatud, ta oli leidnud elus oma koha, sest Jumal oli teda kuulda võtnud.

Siin laulus, mida me äsja kuulsime, tõstab ta üles mitte ainult oma pilgu, vaid ka südame ja suu, et laulda kiituslaulu Jumalale, kes loob uut – Jumalale, kes on nii elu kui ka surma Issand. See on Jumal, kes muudab maailma ning loob õiglust ja headust ja rahu. See on Jumal, kes annab jõuetule jõudu ning tõstab põrmust üles alandatu.

Hanna kunagised palved olid sosistatud valus ja vaikuses. Nüüd, oma tänulaule lauldes, hõiskab rõõmust mitte ainult ta süda, vaid ka suu. Hanna laulab.

Märkimisväärt on see, et tuhatkond aastat peale Hanna rõõmulaulu ehk päeval, päeval, mida me täna meenutame kui esimest ülestõusmispüha, olid esiplaanil samuti naised, ent nemad oli laulmisest kaugel. Võib-olla nad siiski itkesid, sest ka leinas on laulul väga oluline roll. See oli üks väga trööstitu hommik, kui need naised noruspäi Jeesuse haua suunas liikusid. Nad olid otsata kurvad ja löödud ning neis polnud kübetki lootust. Kõik nende ootused ja unistused olid purunenud, nende maailm pea peale pööratud. Juba eelmisel päeval olid nad põrnitsenud seda hiiglaslikku kivimürakat, mis oli haua ette veeretatud, ning nad teadsid, et nende jõud sellest üle ei käi. Nad olid oma silmaga näinud, kuidas kurjus alistab headuse väe ning maailm liigub jätkuvalt hävingu teed. Too kivi oli selge märk sellest, et viimselt võidutsevad ikkagi surm ning tema käsilased – ebaõigus, rumalus ja vägivald.

Ja siis kogevad nad midagi täiesti uskumatut– et kivimürakas veereb haua eest. Mõni hetk hiljem rabab neid uudis, et surnukeha polegi enam hauas. Vähehaaval hakkab kusagilt koitma, et on juhtunud midagi uskumatut – surm on pidanud taganema. Keset musta masendust koidab valgus ning mingi täiesti uus ja ootamatu perspektiiv. Veel ei saa nad aru, mis on sündinud. Veel ei tundu olevat mingit selgust ega lahendust, ent silmapiir on helendama löönud. Ja selle suure kivimüraka otsas istub ingel, kes kuulutab, et surm on võidetud.

Ülestõusmispüha tuletab meelde, et meil on Jumal, kes tuleb inimese juurde ka läbi halli kivi. Ja Tema tahe on, et meil oleks elu. Elu, milles on valgust ja rõõmu ja lootust. Tema on see, kes toob pimedusse valgust ning annab jõuetule uut rammu. Ta juhatab teed ka seal, kus meie meelest mingit teed polegi.

Näib, nagu keeraks Jumal oma tegutsemisega maailma pea peale. Tegelikult teeb Ta vastupidist – Ta keerab selle pea peale pööratud maailma uuesti jalgele. Tõsi, see on ootamatu ja nõuab ümberorienteerumist. Ka valgusega peavad silmad mõnda aega kohanema. Aga sammhaaval tohime hakata aduma ka seda, millest seni aimugi polnud. Ja vähehaaval tuleb südamesse tagasi ka rõõm ning selle kaksikvend lootus.

Jeesuse ülestõusmine kinnitab meile, et kurjusel, sõdadel, hädal ja viletsusel ei ole viimset sõna. Nad on eelviimased asjad, mitte need, mis viimastena võidutseda võivad. Ma ei taha neid kuidagi alavääristada või mahendada. Nad ON hirmsad kivimürakad, mis võivad lahutada, laastada ja hävitada, aga igal sellisel kivimürakal istub juba ingel, kes viipab  meile ja tuletab meelde, et nende hirmutavate kolosside jõud on ajutine. Nad on alistatud, ning nagu kõik kaduvad asjad, ka vale ja tema sünnitised, vaovad nemadki ükskord kaduvikku.

Igavesti jääb püsima üksnes see, mis on tõene ja hea. Jäävad  püsima armastus ja headus, kaastunne ja mõistmine. Jääb õiglus, jääb rahu. Ja meie võime seista Jumala poolel, kes on igavene, ning vaadata kõigile kaduvatele asjadele just sellest, ülestõusmise perspektiivist.

Me tohime usaldada, et Jumal veeretab kive minema meiegi tupikteedelt – sealt, kust inimlikult võttes läbipääsu pole. Tasub loota ja selle ammuste aegade taguse naise Hanna kombel paluda. See ei tähenda, et kõik meie mured nipsust lahenevad. See ei tähenda, et kõik saavad oma haigustest peatselt terveks, et kõik lapseootused täituvad või kõik purunenud sidemed taastuvad. Ütlemine, et ,,küll kõik saab korda“ võib olla tühi sõnakõlks, mida kasutatakse siis, kui muud öelda ei mõisteta. Siin elus ei pruugi kõik korda saada, vähemalt mitte nõnda, nagu me seda ihaldame. Ent täide läinud, mõtestatud elu võib elada ka siis, kui osad meie unistused täitumata jäävad. Maailmas võib elada lootusrikkalt ka koos mõnegi luhta läinud lootusega. Kõige selle keskel, mis tahab meid maadligi suruda, võib kogeda uut elu ja ülestõusmist.

On hea õppida tegema vahet eelviimastel ja viimastel ehk viimsetel asjadel. See, kuidas asjad näivad, ei pruugi olla see, mis on päriselt. Sest päriselt on see, mis jääb viimselt püsima. Viimselt oluline ei hävi. Viimselt oluline kannab meid kõigest mööduvast läbi.

Kas ja kuidas muudab see tänast või homset päeva? Sest see jutt võib küll ilus ja üllas olla, aga olgem ausad – meid mõjutavad rängalt just need mööduvad asjad. Igavik seevastu näib olevat pilvede taga.

Kuid kas pole nii, et just veendumus koidiku saabumisest on aidanud inimestel üle elada ka kõige pimedamaid öid?

Ja see, millise häälestatuse või ootusega me elame, muudab maailma juba täna. Kui lasta eneses võimust saada lootusetusel, kibedusel ja vihal, siis muudab see maailma veel trööstitumaks paigaks. Kui uskuda headuse võitu, siis on ka meie teod sellest kantud, isegi kui vaid poolikult ja kobamisi. Valguse lapsed suudavad tuua lootust ja elu ka pimedusse. See vast ongi see kõige olulisem, mida meil tarvis on. Pealtnäha väikesed sammud panevad pikapeale mõnedki kivid paigast liikuma.

Hoidkem siis meeles, et surmal, valul ja valel ei ole viimset sõna. Jeesus on nad alistanud, ja kui hirmutavad nad ka poleks, kuuluvad nad ometi eelviimaste asjade hulka. Mõnikord tuletab seda meile meelde kellegi soe ja sõbralik sõna või heldus, mida me kogeda tohime. Täna tuleb seda meile meelde ülestõusmispühade sõnum. Homme võib meid tardumusest äratada linnulaul või pilvede tagant särama hakkav päike. Kõige selle lätteks on Kristus, kes on ülestõusmine ja elu. Aamen.

Jutlus ilmus 30. märtsil 2024 Õhtulehes

Foto: Paul Zoetemeijer, unsplash.com