Risti kirik
Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus 20. nov AD 2022
Vaata videot jutlusest Facebookis.
Matteuse evangeelium 25:31-46
Tähendamissõna rahvaste kohtust
31 Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid
temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile
32 ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.
33 Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule
käele.
34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge
siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on
valmistatud maailma rajamisest peale!
35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu
ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu
vastu,
36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te
tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind
näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?
38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või
alasti ja riietasime sind?
39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su
juurde?”
40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.”
41 Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu
juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud
kuradile ja tema inglitele!
42 Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu
ja te ei andnud mulle juua,
43 ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti
ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud
mind vaatama.”
44 Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind
näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või
vangis ja ei ole sind teeninud?”
45 Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest
vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
46 Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse
ellu.”
SURNUTE MÄLESTUSPÜHA
Armas kogudus, hea kirikuline! Nii hea, et Sa oled saanud täna aja maha võtta, et siin paigas koos olla. Koos Jumalaga, koos nende inimestega Su ümber, kes võivad olla küll võõrad, ent kes on ometi Sinu sarnased. Siin saad Sa olla erilisel kombel ka koos nendega, kes läinud on, ning olla koos ka iseendaga – koguda ennast ja oma mõtteid ning kogeda midagi, mis aitab edasi minna.
Me oleme siin ja praegu – meie, kes me selles elus üha tõttame.
Me mõtleme ja räägime palju minevikust ja tulevikust, olnust ja tulevast. Kuid igal ajahetkel seisame me mineviku ja tuleviku vahel. See on see hetk, mida me nimetame olevikuks. Sõna ,,hetk“ kasutatakse viimasel ajal kummastavalt palju ning väga laialivalguvas tähenduses, kõige selle kohta, mis on praegu, mis on viimasel ajal, mis vahel kipub olema pigem pidev seisund. Ometi on hetk vaid üks viiv, üks silmapilk, matemaatiline punkt, mis samal hetkel, kui me sellele mõelnud oleme, juba minevikuks on muutunud. Ja meie olevikuks saab samal silmapilgul see, mis on äsja olnud tulevik.
Nõnda see on: me läheme vastu tulevikule, ja samal ajal veereb, rullub kõik see aeg meie üle ning saab pidevalt minevikuks.
