KIRIKU EHITAMISE LUGU

Risti kirikut – Kristuse pühale ristile pühendatut – asusid 13.-14. saj vahetusel ehitama Padise kloostri tsistertslastest mungad. Vanim osa pühakojast on idaossa jääv kooriruum. Kiriku ehitus lõpetati 15. saj esimesel poolel, kui võlviti kooriruum ja ehitati valmis pikihoone, mis on samasuguse lahendusega nagu Padise kloostri maa-alune kabel: neli võlvi lähtuvad kiirtena ühest sambast.

Legend räägib järgmist. Kui Risti kirikut ehitama hakati, ei tahetud seda mitte praegusele paigale ehitada, vaid koguni teisale ühe kõrtsi juurde. Juba oli tükk tööd tehtud, kui sarviline sest teadust sai. Sedamaid ruttas ta kiriku ehitajate juurde. Päeva ei võinud ta midagi teha, aga nii pea kui öö kätte jõudis, laotas ta ära, mis päeva oli ehitatud. Sellegi poolest ei jäetud ehitust järele. See vihastas vanapaganat veel rohkem. Ta laotas nüüd müürid maani ära ja kiskus alusegi veel maa seest välja.
Ehitajatel oli hää nõuu kallis. Nad saivad selgesti aru, et selle koha pääle võimalik ei olnud kirikut ehitada, aga kuhu siis, seda ei teadnud keegi. Viimaks andis üks tark hääd õpetust. Sellsamal öösel kui vanapagan kiriku põhjani ära purustas, oli ühel lehmal kaks lumivalget vasikat olnud. Tark käskis need vasikad suureks kasuda lasta, siis vankri ette rakendada, risti vankri pääle panna ja selle pääle vasikaid oma teed minna. Kuhu nad seisma jääda, sinna tulla uus kirik ehitada. Risti käskis ta sinna püsti panna; siis ei olla enam karta, et keegi ehitust tulla rikkuma. Kiriku ehitajad tegivad nii, nagu tark õpetas. Selle koha peale, kus vasikad seisma jäivad, lõivad nad risti püsti ja hakkasivad uueste tööle. Vanapagan kartis risti ja ei julenud enam laotada. Õnnega sai kirik valmis ja nimetati kaitseva risti auks ja mälestuseks Risti kirikuks.

Risti kujutis on näha ka torni lääneküljel, sissepääsu kohal. Sealsamas on ka konsool habemiku peaga, mis on väga sarnane Padise kloostri kirikus leiduvale skulptuurile. On see näoilme kurb? Või lihtsalt tõsine? Eks pühakotta, Jumala palge ette astuv patune inimene peabki oma elu peale mõteldes tõsiseks ja vaikseks jääma. Kirikus kõlav rõõmusõnum teeb rõõmsaks neid, keda iseenda ja maailma olukord tõsiseks on teinud.

TORNI LUGU

15. sajandil sai kirik ümara põhiplaaniga range läänetorni. Tõenäoliselt 17. sajandi I poolel varises pool torni ülaosast ning torn taastati vaid osaliselt.

Rahvasuu pajatab asjast nõndaviisi. Nähes, et Ristile enam kirikut ei kerki, asus vanapagan teiste toimetuste juurde. Ühel päeval aga avastas ta, et kirik on kerkinud uuele kohale. Kiriku ette oli paigutatud puust rist, mis takistas kirikule lähenemist. Siis otsustas vanapagan hakata kirikut Pakri saarelt kividega loopima. Kivid olid väga suured ja rasked. Esimene kivi viis kirikult torni. Siis vanapagan väsis ja järgmised kivid kukkusid Tuipalu metsa. Sellest ajast peale ongi Risti kiriku torn lõigatud silindri kujuline ning Tuipalu metsa visatud kividest tekkis Tonditrepp.

Kuradil on kiriku ehitamine alati närvi mustaks ajanud. Kuradile on vastukarva seegi, kui inimene kirikusse tuleb. Ehk sellepärast tundubki kirikutee alguses nii vaevaline.

TORNIKELLAD. Kirikuteed meenutab ja aitab üles leida kirikukellade helin.
Risti kiriku tornis asub Eesti teadaolevalt vanim tornikell, valmistatud 15.sajandi I poolel.
Vanuselt teine kell (1613) on küljemõra tõttu kasutamiskõlbmatu ning paikneb kiriku kooriruumis, altari ligidal. Noorim kell, mis pühapäeviti rahvast jumalateenistusele kutsub, valati 2006. a talvel Saksamaal Westfaalis.
Tornikella ülesanne on heliseda nii Jumalale kui inimesele – esimesele kiituseks, teisele kutseks. Kella kõla kutsub inimest tardumusest ärkama ja elama koos Jumalaga. Sestap on uusimale kellale valatud tekst ‘Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist’ (Ef 5:14). Vt tutvustavat videoklippi saatest “Eesti kõige-kõige”, alates 18:10 min.

ALTAR on paik, mille ees on inimene oma elu kõige tähtsamatel hetkedel. Ristimisele kannavad teda vanemate käed, leeriõnnistamisele ja laulatusele astub ta sirgeselgselt ise; seejärel sirutab ta kätel Jumala ette oma lapsed, ja kui maine elu lõppenud, kantakse teda siia taas teiste kätel.
Altar ees võetakse vastu õnnistust ja usku kinnitavat armulauda; siit läkitatakse inimene ellu ja abiellu ja igavesse ellu.
Risti kiriku altarimaali autoriks peetakse tundmatut kunstnikku, kes on eeskujuks võtnud baltisaksa kunstniku Eduard von Gebhardti Tallinna Toomkirikus asuva altarimaali. Uuemate uurimuste kohaselt pole välistatud, et tegemist on hoopis selle suure meistri originaaltaisega, mis jõudis Risti kirikusse uue altari valmimisel 1872.a.

KANTSEL asub reeglina kogudusest pisut kõrgemal, et kirikuõpetaja hääl paremini kuulda oleks. Kantslist kõlav jutlus tugineb Pühakirjale ning räägib inimese elu kõige tähtsamatest tahkudest – sellest, mida tähendab elada inimesena.
Risti kiriku kantsli tellis Liivi sõjas kannatada saanud pühakotta Padise mõisahärra Thomas von Ramm 1630. aastal Tobias Heintzelt.

OREL. Mõnikord on oma mõtete ja tunnete väljendamiseks tarvis muudki kui sõnu. Vahel on hea laulda, ja vahel hoopis vait olla ning lasta helidel voolata. Kuulsa orelimeistri Gustav Normanni valmistatud orel on Vihterpalu mõisahärra Gustav von Knorringi kingitus (1852). Kogudus lasi oreli annetajate toel restaureerida 2008. aastal.

KOLGATA-GRUPP. Kiriku pikihoone idamüüril on näha jäljed seal kunagi seisnud kaunitest skulptuuridest, 14. saj. Reinimaal nikerdatud üleelusuuruste figuuridega Kolgata-grupist: Kristus ristilööduna, neitsi Maarja ja apostel Johannes. Nõukogude võimu ajal, 1959. a maikuus, viidi puitskultpuurid ‘ajutisele restaureerimisele’ kunstimuuseumi, ja olgugi, et enamu kui pool sajandit möödas ning riigikordki vahepeal muutunud, pole kogudusel tänaseni õnnestunud oma vara tagasi saada. Skulptuurid on nähtaval Tallinna Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

LAE-JA SEINAMAALINGUD Kiriku seinu katvate viimistluskihtide alt on restaureerimistööde käigus viimastel aastatel välja tulnud mitmeid maalinguid, millest vanimad ulatuvad Liivi sõja järgsesse perioodi. Laest leitud kaks värvilist tähtvõlvi imitatsiooni on tõenäoliselt maalitud 17. sajandil. Algselt kalasabamustri tehnikaga maalitud jooni on hiljem värskendatud ühtlase joonega. Samuti ehivad maalingud kiriku akende ümbrust ning võlve. Sõlmristide ja ornamentide esialgne dateering on 18. sajandi II pool.

RAHAPAKK Keskajal koguti annetusi rahapakkudesse, mille vahetas 19. sajandil pikkamööda välja korjanduskarp või rahakassa. Risti kiriku kolme tabalukuga rahapakk pärineb ilmselt 17.sajandist ning taoliseid on Eestis alla kümne. Rahapakk sai restaureeritud 2013.aastal.

Risti kirikus on kuulutatud rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest juba 700 aastat. Kõrgudes üle aja ja ümbruskonna, on kirik meie vanemate usu võimsaks monumendiks. Kristus on kalju, mis oli nende elu aluseks. Meiegi elu vajab pidet, ja meie hing vajab hingepidet. Eesmärke, mille poole püüelda, on mitmesuguseid, kuid rahutud on meie südamed seni, kuni nad leiavad rahu Jumalas.

VABADUSSÕJA AUSAMMAS

Risti Vabadussõja mälestussamba näol on tegemist ühega neljast Vabadussõja mälestusmärgist, mis säilis omal kohal puutumatuna läbi kogu okupatsiooniaja. Ausamba esiküljele on kirjutatud kaheksa Vabadussõjas langenud Risti kihelkonnast pärit mehe nimed ning Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13″.

VABADUSSÕJA AUSAMBA PÄRG

Tänini on alles ka mälestuspärg, mis on ainus teadaolev omasugune Eestis. Pärja lintidelt võib lugeda, et selle on Risti kihelkonna langenute mälestuseks toonud Eesti Vabariigi Sõjaministeerium. Pärg paigutati Risti kirikaias oleva Vabadussõja mälestussamba juurde tõenäoliselt mälestussamba avamisel, 29. juunil 1924. a EW sõjaministri poolt.

Nõukogude okupatsiooni saabudes kirikutorni varjule viidud pärg lebas seal kummulikeeratuna ja tolmu alla mattununa aastakümneid. 2011. a tõid koguduseliikmed torni koristamise käigus pärja taas päevavalguse kätte ja tegid sellele esmase puhastuse. Pärg konserveeriti 2014. aasta juunis Ennistuskoja Kanut poolt Kaitseministeeriumi ja koguduse toel ning see paikneb Risti kiriku eeskoja lõunapoolsel seinal.