„Ja on hästi oluline, et me ei laseks hirmul endast võitu saada. Sest just hirmuga tahab vaenlane meid allutada. Pean siinkohal silmas nii füüsilisi vaenlasi ehk vaenulikke riike ja ideoloogiaid kui ka ülekantud tähenduses üldse kõiki jumalavastaseid jõude – neid, kes tahavad meilt röövida elujõu ja lootuse,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 12. novembril 2023.
Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Rm 8:18-25
Väljas on hall. Mõni ime, et esivanemad hakkasid just seda aega pidama hingedeajaks: pimedus, lühikesed päevad, miski ei kasva, lehed on alla kukkunud, loodus närbub ja kõduneb. Kaduvus ehk elu ajutisus on meil sel aastaajal selgemalt silme ees kui kevadise tärkamise aegu. Hingedemaailm näikse olevat ligemal kui südasuvel.
Oleme jõudnud kirikuaasta lõpunädalatesse. Ka tänane jutlusetekst räägib kaduvusest. Apostel Paulus tõdeb Rooma linna kristlastele kirjutades, et loodu on allutatud kaduvusele. See ei olnud roomlastele mingi uudis ega ole seda ka meile. Tõsi, me ei taha sellele mõtelda, me tõrjume seda endast eemale, see tekitab meis õõva, aga põhimõtteliselt me teame seda. Piibel ei ütle sellega midagi uut.
Tänases päevas kõnetab mind eriliselt see, et Pauluse sõnul ägab kogu loodu. Me tunneme hästi iseenda hirmu. Meil on raske, me muretseme ja kardame ja kannatame. Aga see pole üksnes inimeste koorem. Kogu loodu ägab. Meile on viimaste kümnekonna aastaga pärale jõudnud, et me oleme oma keskkonna ära oleme rikkunud. Oleme maid ja metsi ja veekogusid välja kurnanud ja õhugi saastanud. Aga sellele lisandub kõik see, mis praegustes sõdades hävineb. Olgu või Ukraina ääretud põllud, millel ei saa ka peale sõja lõppu vilja kasvatada, sest võtab aastakümneid, enne kui need demineeritakse. Kõik see, mida on hoolega ehitatud ja millesse otsatult looduslikku ressurssi pandud, ning mis on nüüd sõna otseses mõttes vastu taevast lennanud. On arusaadav, et loetakse kokku kaotatud inimelusid, ja need arvud tuleb korrutada vähemalt 5-6ga, et mõelda, kui paljude lähedaste elu ühe surma läbi pihta saab. Inimene on see, kes on need tragöödiad põhjustanud, aga kannatame mitte ainult meie, vaid kogu loodu ägab ja ootab.
Mida loodu ootab? Meile öeldakse, et kogu loodu ootab pikisilmi jumalalaste ilmsiks saamist. Mis see on? Me ei tea täpset vastust. See on igatsus – igatsus, et see pöörane maailm muutuks, saaks uueks, sünniks uueks. Et tuleks muutus. Me ei tea, milline saab olema jumalalaste ilmsiks saamine, aga me mõistame seda igatsust, seda ootust ja lootust. Sest niisugune maailm on hirmus.
Ja selles ei ole midagi uut. Meile võib tunduda, et viimased neli aastat on olnud enneolematult halvad – koroonast alates läbi Ukraina sõja nüüdse Iisraeli-Palestiina konflikti ja väidetavalt õhus oleva kolmanda maailmasõjani välja – aga maailm pole vist pea kunagi olnud kuigivõrd parem paik. Nädalapäevad tagasi otsustasin küsida Google’ilt, kas on maailma ajaloos teada mingit perioodi või kasvõi aastakest, kui poleks olnud sõda. Ma polnud mõistagi esimene, kes selle üle pead murdis. Ja vastust võite te küllap juba oletada – vastus on ,,ei.“ Sellist aega, kui poleks olnud ühtki sõda, inimkonna ajaloos ei teata. Ja alati on olnud haigused, on olnud ikaldus ja nälg.
Mu jutt meenutab vist pisut Astrid Lingdreni tegelase Tjorveni suust kõlanud laulukest ,,Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord.“ Nagu öeldud, on need asjad, mida me põhimõtteliselt teame, aga aeg-ajalt laksavad nad kuidagi eriti suure selgusega vastu nägu.
Aga see pole Piibli sõnum. Paulus küll tõdeb, et selline on elu ning kogu loodu ägab ja kannatab selle all, aga sellel loodul on lootust – lootust kaduvuse ahelatest pääseda.
Loodu ootab vabastamist Jumala laste kirkuse vabadusse.
Ka siinkohal tahaks nii väga teada, mis see on. Selles hirmutavas olukorras oleks väga suureks toeks, kui me teaks, et järgmise, või hea küll, ülejärgmise nurga taga ootab meid ees midagi paremat. Et kõik saab korda. Tõsi, ega me ise ju ka täpselt ei tea, mis see kõik peaks tähendama. Lavastaja ja näitleja Anne Türnpu arutleb eilses Postimehe intervjuus, missugune on see õnnelik lõpp, mida me etenduselt või muinasjutult või elult ootame. ,,Kas see, kus kõik, mis muinasjutu jooksul on tasakaalust välja läinud, läheb uuesti tagasi samasse kohta?“ Türnpu kahtlustab, et õnne mõiste võib olla devalveerunud, kui selle all mõeldakse materiaalset heaolu või muutusteta vaimset seisakut, stagnatsiooni, kus meie elus mitte midagi ei muutu.
Tõsi, ma ise arvan, et neid ligi 50 tuhandet inimest, kes Eestis absoluutsesse vaesusesse on langenud, võiks ka pisuke materiaalne heaolu kasvõi natukeseks ajaks päris rõõmsaks teha. Ja sageli ei mõtlegi me õnne all üürikest hetkelist heaolutunnet.
Aga isegi kui me täpselt ei tea, mismoodi see ,,kõik on jälle korras“ võiks olla, siis kindlasti tähendab see elamist pideva hirmuta.
Ja küll oleks hea saada pisut konkreetsust selle osas, mis tuleb, et oleks, millest kinni hoida ja mida oodata. Pühakiri ütleb meile aga pisut looritatult, et loodu ootab vabastamist Jumala laste kirkuse vabadusse. Ja mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.
See tundub olevat midagi enamat, kui ootus, et sõjad saaksid lõpuks läbi või et inflatsioon peatuks. See on igatsus, et meie, inimesed, võiksime muutuda. Ja mitte lihtsalt nõnda, et inimkond muutuks, vaid me ise – et me ise võiks saada lunastatud. Et me suudaks olla need, kes me tahaksime olla. Et me suudaks olla õnnelikud ilusatel päevadel, kui kõik on tegelikult hästi. Et me suudaks tunda tänu, et me võiks olla haaratud rõõmust. Et me ei tüdiks ära. Et me suudaks innustuda, et me leiaks elus seda, mis suudab meid tiivustada. Et meie armastus ei väsiks. Et me ei oleks kinni mingites suhtemustrites, milles me tammume ringi ja teeme haiget endale ja teistele. Et me ei kibestuks. Et me ei muutuks küüniliseks. Et me mõistaksime, suudaksime ja saaksime olla need, kelleks Jumal meid on loonud.
Sest praegu oleme me põhimõtteliselt ikkagi poolikud. Me oleme natuke kehvad koopiad sellest, kes me olla saaks ja võiks. Jumal näeb meis enamat, ja Ta on loonud meid kaunimaks, aga me takerdume oma kammitsatesse. Ja see ei tähenda, et me peaks hakkama rohkem pingutama. Mõnikord ja mõne jaoks tähendab see, vastupidi, pisut vähemat pingutamist. Rahulikumat olemist ja leebust nii enda kui ka teiste suhtes. Ehk ka lapsemeelsemat olemist, siirast uudishimu ja imestamist.
Kolm korda mainib Paulus selles lühikeses tekstis lapseks olemist – Jumala laste seisust ja lapseõigust.
Kui 2016. aastal jõudis Eestisse meie Süüria pere, st see sõjapõgenikest pere, kes järgnevad kuus aastat siin Ristil meie koguduse juures elas, oli üks neist paljudest asjadest, mille üle me imestada saime, nende laste vaimne tervis. See pere oli läbinud pika ja ohtliku teekonna Süüriast Euroopasse nii maismaad mööda kui ka üle mere tulnud paatides. Nad olid olnud kaks aastat erinevates põgenikelaagrites. Lapsed olid siia jõudes 5- ja 7aastased, üks neist ei mäletanudki õieti oma kodumaad. Aga nad olid hoitud. Vanemad olid kogu sel teekonnal hoidnud neid sõna otseses mõttes on tiibade varju all, nii et neis polnud hirmu ega ebakindlust.
Mulle tundub, et nõnda tahab Jumal meid juhtida läbi kõigi elu raskuste ja kannatuste tundmatu tuleviku poole – nõnda, et me ei kardaks. Et me kogu sellel teekonnal, ka ohtude keskel, võiks usaldada, et Ta viib meid pärale.
Ja on hästi oluline, et me ei laseks hirmul endast võitu saada. Sest just hirmuga tahab vaenlane meid allutada. Pean siinkohal silmas nii füüsilisi vaenlasi ehk vaenulikke riike ja ideoloogiaid kui ka ülekantud tähenduses üldse kõiki jumalavastaseid jõude – neid, kes tahavad meilt röövida elujõu ja lootuse.
Hirm ei lase meil olla need, kes me olla võime ja saame. Hirm pärsib loovust, see röövib vabaduse veel enne, kui vaenlane päriselt selle ära on võtnud. Sellepärast ärgitataksegi meid Piiblis mitut puhku üksteist julgustama. See julgustus ei saa olla aga odav või kerglane, murede tühiseks pidamine või silmade kinni pigistamine – et ah, ära näe tonti, või nagunii midagi ei juhtu. Võib küll juhtuda, on varemgi juhtunud ja kardetavasti juhtub veelgi. Aga meil on Jumal, kes kannab meid ka sellest läbi.
Ja päralejõudmine ehk eesmärgile jõudmine saab olema üks täiesti uus olemine. Nii et kohale jõudes ei ole muutunud mitte ainult ümbritsevad olud, vaid oleme muutunud ka me ise. See on lapseõigus, see on lunastus, mida me ootame.
Kust me teame, et see teoks saab – et me jõuame kohale, et me muutume? Paulus väljendab seda oma aja ja tarkuse kohaselt taas nõnda, nagu meie oma Twitteri-ajastul enam eriti väljenduda ei mõista. Ta ütleb, et meile, kes me ootame oma lapseõigust ja lunastust, on juba kingitud Vaimu esmaand. Püüan seda selgitada. Kui sa omale reisibüroos järgmiseks kevadeks reisi broneerid, siis küsib reisibüroo su käest osa raha ette. See on see esimene sissemakse, et neil oleks mingi kindlus ja tagatis, et sa mitte niisama ei unista, vaid plaanidki päriselt minna. Jumal teeb nõndasamuti. Ta annab oma kinnituse, teeb otsekui sissemakse, andes sulle oma Vaimu, oma ligiolu – see on sinu tagatis, et Ta mõtleb seda tõsiselt. Et Tal on tõesti sinu jaoks tulevikku, ja et see reis, see muutumine, mida me praegu ainult loota ja oodata oskame, saab tõesti teoks.
See kõik tundub olevat kauge tulevik. Ometi kasutab Paulus siin ka täisminevikku. Ta ei üte, et ehk meid kunagi päästetakse, vaid me oleme päästetud. Jumal on käinud läbi kogu tee, et meid päästa. Ta on sinu eest surnud ja sellega on Ta surma alistanud. Ta on alistanud kogu kaduvuse, kogu kurjuse, kõik selle, mis meid maad ligi surub ja meile hirmu teeb.
Meid on päästetud lootuses. See pääsemine ei ole meil veel käes, me ei saa seda kombata, demonstreerida ega tõestada. Seegi on veel looritatud. Me ainult aimame seda. Aga lootus ongi selline. Seda, mida sa juba näed, ei pea enam lootma. See on käes. Me loodame ja ootame kannatlikult seda, mida me veel ei näe, aga mille tulemist me usaldame. Jumal on meile seda tõotanud. Käsiraha on sisse makstud – meis elab Tema vaim, meis elavad usk ja lootus ja armastus.
Ikka leidub neid, kes irvitavad, et lootus on lollide lohutus. Oo ei, nad eksivad rängalt. Ilma lootuseta ei tee inimene midagi. Ilma lootuseta polegi ausalt öeldes mõtet midagi teha. Lootuses on tohutu vägi – see aitab võidelda, see aitab püsima jääda. See aitab naerda ja unistada ja külvata ja istutada. Lootus on peaaegu sama, mis elamise jõud. Ja lootuses elades elame me juba otsapidi tõeks seda tulevikku, seda õiget ja head, millesse me usume. Meie elu ja käitumine muutubki juba, me leiame end pisitasa üles. Me leiame üles selle harmoonia, mis meis kaduma on läinud, ja kooskõla muu looduga. Lootus loobki juba uut reaalsust.
Ses samas kirjas roomlastele, vaid kümmekond salmi hiljem küsib Paulus: ,,Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?“ Ja vastab siis: ,,Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:35,38j) Me oleme hoitud. Aamen.
Foto: Johannes Plenio, Unsplash.com
Vaata videot tervest jumalateenistusest:
