Martin Luther on öelnud, et Issand laseb oma sulastel küll vee alla ja isegi põhja vajuda, aga Ta ei lase meil ära uppuda.
“Meie suurim probleem näib olevat vaimulik vaesus ja suur sisemine tühjus. Ent seda võib vaadata ka teisiti. See võib olla ka meie suurim võimalus. Suurim probleem on ehk hoopis see, et me pidevalt selle vaesuse eest põgeneme ning seda pidevalt maha salata, maskeerida ja alla suruda püüame. Me püüame vältida täielikku madalseisu ja murdumist, aga üha oma enese jõust vees ringi hulpides oleme tegelikult jõuetud ja kasutud ning üksnes pikendame oma häda. Nii võib see sisemine vaesus muutuda rahulolematuseks, seejärel vihaks kõigi teiste ja kõige teistsuguse vastu,” rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses nelipühal, 28. mail 2023.
Neljas Moosese raamat 11:11,12,14-17, 24-25a
Ja Mooses ütles Issandale: „Miks oled teinud paha oma sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu sinu silma ees, et paned kogu selle rahva koormaks minu peale? Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile? Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske. Kui sa tahad mind kohelda nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu su silmis, et ma ei näeks oma viletsust!” Aga Issand ütles Moosesele: „Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda. Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil.”
Tsirkuseajalukku on jätnud sügava jälje Wallendade suguvõsa. Lendavad Wallendad – nii neid hüüti ning selle nime all tegutsevad nad tänaseni. Nende tsirkuseõhtute naelaks oli juba sadakond aastat tagasi kõrgel lae all köie toimuv etteaste, mis pani kogu publiku hinge kinni hoidma. Ilma igasuguse julgestuseta seisid tsirkusekupli all trossil neli meest. Nende õlgadel balansseerisid kolm järgmist. Nende kolme seljas veel kaks. Ja kõige üleval, selle püramiidi tipus, hingematvas kõrguses seisis veel üks noor neiu. Ja nii jooksid nad mööda köit nagu üks rändav püramiid.
30. jaanuaril 1962. aastal toimus just selline etteaste Detroidis. Ühtäkki aga karjatas üks mees püramiidi jalamilt, kõige alumisest reast. Üle kogu telgi kõlas tema karje: „Ma ei suuda enam!“. Ta jalad vankusid ja kogu püramiid varises kokku. Sellel õhtul sai surma kolm inimest. Veel kolm said üliraskelt vigastada. Ning Wallendade perekond polnud enam iial see, mis varem.[1]
Mooses ei olnud mingi õhuakrobaat. Ometi oli tema ülesanne sarnane köielkõnnile. Ta pidi viima Iisraeli rahva välja Egiptuse orjapõlve pagendusest, ning pidi juhtima ja ohjeldama seda rahvahulka aastakümnete jooksul kõrbes. Ja nagu me tänasest piiblitekstist kuulsime, siis jõudis kätte päev, kui Mooses tundis, et enam ta ei jaksa. Ta on omadega täiesti läbi. Kui temasugune kukuks, ei vigastaks ta mitte ainult iseennast, vaid kogu oma suurt perekonda. Tema kõikumine paneb kõikuma kogu rahva; kui tema langeks, tõmbaks ta kaasa kõik teised.
Mooses on saanud Jumalalt ääretult suure ülesande, ja ta on täitnud seda ustavalt. Ta on oma rahvaga kannatlik olnud, ta on palunud selle rahva eest, et ka Jumalal jätkuks nendega kannatlikkust. Nüüd on tema mõõt täis ja jõud otsas, ta ei jaksa ega taha muud kui surra. Täna öeldaks temasuguse juhi kohta, et ta on läbi põlenud.
Selles oma masenduses kisendab Mooses Jumala poole.
Küllap me teame seda tunnet. Ehk oled sinagi oma elus mõnikord Jumalale hüüdnud, et Ta on pannud su õlule liiga raske koorma. ,,Ma ei suuda seda kanda. Ma ei taha seda kanda! Võta see mult ära… või võta mind ennast siit ära. Ma ei jaksa edasi minna.’’ See on olukord, millest tahaks põgeneda, ning ainsaks väljapääsuks näib olevat lõputu uni või surm.
Martin Luther on öelnud, et Issand laseb oma sulastel küll vee alla ja isegi põhja vajuda, aga Ta ei lase meil ära uppuda. Pühakiri näitab meile seda korduvalt, ka siin, meie tänases loos. Moosese kurtmine või vaat et Jumala süüdistamine ei pahandanud Issandat ega jätnud ka ükskõikseks. Jumalal jagub mõistmist. Ja Ta leiab ka abi.
Meie häda on tihti selles, et oma probleemides ja kriisides tormame me ringi ega anna me endale võimalust tõele näkku vaadata. Me nagu ei julge päriselt sügavusse vaadata ning järele mõtelda, mis on meie hädade algpõhjus ning miks on kadunud me jõud.
Meie suurim probleem näib olevat vaimulik vaesus ja suur sisemine tühjus. Ent seda võib vaadata ka teisiti. See võib olla ka meie suurim võimalus. Suurim probleem on ehk hoopis see, et me pidevalt selle vaesuse eest põgeneme ning seda pidevalt maha salata, maskeerida ja alla suruda püüame. Me püüame vältida täielikku madalseisu ja murdumist, aga üha oma enese jõust vees ringi hulpides oleme tegelikult jõuetud ja kasutud ning üksnes pikendame oma häda. Nii võib see sisemine vaesus muutuda rahulolematuseks, seejärel vihaks kõigi teiste ja kõige teistsuguse vastu. Sel kombel muutume ajapikku kergeks saagiks ka neile, kes kutsuvad eestlasi üles kodanikuallumatusele.
See kõlab kummaliselt, aga inimese uuenemine võib alguse saada just sisemisest murdumisest. Mitte pidevast nurisemisest ja vingumisest, mitte lakkamatust kritiseerimisest ja üldisest rahulolematusest, vaid oma inimliku viletsuse tunnistamisest Jumala ees. Läbimurre võib alguse saada sellest, kui me tunnistame nii enese kui ka Jumala ees, et me oleme plindris ega saa sellest omal jõul välja. Me vajame Teda.
Tema on Jumal, kes lõi maailma ex nihilo, eimillestki. Sellest, kes saab aru, et iseenesest ei ole ta õieti midagi, saab Jumal luua midagi uut ja kaunist. Ka väsimusest ja ahastusest saab Jumal luua uut rõõmu ja väge. Tema ongi oma olemuselt uuekslooja. Kui inimene jõuab tupikusse või nullpunkti, võib Tema oma tööga algust teha ning luua midagi täiesti uut.
Selleks tuleb aga oma hädast Jumalaga kõneleda, nii nagu tegi seda Mooses. Ei ole kerge tunnistada seda, et kõik su töö on luhta läinud, et sul pole olnud mingit edu. Pole kerge tunnistada, et sul ei tule meelde ühtegi asja, mille eest Jumalat tänada. Et sa ei suuda enam paludagi muud kui vaid surma. Mooses on aus iseenese ja aus Jumala ees. Ta ei ilusta.
Ja Jumal kuulab Teda. Tundub, nagu oleks Ta sellel hetkel kõik muu kõrvale pannud ja üksnes Moosese, selle ahastava sulase kõrvale kummardunud, et talle edasiminekuks jõudu anda. Et anda lahendus ja väljapääs seal, kus Mooses mingit väljapääsu ei näe.
Selles loos lasi Jumal Moosesel välja valida 70 ustavat ja kogemustega meest ning senini vaid Moosese õlul olnud töö jaotati nüüd lisaks veel 70 mehe vahel.
Jumala lahenduskäik on igati kooskõlas kõiksuguste juhtimisalaste õpikute nõuannetega. Eks nende õpikute ja paljude teiste elutarkuste läte olegi otsapidi olemas juba pühakirjas. Aga siin ei ole tegu lihtsalt hea management’iga või õpikutekstiga ,,Ülesannete delegeerimine organisatsioonis.’’ Selle loo sõnum on sügavam. Neile seitsmekümnele andis Jumal osa oma Vaimust. Nad said väe ja tarkuse Jumalalt, ja selle väega, mis seni oli olnud vaid Moosese päralt, suutsid ja said nad nüüd oma rahvast teenida.
See annab meile ka võtme mõistmaks, miks on selline Vana Testamendi tekst nelipühi jutluse aluseks. Tollal andis Jumal Siinai mäe lähistel kõrbes oma Vaimu neile seitsmekümnele, et neil oleks tarkust ja tarmu täitsa Jumalalt saadud ülesannet.
Esimesel nelipühipäeval, päeval, mida loetakse kristliku kiriku sünnipäevaks, valas Jumal oma Vaimu välja kogu oma rahva peale. Jumal kinkis oma kogudusele Püha Vaimu.
Mida see tähendab? Mida tähendab Jumala Vaimu ligiolu, mida tähendab see, et Jumal valas välja oma Vaimu?
Püha Vaim on teisiti öeldes Jumala nähtamatu kohalolu inimeses ja tema ümber. Püha Vaim on seesama Jumal, kes on loonud meid ja selle maailma. Ta on seesama Jumal, kes on meid Jeesuses Kristuses kurjuse, pimeduse ja kõige kaduva kütkest ära päästnud. Püha Vaim on Jumala armastus meie juures.
Me usume ja tunnistame, et iga inimene saab Pühast Vaimust osa ristimises. Igale kristlasele, igale ristitule on Jumal kinkinud Pühas Vaimus oma ligiolu. Mis teid mööda see ristitu oma elus ka ei käiks, kui kõrgele ta ka ei tõuseks või kui sügavale ta ka ei langeks – Jumala armastuse ligiolu ei saa talt keegi ära võtta, ka siis, kui ta seda ise ehk ei tea, ei märka või ei oska seda loota.
Me võime nuriseda ja öelda, et nõnda ei saa see olla, sest nii paljud on ristimise vastu võtnud kas moe pärast või siis lapsena ega ole hiljem sellest väljagi teinud. On neid, kes oma ristimist miskiks ei pea ning bravuurikalt teatavad, et nemad küll mingid usklikud ei ole. Hea küll, seda võid sa, inimene, ju ütelda, aga ristitud oled sa ometi. See polnud sinu tegu; isegi kui sa omal jalal ja omal tahtel ristimisele tulid, polnud see ometi sina, kes tegutses. Sind ristiti. Tegutseja oli Jumal. Jumal andis sulle oma Vaimu, kinkis sulle oma ligiolu, kinkis sellega ühe avatud ukse. Ja kui sa sellest ka välja ei tee, kui sa seda ka tühiseks pead, siis Jumalat ei tee sa sellega tühiseks. Jumal ei löö käega. Tema Vaim jääb su juurde, Tema uks on sulle jätkuvalt avatud; Tema õnnistus on ootel. See on sinu võimalus, Jumala õnnistuse avatud allikas su ees.
Need, kes on ristimises saanud Püha Vaimu, moodustavad kokku kiriku ja koguduse. Kui klubidesse ja seltsidesse kogunetakse ühiste huvide või vanuse või staatuse järgi, siis koguduses on ainsaks ühendavaks teguriks Jumala armastus Jeesuses Kristuses. Meid ühendab see, et Jumal on meid päästnud, et Kristus on meid lunastanud, et Püha Vaim on meid puudutanud ja pühitsenud. Muus osas võime me olla täiesti erinevad, aga Jumala armastus seob meid kokku.
Ja seepärast on kogudus perekond, üks suur ja kirju perekond. Ja nagu perekonnas on igaühel oma roll, nii on igaühel oma roll ka koguduses. Igaühele on antud mingid oskused või talendid. Need on antud selleks, et teenida Jumala ja ligimest. Igaühele on Jumala poolt kingitud aeg, mida kasutada Jumala ja ligimese heaks. Ja mul on südamest hea meel, et üha enam ja enam inimesi meie koguduses teenib meie koguduses ühel või teisel kombel kaasa. Igaüks saab anda oma osa, tükikese oma ajast, oma oskustest, oma tarkustest ja kogemustest, et kinkida see Jumalale ja ligimesele. Seda, mida me anda saame, ei pea olema tohutult palju. Aga kui meid on palju, siis saab sellest piskust palju, ja kogudus saab elavaks ja toimivaks perekonnaks, ning sina saad selle kaudu inimesemaks. Sina, kes sa oled selle pere asendamatu ja elav liige. Sina, kes sa oled Püha Vaimu tempel.
Me palume täna, et Jumala Püha Vaim liidaks meid üha enam kokku. Et Ta uuendaks meid. Et Ta tervendaks ja lohutaks meid, kui meie hing on haige. Me palume, et Ta raputaks meid, kui me oleme tuimaks ja elutuks jäänud. Et Ta muudaks meid. Me palume, et Ta õpetaks meid ja juhataks meid, et me võiks ära tunda tõe ning elada seda tõeks armastuses. Aamen.
[1] https://en.wikipedia.org/wiki/The_Flying_Wallendas
28.05.2023 jumalateenistust Risti kirikus on võimalik järele vaadata Facebookis.
Foto: Yannis Papanastasopoulos, unsplash.com
