„Kui meil on osadus Temaga, kes on nii elavate kui ka surnute Issand, siis oleme me Tema kaudu osaduses ka oma lahkunutega. Siis oleme me ju kõik sellesama Jumala peopesa sees, ja surm on ainult ajutine vahesein. Nagu lükanduks, mis kord täielikult eemaldatakse,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jumalateenistusel surnute mälestuspühal, 26. novembril 2023.
Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Jes 43:1
Siin te nüüd olete – Kaja, Tiina, Marko, Meelis, Kadri, Helgi ja Maarika… Paljusid teie seast teist oskan ma nimepidi nimetada, teisi veel mitte. Need on nimed, mida teie ema ja isa omal ajal hoolega valisid. Vaatasid teile otsa ja vaagisid, kas te olete ikka Kaja või Tiina, Marko või Kadri moodi. Ja nagu nad siis otsustasid, on sind hüütud tõenäoliselt kogu elu.
Kas Sa mäletad, kuidas kõlas sinu nimi ema või isa huultelt? On sul veel kõrvus nende häälekõla, millega nad su nime laususid? Su abikaasa hüüdis või hüüab sind küllap pisut teise hääletooniga, õde-vend tõenäoliselt jälle pisut teisiti. Igaühel on oma hääletämber; üks ja seesama nimi – meie nimi – võib erinevate inimeste suust pisut erinevalt kõlada.
Kristlikus kultuuriruumis seostatakse nime panekut ristimisega. See seos on nii tugevasti juurdunud, et isegi nõukogude ajal, kui ristimine põlu alla pandi, kasutati seda sõna edasi just nime andmise tähenduses. Nüüdsel ajal ristitakse koguni tramme, laevu ning kiirabiautosid. Sellesuvises ,,Saarte Hääles“ on ühe loo pealkirjaks: ,,Uued kiirabiautod said ametlikult tööhobuste staatusesse ristitud,“ mida iganes see siis ka tähendama peaks. Ma oletan, et sõidukitele palutakse kaitset ja pannakse neile ühtlasi ka nimi.
Lapsele nimepanekuga on seotud igasugu vahvaid traditsioone. Keeleteadlane Andrus Saareste on sada aastat tagasi just Risti kihelkonna kohta kirjutanud:
,,Siin praegu veel komme, et enne ristimist last nime järele kutsuda ei tohita. Kui seda sünnib, hakkab laps vanemas põlves vargile“ (Saareste 1921, 425). Nimi valiti küll varem välja, aga seda hoiti ristimispäevani salajas. Just ristimise ajal sai see esmakordselt selgelt välja öeldud.
Miks see seos tekkis? Me teame ju, et ristimise tähendus on hoopis sügavam –ristimise läbi kingib Jumal inimesele oma tõotused ja pääste. See on Jumala leping inimesega. Aga just siit tuleb ka seos nimepanekuga. Ristimisel liidab Jumal enese külge konkreetse inimese – see on väga isiklik ja intiimne sündmus. Jumala leping inimesega on personaalne ja nimeline, ja nõnda nimetataksegi ristimisel inimest nimepidi. Nädal tagasi sai siin kirikus ristitud Amos Erik, enne seda Ludvig ja Lukas, Andri ja Luna Victoria. Läbi aastasadade oli kirikuõpetaja ühtlasi ka perekonnaseisuametnik ning kandis vastsündinud lapse ka kirikuraamatusse.
Piiblis öeldakse, et Jumal kirjutab meie nimed eluraamatusse.
,,Nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“
Jumal kutsub meid nimepidi, ja sellepärast me ei karda. Jumal tunneb meid nimepidi, kõige isiklikumal kombel, paremini kui ükskõik kes teine. Tõe huvides tuleb öelda, et inimese tutvus Jumalaga ei alga mitte ristimisel. Kirikuõpetaja kohtus lapsega esmakordselt tõenäoliselt küll altari ees talle kolme peotäit vett pealaele pannes. Jumal on inimesega seotud aegade algusest saadik. Nõnda ütleb laulik 139. psalmis: ,,Sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. …Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud…“
See on Jumal, kes nägi sind juba ja kes mõtleb sinu peale. See on Jumal, kes kutsub inimlast nimepidi, ja sellepärast me ei karda. Sest Tema on päästja. Ta on päästja nii elus kui ka surmas.
Tänaste kirikuliste seas on palju neid, kes on pidanud lõppeval kirikuaastal kogema midagi väga lõplikku. Pea igas pingireas on neid, kes on seisnud sel aastal puusärgi ääres ja püüdnud kuidagi hoomata, et üht väga kallist inimest enam ei ole. Ja mida see õieti tähendab – teda enam ei ole… Me hüüame ta nime, aga ta ei tule, ta ei vasta, ta ei viipa; ta ei naerata, ta ei ütle meile enam mitte midagi. Me kuuleme ainult oma häält, sest tema ei hüüa meid enam kunagi.
Haua ääres on kõlanud sõnad ,,Põrmust oled sa võetud, põrmuks pead sa saama…“ ja meie mõistus teab, et elavad inimihud saavad ükskord põrmuks. Tõsi, üha harvemad on need matused, kus hauda lastakse kirst, mille peale visata kolm peotäit mulda. See tundub liiga hirmus, urn on praktilisem ja võib-olla ka vähem hirmutav, aga see ei muuda tõsiasja, et elavast inimesest jääb alles vaid tuhk ja tolm. Meie kallid muutuvad mullaks. Ja nimi jääb alles ainult hauaplaadile ning meie mälestustesse.
Aga ikkagi ütleb Jumal: ,,Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“ Tema ei lakka inimest armastamast ega ka teda hüüdmast. Ta hüüab sind ja hüüab teda, keda sa taga igatsed.
Ta on Looja, kes on meid olematusest olemisse kutsunud – nõnda on meil elu. Ja sellesama Jumala hääl, Päästja hääl, kutsub meid välja ka kaduvikust. Tema on ülestõusmine ja elu, ja Ta on seda selleks, et anda elu ka meile. Surm ei saa meid lõplikult neelata, sest Jumal tahab oma armastatud lastega igavesti koos olla.
Piibel on täis kujundeid Jumalast kui isast ja inimestest kui Tema lastest. Minu enda jaoks on see kõikide kujundite ja sümbolite seast vist ka kõige kõnekam, sest ma suudan sellega kõige paremini samastuda. Jumal kui armastav ema ja isa ning meie kui Tema lapsed. Ja kui see võrdlus vähegi vett peab, siis on mõeldamatu, et kõigeväeline ema või isa laseks sündida sellel, et ühel hetkel tal neid lapsi enam lihtsalt pole. Me tahame näha oma lapsi enda ligidal ja teada, et nendega on kõik korras, ja nõnda on lood ka Jumalaga. Meie ei saa oma lapsi päästa, aga Jumal saab.
Ta on meid loonud igatsusest meie järele, ja see igatsus, see armastus ei saa otsa. Sellepärast on Ta teinud absoluutselt kõik, et meid surma ja kurja käest lunastada – et näha meid enese juures tervete, õnnelike ja terviklikena. ,,Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu’’ (Joh 3:16).
Ta on meid surmast päästnud, ja sellepärast saab Ta hüüda nimepidi surmast välja kõik need, kelle järel haud sulgunud on. Tõepoolest, haua veerel tuleb tõdeda, et ,,põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama,“ aga kolmandat peotäit heites tunnistame me oma usku – usku sellesse, et ,,põrmust äratab sind Jumal sind viimsel päeval jälle üles.“
Sest mitte surmal pole öelda viimast sõna, vaid armastusel. Ja nõnda hüüab Jumal inimlast nimepidi nii siia ilma sündimisel kui ka igaviku lävel. Ta hüüab meid olematusest olemisse, et Ta võiks olla koos meiega igavesti.
Me jääme ootama Issanda häält, mis hüüab meid haudadest üles enese juurde. Me paneme oma lootuse Jumala armule ning ootame taaskohtumist oma armsatega. Ja ühtlasi saab see olema palgest palgesse kohtumine oma Päästjaga.
Seniks aga elame koos Jumalaga. Sest kui meil on osadus Temaga, kes on nii elavate kui ka surnute Issand, siis oleme me Tema kaudu osaduses ka oma lahkunutega. Siis oleme me ju kõik sellesama Jumala peopesa sees, ja surm on ainult ajutine vahesein. Nagu lükanduks, mis kord täielikult eemaldatakse.
Elame koos Issandaga, sest üksnes Temal on igavese elu sõnad. Ja Tema on tee, mis viib läbi surma ellu. Aamen.
Foto: Karol Wiśniewski, Pexels.com
Jutlust saab järele kuulata Risti koguduse Facebooki lehel.
