Jutlus

Jutlus: jumalateenistus Risti kirikus 13. novembril 2022

By 16. nov. 2022november 29th, 2022No Comments

Risti kirik

Risti kiriku õpetaja Annika Laatsi jutlus eelviimasel pühapäeval kirikuaastas, 13. nov AD 2022

Vaata videot jutlusest Facebookis.

Tähendamissõna lesest ja kohtunikust. Luuka 18:1-8

1  Jeesus rääkis neile tähendamissõna selle kohta, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida:

2 „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi.

3 Samas linnas oli ka lesknaine, kes käis aina tema juures ja rääkis: „Kaitse mu õigust mu vastase vastu!”

4 Ja tükk aega kohtunik ei tahtnud. Aga pärast ta mõtles endamisi: „Ehk ma küll ei karda Jumalat ega häbene inimesi,

5 ometigi, kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma talle õiguse, et ta oma lõputu käimisega mind ära ei piinaks.””

6 Aga Issand ütles: „Te kuulete, mida see ülekohtune kohtunik ütleb!

7 Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates?

8 Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”

Piibel on hämmastav. Võiks ju eeldada, et see on kollektsioon ilusaid, südamlikke lugusid. Selliseid, mida kõlbaks igal ajal ka lastele ette lugeda, või mille motiive ristpistes patjadele tikkida. Jumal võiks ennast esitleda viisakalt, oma parimast küljest. See oleks mõistlik ja hea turundus.

Kehv mõte on turundada ennast läbi sellise võrdpildi nagu me äsja kuulsime. Kenad eeskujud küll – üks südametu, ülekohtune, häbitu kohtunik, teine kangekaelne, pealetükkiv, vaat et agressiivne lesknaine.

Lesknaistest on Piiblis palju juttu, Jeesus toob neid ühtepuhku näiteks. Lesknaised olid tollases ühiskonnas eriti haavatav inimgrupp. Neil polnud praktiliselt mingeid juriidilisi õigusi. Olla naine oli juba piisavalt kehv; nii näiteks ei kõlvanud naised kohtus tunnistajaks – sama hästi oleks võinud kutsuda tunnistama koera või hobuse. Naine oli eestkostealune, lesknaine oli aga oma eestkostjast ilma jäänud. Tollal polnud teadupärast ei pensioni ega haigekassat ega üldse mingeid sotsiaaltoetusi. Nii jäi lesel üle loota üksnes sugulaste armulikkusele. Lesknaine oli kaitsetu inimese sümbol.

See lesknaine oli aga pähe võtnud nõutada enesele õigust. Meile ei räägita siin, milles oli probleem või millise ülekohtu heastamist ta taotles. Me teame vaid seda, et ta oli veendunud, et õigus on tema poolel, ja ta käis ses asjas ikka ja aina inimese juures, kes pidanuks olema õigusemõistja.

Pidanuks, aga polnud. Too kohtunik oli ennasttäis ja südametunnistuseta. Ta tegi õigusemõistmisele pigem häbi.

Tema kohta öeldakse, et ta ei kartnud Jumalat ega häbenenud inimesi. Hea küll, Jumalat ei karda tänapäeval paljud inimesed, aga just neile, kes Jumalat ei karda, läheb inimeste arvamus enamasti vägagi korda. Inimesed üldiselt hoolivad oma mainest. Ei tea, kas see kohtunik oli nii heal järjel, et sai lubada endale mitte millestki hoolimist, või oli ta oma töös lihtsalt täiesti tuimaks ja ükskõikseks muutunud.

Tuimaks ja ükskõikseks muutumiseks ei pea olema heal järjel kohtunik. Oht tuimaks muutuda varitseb igaüht – oht, et teise inimese mure ei lähe üldse korda.

Ja vahel on tunne, et Jumalale ka ei lähe korda. On tunne, et Tema on ka tuim ja ükskõikne, üleolev suverään, keda lihtsalt ei huvita. Kes ei ole õigusemõistja, vaid ebaõiglus ise. Me tunneme end vahel nõnda. Ja on üsna hämmastav, et Jeesus on selle tunde sellisesse loosse põiminud.

Ta räägib leskedest, kellele tehakse liiga, sest ka meil on elus aeg-ajalt selliseid „leseaegu“, ning seda sõltumata meie suhtestaatusest. On aegu, kui me oleme nagu murtud tiivaga linnud, heitunud ja kodutud ning ilma lootuseta. On aegu, mis on täis tühjust või leina, mil me tunneme end trööstitult üksi ning kogu elu näib meist mööda voolavat. On aegu, kui keegi ei näi meid märkavat.

Ja siis hiilib ligi tunne, et ega Jumal ka vist ei märka. Ei kuule, ei näe, ei tee välja.

Kas Ta üldse sellest välja teeb, mis maailmas toimub? Kui Tema on, siis kuidas saab olla siin maailmas nii palju ebaõiglust? Miks Ta ei sekku, miks Ta ei muuda, miks Ta ei kuule meid? Jumala kohta võiks ju arvata, et Ta on mõjukas – vähemalt nii mõjukas nagu too kohtunik oma maailmas. Ent mis kasu on Tema mõjukusest, kui Ta ei hooli?

Luukas on selle Jeesuselt kuuldud loo kirja pannud, kuna ka tollal, mõnedki aastakümned peale Jeesuse ülestõusmist, tundis tagakiusamiste all kannatav kogudus, et Jumal ei võta neid kuulda. Tõepoolest, ka toona tundus Ta mõnikord ebaõiglase, tuima kohtunikuna.

Jeesuse tähendamissõnad ei ole peaaegu kunagi nunnud ega siledad. Neil on alati sees mingi konks, mingi nihestus või väike error. Nad ei sobiks mingiks kinkeraamatuks, kus on head soovid emale või sõbrale, kõik puha kuld ja ilus lugeda.

Jeesuse tähendamissõnad ei ole aga ka kindlasti mõeldud üks-ühele igapäevaellu üle kandmiseks. Nende lugude nihestatus mõjub ärritavalt ja provokatiivselt, ja nii see ongi mõeldud – meid harjumuspärasest mõtlemisest välja loksutama, meid stimuleerima. Need lood esitavad meile väljakutse. Selles loos on mitu iva. Kindlasti on siin kutse mitte loobuda. See on kutse astuda julge südamega ikka ja aina Jumala ette, kutse koputada Ta uksele ning kanda oma mure Tema ette.

Kui Sul on valus, siis räägi seda Jumalale! Kui sa tunned, et sa kannatad ülekohtu all, siis küsi ja nõuta õigust! Räägi Temaga! Pöördu Jumala poole, ära löö käega!

Ja pane tähele selle julge ja söaka lesknaise viisi – ta ei läinud manguma. Võib öelda, et tema, kes ta oli ühiskonnas täiesti marginaalne, seadusesilma kaitse alt välja jääv inimene, suhtles kohtunikuga ometi väärikusega, rääkides temaga ,,nagu mees mehega.“ See veider vanamoodne väljend on siin vägagi omal kohal, sest naisel ei sobinud siis nõnda rääkida. Nõnda rääkisid mehed omavahel. Ent see naine uskus oma väärikusse ning sellesse, et õigus võidab.

Nagu mõnigi muu tähendamissõna, ei ole tule siin loo iva – või ivad – välja mitte võrdlusest sarnasega, vaid lugu räägitakse vastandi kaudu. Julm kohtunik on sulaselge vastand sellele, millisena Jumal meile ennast on ilmutanud.

Tõsi, vahel näib, nagu kannaks Jumal mingit maski. Vahel on tunne, et Ta varjab ennast. Minu jaoks on elus väga oluline olnud vaadata vahel Jumala silmadesse – mõelda end Tema silmade sisse. Mõnikord on aga tunne, et Ta katab oma palge kinni ja ma ei näe Tema silmi. Näib, nagu oleks Ta pea ära pööranud.

Neil aegadel on vaja elus püsimiseks usaldust selle vastu, mida Ta on meile tõotanud. Vaatamata välisele olukorrale ning tundele, et Ta on pilgu ära pööranud, hoiab mind elus see jonnakas teadmine, et see ei saa olla tõsi, või vähemalt mitte viimne tõde – sest Ta on tõotanud olla meile armastav, halastav Isa. Ja kangekaelselt tahan ma oodata ning taga nõuda Tema tõelist palet. Tahan ära oodata selle, kui ma taas võin tunda enda ümber Tema rahu, ning tajuda, et kõik on Tema käes hoitud.

,,Palvetage ikka,“ öeldakse meile. Palvetage julgusega. Kusjuures lakkamatu palvetamine ei tähenda mingit lakkamatut vaga lobisemist. See pole võistlus, kus auhinna saab see, kes kõige kauem või kõige virtuoossemalt religioosset teksti esitaks või neid ,,õigeid sõnu“ teaks. Palve on ennekõike sisemine hoiak, Jumala poole pööratud pilk ja süda, mis ootab Temalt kõike head. See on usaldav teadmine, et lahendused tulevad Tema käest.

Mõnes mõttes on see passiivne hoiak, ootus ja avatud pihud, ja samal ajal on see täiesti aktiivne ja tegus elu, sest Tema toimetab keset seda tegusust ja loob meie kaudu oma tahet, oma riiki keset seda maailma.

Kas palvetades peab olema viisakas ja mõõdukas? Kas võib olla, et me palume liiga julgelt ja liiga suuri asju? Pigem on meie häda vastupidine – et me ei julge paluda suurelt, ei taipa paluda seda, mis on päriselt suur ja elumuutev.

Viimatises piibliringis kerkis üles küsimus, kas keegi meist on kogenud suurt imet, sellist tõelist jumalikku sekkumist. Jutt läks imelistele tervenemistele, kus jalutud on hakanud kõndima või on arstid peale koguduse eestpalveid hämmastusest käsi laiutanud, sest varasem vähidiagnoos on nagu käega pühitud. Suurteks imedeks peetakse neid, kus toimub midagi loodusjõudude ülest või kus Jumal näib rikkuvat omaenda loodud füüsikaseadusi.

Aga kas pole suurimad imed hoopis need, kui me tohtime olla tunnistajaks inimese elu muutumisele – elujõu ja tähenduse leidmisele, rõõmu tulekule inimese ellu, ja selle kõige kaudu ka inimsuhete uuenemisele? Uku Masing on nimetanud seda elusamuseks – see on see, mis sünnib, kui me laseme Jumalal endas tegutseda, ja see on imeline. See on tervenemine, mis on vähemalt sama oluline kui terve jalg või kops või maks. Sest see on osasaamine igavesest elust juba siin, siinsamas keset seda argielu.

Jumala vägi on see, mis meie seas tegutseb ja mägesid liigutab. Mäed võivad olla silmale nähtavalt suured, aga need võivad olla ka varjatud, ent siiski väga rasked. Jumala mõõdupuud on teistsugused kui meie omad, Tema näeb ka silmale nähtamatut. Meie ei tea tegelikult, mis on suur ja mis on väike.

Luuka rõõmusõnumis on seatud fookusesse sageli just pisikesed või need, keda peetakse tähtsusetuiks. Nemad tõstab Jeesus otsekui oma peopesal valguse ja soojuse kätte ning kingib neile väärikuse. Ta teeb pisikese suureks.

Ja nõnda on ka usuga. Sinu usk ei pea olema suur, ei kuidagi silmatorkav, veel vähem enesega rahulolev. Su pisikesest usaldusekübemest on küllalt – Jeesus ütleb, et mägede teisaldamiseks piisab sinepiiva suurusest usust. Leinavad naised võivad osutuda väekateks ja väikesed lapsed saada suurtele eeskujuks.

Me palume Jumala jätkuvat tulemist meie keskele ning jääme Tema suurte tegude ootele. Ning, oh üllatust, sageli sünnivad Tema suured teod läbi meie pisikese usu ja väriseva südame julguse. Aamen.