„Armununa oleme suutelised kogu maailma embama, me suudame teha asju, mille võimalikkusest meil seni aimugi polnud – kasvõi tagurpidisaltosid viskama. Armastus on kaugelt üle kõige, mida inimene kogeda võib – suurim ja ilusaim, mis maa peal leidub. Ja samas on armastus ohtlik. Armastuslood on need kõige ilusamad, aga sageli ka kõige kurvemad lood – armumised, mis lõpevad karidel, armastus, mis kohtab äratõukamist, põlgust, hüljatust või viha. Sest armastus läbib erinevaid etappe. Argipäevas hakkab tunduma, et muinasjutuprints ja -printsess on mõlemad päris tavalised inimesed. Ehmatavalt tavalised,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses pühapäeval, 23. oktoobril 2023.
Markuse evangeelium 10,2-9
Ja Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid temalt teda kiusates: „Kas mees tohib lahutada oma naisest?” Aga tema vastas neile: „Mida Mooses teil käskis?” Nemad ütlesid: „Mooses lubas kirjutada lahutustunnistuse, kui tahetakse naisest lahutada.” Jeesus ütles aga neile: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole 8 ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”
,,Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!“ Need sõnad on kõlanud siin kirikus aastasadade jooksul lugematu arv kordi. Reeglina ikka pühalikel puhkudel, laulatuse aegu, kui kaks inimeste teineteisele Jumala ees oma jah-sõna ütlevad ja seejärel õnnistusega siit oma ellu astuvad. Täna kuuleme neid Jeesuse sõnu pühapäevaste kirikulistena, mõned meist õnnelikus abielus olles, mõned lahutuse läbi teinuna, mõned teineteist leidnuna ja ometi otsustamatutena sinna-tänna pendeldades. Mõned meist igatsevad inimest, kellega oma elu jagada. Mõnel on meeles veel viimase koduse tüli käigus kõlanud sõnad või kestev vaikus, mis paneb küsima, kui kaua nõnda üldse edasi saab minna. Ja siis võib olla neidki, kes leinavad oma lahkunud kaaslast, kelle surma järel tunnevad nad end pidetu ja üksildasena. Ja kusagil kirikust mitte väga kaugel võivad olla lapsed, kes kannatavad selle all, et nende vanemad on lahku läinud, või kes kannatavad selle all, et nende vanemad vaatamata pidevatele tülidele ja mürgisele kooselule millegipärast lahku ei lähe. Me kõik kuuleme Jeesuse sõnu ,,Mida nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.“ Need sõnad vallandavad meis erinevaid tundeid ja mõtteid suuresti vastavalt sellele, mis olukorras me ise oma elus oleme või millest me oleme läbi käinud. Püüame siis ühelt poolt nende tunnetega ja teiselt poolt selle ajaloolise tekstiga koos teele asuda.
Küsimus, kuidas tulla toime ühise eluga, on sama vana kui inimkond ise. Sest üks, mis kindel – lihtne see ei ole. Mis on selles kooselus lubatud ja mis mitte ning millal tohib sellest taanduda? Just seda tulid variserid Jeesuse käest küsima. Kas mees tohib lahutada ennast oma naisest? Kuues käsk ütleb ju täie selgusega: ,,Sina ei tohi abielu rikkuda!“ Variserid teadsid seda une pealt.
Ometi tundub, et sellest lühikesest käsust jäi inimeste eluaegse kooselu reguleerimiseks juba toona väheks. Tuli ette lahendamatuid ebakõlasid ja mõrasid, ja nende tarvis kujunesid erireeglid. Variserid toetuvad sellele, et „Mooses lubas kirjutada lahutustunnistuse, kui tahetakse naisest lahutada.” See oli toona, patriarhaalses ühiskonnas, meeste eriõigus. Naine oli pigem ese, objekt, millest oli võimalik juriidiliselt korrektsel moel vabaneda.
Mis on abielus mehele lubatud, küsivad need oma õiguses üsna kindlad mehed Jeesust proovile pannes ehk kiusates. Juba nende küsimus on reetlik. See sisaldab arusaama, et abielu või kooselu on midagi püünise-laadset. Küsimus on sel juhul, kui kaugele ma võin minna, ilma et satuksin konflikti Jumala püha tahtega. Kui kaugele võin ma minna, et lubatavuse piires oma elu võimalikult mugavaks teha.
Jeesus vastab neile väga konkreetselt ja selgelt: ,,Mooses kirjutas teile selle käsu teie kõva südame pärast.“ See on trööstitu sõnum sellest, et see on kõvade, kalkide südamete maailm. Inimsüda võib olla kivistunud, nii et see ei lase ennast pehmendada. Just sellepärast on Jumala loodud imelises maailmas tulnud luua ka teistsuguseid seadusi ja sätteid.
Kalkide südametega inimeste hõõrumisi ja kokkupõrkeid pole mõnikord võimalik lahendada muud moodi kui üksnes selle maailma õigussüsteemi abiga. Sest kalgistunud südamete kooselus võivad pidevad kokkupõrked purustada mitte ainult kaht osapoolt, vaid ka väikesi inimesi, kes kunagi armastusest sündinud.
Aga kust ometi tulevad sellised kalgid ja külmad südamed? Südamed, mis on muutunud teise suhtes tundetuks ja mõtlevad eelkõige endale?
Meie armastuslood algavad ju sootuks teisiti: süda süttib armutules, süda peksleb me sees, see täitub ülevusest ja õrnusest, me muutume parimaks versiooniks iseendast. Me oleme hellasüdamelised, tähelepanelikud ja õrnad. Armununa oleme suutelised kogu maailma embama, me suudame teha asju, mille võimalikkusest meil seni aimugi polnud – kasvõi tagurpidisaltosid viskama. Armastus on kaugelt üle kõige, mida inimene kogeda võib – suurim ja ilusaim, mis maa peal leidub.
Ja samas on armastus ohtlik. Armastuslood on need kõige ilusamad, aga sageli ka kõige kurvemad lood – armumised, mis lõpevad karidel, armastus, mis kohtab äratõukamist, põlgust, hüljatust või viha.
Sest armastus läbib erinevaid etappe. Argipäevas hakkab tunduma, et muinasjutuprints ja -printsess on mõlemad päris tavalised inimesed. Ehmatavalt tavalised. Sellised, kel on samamoodi nõrgad kohad nagu meil, ainult et natuke teise koha peal. Selgub, et ka see teine, kes mu südame põlema süütas, on piiratud inimene oma haavade ja armidega, oma plekkide ja veidrustega, mis mulle ei meeldi ja mida mul on raske taluda. Ja siis algab suhtevõitlus, kus me püüame teist inimest oma ettekujutusega vastavusse viia ja kus pisiasjad hakkavad meid torkima nagu nõelad. Ja kui me sellega ei tegele, kui me oma suhtesse ei panusta ning selle suhte ja iseendaga tööd ei tee, võime me ühel hetkel enesesse sulguda. Ja süda hakkab vähehaaval kalestuma. See võib olla päris karm ja piinarikas teekond. Üheski muus situatsioonis ei koge me süüd ja läbikukkumist, pettumusi ja haiget saamist nii vahetult kui selles kõige lähemas suhtes, mis algas kunagi nii kaunilt.
Mis saaks sellises vaevases olukorras muutuse tuua ja meie silmi avada? Paariterapeudid lähevad sel puhul elukaaslastega tagasi sinna punkti, kus nende armastus alguse sai. ,,Meenutage seda paika, kus te esimest korda kohtusite. Mis teid teineteise juures vaimustas? Mis oli teise juures see, mis sünnitas teis unistusi ja lootusi? Miks te otsustasite jääda teineteise kõrvale?“
Just nagu hea paariterapeut läheb ka Jeesus siin loos tagasi algusesse. Ta meenutab kooselu ürgset alguslugu, jutustust Aadamast ja Eevast. See lugu, nagu ka paljudki teised Piibli lood, saab mõistetavaks ainult siis, kui me märkame selles pisut ka iseenda lugu.
Jumal paneb Aadama elama paradiislikku aeda. Me võime kujutleda rikkalikke viljapuid, allikaid ja neist voolavaid kärestikulisi jõgesid, lõputult lilli ja kaunidust. Ja ometi on Aadam kurb. See on üksindus, mis ei lase tal kõigest heast rõõmu tunda. Tal puudub see teine, kellele öelda Sina. Jumal vangutab Aadama kurbust nähes pead ja asub tegutsema, öeldes: ,, Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” Ta loob lugematul hulgal imelisi loomi – muuhulgas grislikaru, ämbliku, orangutani ja kõik need teised – aga Aadama süda ei hakka kiiremini põksuma. Siis loob Jumal talle teise inimese, kes on temaga samaväärne. Ja see on täistabamus, sest see ta on – tema, keda Aadam igatsenud on! Hüvasti, üksildus! Maailm saab teise näo, ja Aadam ise saab selle suhte läbi teiseks – alles nüüd saab neist kahest inimene. Ja seepärast, öeldakse seal loomisloos, jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks ihu. See on midagi, mis ei saaks olla enam intiimsem, sügavam, jäägitum. Kaks täiesti erinevat inimest, kaks erinevat elulugu oma erinevate unistuste, soovide, ihade ja harjumustega võivad saada üheks. Inimlikult võttes võimatu saab Jumala õnnistusega võimalikuks. Hämmastav ja hinnaline kingitus, mis saab alguse Jumala armastusest inimese vastu. Ja vaata, see oli väga hea, öeldakse meile. Nõnda peab see olema ja nõnda ka jääma
,,Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.“ Kuidas neid Jeesuse lausutud sõnu kuulata? Kas see on karm käsk kirikuõiguse vallast? Etteheide või ähvardus neile, kel see õnnestunud pole? Parool või loosung, mille abil visalt vastu pidada? Vaevalt küll.
Pigem meenutab Jeesus meile uuesti Jumala imelist kingitust. Sest kuigi ka Aadama ja Eeva suusad läksid kohati üsna kõvasti risti, ei tühistanud Jumal oma võrratut nõu ega võtnud neid teineteiselt ära. Ta ei ole lakanud loomast inimesi, Ta ei ole lakanud juhtima neid nõnda, et nad teineteist märkavad ja ära tunnevad. Ta ei ole pidurdanud armunud südameid ega takistanud neid kiiremini põksumast isegi kui see on toonud kaasa mitte ainult rõõmu, vaid ka valu ja pisaraid. Sest Jumal näib olevat jätkuvalt veendunud, et inimesel ei ole hea üksi olla ja kõige õnnelikum on inimlaps siis, kui ta leiab selle teise – selle Sina – kellega keset seda elu üks olla.
Ja sellepärast ei lakka ka meie lootmast ja võitlemast, et armastus jääks. Usk on sealjuures see, mis laseb meil maha panna täiuslikkuse ihaluse ja koorma. Usk aitab meil mõista ennast kui poolikuid, puudulikke inimesi, keda Jumal sellistena ometi armastab ja vastu võtab. Ja seesama äratundmine aitab meil mõista ka teise inimese poolikust ning teda sellele vaatama – või siis just ka sellele vaadates, tema poolikuse ees mitte silmi sulgedes – armastusega kohelda ja vastu võtta.
Jeesuse sõnad tuletavad meile meelde, et Jumala armastus saadab meid. Just selles on laulatuse ja õnnistuse ehk siis kristliku kooselu võimas vägi: teadmises ja usalduses, et sellel ilmvõimatul teekonnal oleme me pealtnäha kahekesi, teineteise hooleks jäetud, ja ometi on meie suhtes kohal ka too kolmas – Jumal ise. Ja seal, kus meie armastus argipäeva kõleduses pisut viledaks kulub, on Tema ligi oma armastusega. Meie saame sealt ammutada.
Seal, kus meil on tunne, et no kaua ma ikka saan andeks anda, on kohal Tema oma kannatlikkuse ja armuga, ja näe, me saame uut lootust, uut jõudu, uut leebust ja armastust, nii et süda muutub märkamatult jälle pisut pehmemaks.
Siinkohal tuleb paar asja ära klaarida. Neid ja teisi sarnaseid Piibli kirjakohti on aegade jooksul ka kurjasti tarvitatud, ja nimelt selleks, et hoida koos abielusid, mis ei ole oma sisult ammu enam abielud või pole seda õieti kunagi olnudki – isegi kui neid on sõlmitud Jumala nimel. Pean silmas abielusid või kooselusid, mis on juba ära rikutud vaimse või füüsilise vägivalla poolt. Sest vägivaldne suhe on Jumala kingituse rüvetamine, ning sellest tuleks otsida väljapääsu võimalikult ruttu ja lõplikult. See on olukord, kus tuleb tõesti süda kõvaks teha ja nelja tuule poole kaduda. Ja selles olukorras tuleb hoolt kanda, et süda nädal aega hiljem uuesti pehmeks ja haledaks ei muutuks. See on kõigi osapoolte, nii ohvri ja nooremate pereliikmete kui ka vägivallatseja enda hüvanguks, sest ainult see saab teha lõpu vägivallale ja inimväärikuse jalge alla tallamisele.
Ja teine asi, mis kõnetab ka mind isiklikult. Minust tunduvalt targemad inimesed on seda teksti käsitledes rõhutanud, et Jeesuse sõnad ei ole mõeldud piitsutamaks neid, kelle abielu on kunagi purunenud või on praegu karidele jooksmas. Me elame katkises maailmas ja oleme kõik ühel või teisel kombel mõrased inimesed. Lahutus kui viimane väljapääs võib parimal juhul olla tõeliseks meeleparanduseks – selliseks, kus kaks inimest tunnistavad teineteisele, et vaatamata kõigile püüdlustele ei ole neil õnnestunud teineteisega nõnda elada, et nad Jumala kingitust tõeks elaksid. Meeleparandus on aga alati õnnistuseks, isegi siis, kui kooselu päästa ei õnnestu. Kahe inimese omavahelist suhet ja nende kummagi suhet Jumalaga parandab see tingimata ning võib sellisena olla viimselt õnnistuseks ka lastele.
Lahutus ei ole aga meeleparandus ja selles ei ole õnnistust, kui ma ka lahutades tegelen eneseõigustusega. On tõsi, et tangot tantsitakse kahekesi ning oma süü on enamasti mõlemal poolel, aga mina vastutan oma tegematajätmiste, oma isekuse, oma suutmatuse, hooletuse ja armastuse puudumise eest. Ja selles olen süüdi mina, mitte keegi teine.
Me tohime seda tunnistada – meie, patused inimesed – sest meil on armuline Jumal.
Ning mis peamine – kõiges, mis meil õnnestub, ja kõiges, milles me läbi kukume, oleme me juba ammu hoitud Jumala peopesa sees. Ja seal leiame me end olevat koos teiste patuste, Jumala poolt armastatud inimestega, kellel pole üksteise ees paremust ega edumaad.
Kõigega, mis Jeesus teeb või ütleb, on Ta koos meie, ebatäiuslike inimestega – meiega ja meie heaks. Ta mõistab ja teab neid, kelle abielu on kaugel täiuslikkusest. Sellepärast meenutab Ta meile Jumala imepärast kingitust, mis laseb näha imelist soojust ja sära ka selles, mida me peame argipäeva halluseks. Ja Ta kingib meile oma Vaimu kohalolu, mille üheks imeliseks toimeks on elustada südameid. Elus süda ei ole kunagi kõva ega kalk. See on lihaseline ja tuksuv, tugev ja õrn. See on süda, mis on tundnud ära Jumala armastuse ja elab seda oma puudulikul kombel tõeks keset seda maailma, keset neid inimesi, kes meile kingitud on. Aamen.
Jumalateenistust võimalik järele vaadata Risti kiriku Facebooki lehelt.
Foto: Justin Groep, Unsplash.com
