„Millest süda täis, sellest kõneleb suu. Ehk et meie sõnad, meie väljaütlemised peegeldavad seda, mis toimub meie sees. Meie südames. Paigas, kus on meie mõtted ja meie tunded. Meie olemust. Nii saabki selgeks, et isegi kui me püüame endas peituvat ilustavate kõnedega varjata, siis ometi meie sõnades saab see ühel hetkel avalikuks. Kas see, mis meie huulilt lendu läheb, õnnistab või neab? Kas ta halvustab või hoolib? Kas see, mida ütleme, teenib Jumalat ja ligimest?“ küsis Saku koguduse abiõpetaja Ariel Süvari oma jutluses Risti kirikus pühapäeval, 27. augustil 2023.
Lugemine püha Matteuse evangeeliumist 12. peatükist
Matteuse 12:33–37
Kui puu on hea, siis on ta viligi hea
Jeesus ütles: „Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”
See on püha evangeelium.
Need Jeesuse sõnad kõlavad vastuseks variseridele, kes süüdistavad teda koostöös hingevaenlasega. Vastuolu selle parteiga on Jeesusel jätkuv. Nende eesmärk tundub olevat Jeesust igal võimalikul juhul kompromiteerida, alavääristada, vähendada. Otsida vigu.
Alati on lihtne näpuga näidata: nemad on sellised või teevad asju valesti.
Variserist on saanud silmakirjalikkuse sünonüüm: räägib ühte ja teeb teist. Ise seab teistele norme aga ise samal ajal rikub neid. Ja seda isegi vaatamata tõigale, et nende inimeste algne eesmärk oli ikkagi hea – nad soovisid teha asju nii nagu on õige Jumala silmis.
Olgem ausad: lüües lahti selle nädala lehed, kust vaatavad meile vastu intrigeerivad ja mõnikord jõuetuks tegevad skandaalid, siis me mõistame kohut. Meie huulile tõusevad kiired hinnangud. Ma isegi ei taha rohkem vihjata: ka vastavat näidet tuues, mõeldes tänastele päevapoliitilistele sündmustele astun ise variseri kohale. Annan hinnangu. Mõistan kohut. Ütlen välja asju, mis ei ehita üles, mis ei tule pikemas perspektiivis kasuks ei mulle ega kellelegi teisele. Ja kuigi ma täna ei aja äri Venemaal, siis leidub minu nö musta pesu hulgas küll ja veel asju, mille üle oleks põhjust kohut mõista.
Selliselt saab ilma sügavama järelemõtlemiseta selgeks, et variserid ei piirdu ühe seltskonnaga kuskil kaugel Vahemere maal. Varisere leidub kõikjal. Leidub poliitikas, leidub kultuuris, leidub lihtsalt kohvikus, kuid olgem ausad – leidub ka täna siin. Meis igasühes võib peituda nii mõnigi kord variser.
Jeesus räägib puust ja viljadest. Ka meil kasutatakse teemaga korreleeruvat kõnekäändu: millest süda täis, sellest kõneleb suu. Ehk et meie sõnad, meie väljaütlemised peegeldavad seda, mis toimub meie sees. Meie südames. Paigas, kus on meie mõtted ja meie tunded. Meie olemust.
Nii saabki selgeks, et isegi kui me püüame endas peituvat ilustavate kõnedega varjata, siis ometi meie sõnades saab see ühel hetkel avalikuks. Kas see, mis meie huulilt lendu läheb, õnnistab või neab? Kas ta halvustab või hoolib? Kas see, mida ütleme, teenib Jumalat ja ligimest?
Ilmselt ei ole saladus, et väljaöeldud salvav märkus või halvustav kommentaar hakkab väga kiiresti oma elu elama. Justkui üks väike, kuid kiiresti kasvav monstrum, kes kogub üha jõudu. Halvimal juhul võttes õuduste mõõtmed, mis vaatavad meile vastu tänasest Ida-Ukrainast.
Paratamatult on halvakspanu ja kiirete hinnangutega palistatud vaidluse tagajärjeks mõlema poole solvumine ja ärritus. Ja sageli ei lõppe see sellega. Täna öeldud halb märkus oma kaaslasele võib tuua kaasa üha uusi riide ja vastuolusid. Jaakobuse kirja tähelepanek „Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!“ on kõike muud kui ebatäpne.
Aga Jaakobus jätkab halastamatult: „Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.“ (Jk 3:5-6)
Sõnadel on tagajärg. Meile kõlab hoiatus tähele panna, mida me ütleme. Iseenesest lihtne ja sirgjooneline mõte!
Mõeldes tagasi võrdumile heast ja halvast puust tuleb siiski olla ettevaatlik. Siin ei kutsuta meid mitte mingil juhul kohtuniku rolli: arutlema selle üle, kes või mis on hea või halb puu. Ei. Kohtunik on alati Jumal. Meid hoiatatakse olemast variser. Olemast see, kes annab kiireid hinnanguid. Nemad, hirmutatuna Jeesuse positsioonist, andsid hinnanguid. Võimalikult kriitilisi. Ainult selleks, et Jeesust vähendada ja ennast suurendada.
Pigem kutsutakse meid täna end läbi katsuma. Tähele panema seda, mida me ütleme, kuidas me ütleme, mis on meie motiiv.
Mul on mõnikord kiusatus internetis kommenteerida. Mõnikord ka mõnele ärritavale kirjale vastata. Õnneks tihti – ja mida aeg edasi seda rohkem – suudan ma oma iha taltsutada. Tihti juhtub, et olen kirja valmis kirjutanud, aga siis küsin endalt, mis eesmärki see teenib. Kui ma selle välja ütlen, siis kas see tuleb õnnistuseks või kasuks? Enamus tühje mõtteid on öeldud välja eesmärgiga ennast upitada ja teisi paika panna.
Selliselt tuleks ka täna keskenduda rohkem 33. ja 35. salmi esimestele pooltele: „kui puu on hea, siis on ta vili hea“ ja „hea inimene võtab heast varamust head“.
Kui lihtne on kritiseerida, kuid kui keeruline on märgata ja ütelda ilusaid asju. Sa näed hea välja. Sa oled tubli. Sa oled tähelepanelik. Sul on hea huumorimeel. Sa oled nii hooliv. Su naeratus paneb ka mind rõõmustama. Sa saan nii hästi hakkama. Olgem ausad, sarnased väikesed komplimendid inspireerivad. Need on midagi sellist, mille mõju ulatub kaugemale. Need panevad naeratama ja hästi suhtuma ka järgmistel kohtumistel.
No nüüd kõlab mu jutt õõnsa loosungina „Hakakem heaks!“. Oh, oleks vaid see nii lihtne. Inimene ei saa end Münchhauseni kombel ise juukseidpidi soost välja tõmmata.
Alles siin me jõuame tänase teenistuse peateemani: Jeesus – meie aitaja. Ükskõik kuidas ma ka ei püüaks oma suud ja keelt talitseda, pean ma tunnistama, et see ei ole alati hea, mis sealt välja tuleb. Niisiis kõlab manitsus pigem kutsena meeleparandusele. Kutsena alanduma. Kutsena Jeesuselt abi otsima. Ma vajan täna Jeesust, kes andestaks minu tühjad sõnad. Kuid veelgi enam, ma vajad sedasama vaimu, kelle abil tegutses Jeesus. Ma vajan Püha Vaimu, kes puudutaks, kes elavdaks, kes annaks igatsust ütelda oma kaaslastele, minu ümber asetatud inimestele, õnnistavaid sõnu. Julgustavaid sõnu, ülesehitavaid sõnu. Jeesus on meie aitaja. Ka täna tahame Tema ette alanduda. Tahame paluda, et Tema tuleks ja tervendaks seda, mida meie oleme rikkunud. Mida meie oleme halvustavalt hinnanud. Kus oleme oma väljaütlemistega teisi, aga ka seeläbi ennast hävitanud.
Algava nädala juhtmõte on: „Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära“ (Js 42:3). Jumal tuleb meie nõtruses meile appi. Tema on see, kes annab meile märku meie puudusest ja kutsub meeleparandusele, kuid samal ajal on Ta ka see, kes tahab meid parandada tervendada. Panna meie keelt rääkima uusi sõnu – õnnistavaid Sõnu. Aamen.
Jutlus on järelvaadatav Risti kiriku Facebooki lehel.
