„Inimese patt ei ole ennekõike selles, mida kõike on ta teinud või tegemata jätnud. Patune on see, kes on Jumalast kaugel – kelles ei ole seda, mis on Jumalast, kelles ei ole headust, halastust, valgust. Patune on iga inimene, ja igaühel meist on võimalus haarata Jeesusest kinni ning leida hingamist oma hingele,“ rääkis Risti kiriku õpetaja Annika Laats jutluses 13. augustil 2023.
Luuka 7:36-50
Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.
Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!”
„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.”
Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.”
Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!” Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?” Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Üks lugu räägib surivoodil olevast professorist, kelle juurde tulevad jumalaga jätma nii ta pereliikmed, kolleegid kui ka mitmed doktorikraadiga õpilased. ,,Teie lahkumisega kaotab teadus oma suure tähe,“ tõdeb üks tema teekaaslastest. ,,Te olite eeskujuks tervele ülikoolile,“ kostab teine. ,,Me hakkame puudust tundma Sinu headusest ja heldekäelisusest,“ kurdab surija poeg. ,,Sa oled kinkinud mulle nii palju armastust,“ sõnab pisarates abikaasa. Vana mees kuulab kogu seda kiitust ja tänu vaikides, ajab siis end voodis viimase jõuga istuli ja käratab: ,,Aga minu tagasihoidlikkus? Ärge unustage minu alandlikku meelt ja tagasihoidlikkust!“
Ka tänane lugu kõneleb alandlikkusest ja suurelisusest ehk kõrkusest. Fookuses on kaks inimest, kes kohtuvad Jeesusega. On üks nimetu naine, kellest me saame esimese hooga teada ainult seda, mida teab tast kogu linn – et ta on patune naine. Mingil kombel on ta üldtunnustatud moraali ja sündsuse võrgusilmade vahelt välja libisenud. Me ei tea, mis on ta elus juhtunud. Ometi võime me kujutleda, kui nukker on ta elu põlglike pilkude kadalipus. Halvakspanu ja väljatõugatus. Ja sügaval südames ahastus sellepärast, mis temast saanud on. Igatsus armastuse ja hoituse järele. See naine teab, et tal pole mitte midagi, mille üle uhkust tunda.
Ma ei saa mööda ühest seigast, mis mulle selleks jutluseks valmistudes osaks sai. See pole küll loo keskmes, ent osaks saanud üllatust tahaks jagada ka teiega. Selle looga käib kaasas mingi eeldus, et see naine oli prostituut. Nii on seda sajandeid arvatud, ja nii oli see teadmine jõudnud ka minuni. Aga kust see võetud on? Luukas seda ei nimeta. Tõsi, naine võis seda olla, aga seda ei väida ei Luukas ega Luuka teadmise kohaselt ka Jeesus. Ometi on patuse naise all mõeldud ikka seksuaalselt kõlvatut naist. Ometi võib patune inimene olla ka salakaval, õel, upsakas, isekas, kade, ahne, ükskõikne, ülbe, kollaborant, reetur, hangeldaja ja veel väga palju muud.
Küllap kõnetas see avastus mind eriliselt sellepärast, et olen viimastel nädalatel sattunud lugema mitut II MS jutustavat romaani, kus natside lüüasaamise järel maksavad kohalikud kätte oma kaasmaalastele. Ja kelle peal nad oma viha ennekõike välja elavad? Naiste peal, kes on olnud lähedases läbikäimises vaenlasega. Seksuaalne patt, mille taga oli väga sageli ka armastus, mis ei hooli sellest, et selle maailma võimsad on mänginud nad üksteise vastasteks. Ja väga sageli oli nende suhete taga kohutav vaesus, vastutus oma laste ees, kellel need emad ei saanud lasta nälga surra. Jah, nende seas olid naisi, kelle mehed võitlesid või hukkusid rindel vabaduse eest võideldes, ja mõnikord salgasid nad ennast maha just sellepärast, et jääda ellu ja hoida elus oma lapsi. Kui võit oli käes ja vaenlane taganema sunnitud, rakendus omakohus paljudes Euroopa maades – neid naisi häbistati, vedades neid alasti läbi linna, nende peale sülitati, nad rivistati üles, ja nende pead aeti turuväljakutel paljaks.
Hämmastav on siin see, et samamoodi ei pandud häbiposti mehi, kes kasutasid seksuaalselt ära vastaspoole naisi. Või neid, kes tegid natsidega kavalat kaubanduslikku koostööd – kes hangeldasid või kasutasid nende mõjuvõimu ja kes rikastusid nõnda, et said sellele varandusele üles ehitada ka oma edasise eduloo ajal, kui vaenlane oli maalt ammu välja aetud. Kes rikastusid ja kogusid mõjujõudu koostöös natsidega, koostöös nõukogude võimuga jne jne. Kas praegu on asjad teistmoodi? Miskipärast ei tule meelde, et ajalehtedes oleks suuri fotosid ja lugusid nendest, kes on mööda hiilinud Venemaale seatud sanktsioonidest ning jätkavad majanduslikult vägagi tulusat, moraalselt aga läbinisti kõlvatut äri ning kes ajavad kokku rikkust, mille varal elavad lahedat elu veel ka nende lapselapsed.
Miskipärast rahuldab pealtvaatajate himusid paremini ikka arutelu ja kohtumõistmine kõige selle üle, mis puudutab inimeste elu üht kõige intiimsemat sfääri, millega ei tohiks kõrvalseisjatel eriti palju pistmist olla. Eks vast sellepärast nimetataksegi seda intiimeluks.
Luuka kirja pandud lugu on tolle naise jaoks väga isiklik, kogu tema elu puudutav kohtumine. Meie suhe Jumalaga on oma sügavamalt olemuselt samuti ääretult intiimne. Olles kuulnud, et Jeesus on linnas, läheb ta kontvõõrana lauda, kuhu teda pole kutsutud ja kuhu teda ka kunagi ei kutsutaks. Talle ei lähe korda see, et nii ei kõlba, et ta põhjustab sellega skandaali. Ta läheb joonelt Jeesuse juurde, heidab ta ette põlvili, haarab tast kinni ja nutab nõnda, et ta pisarad pesevad Jeesuse jalgu. See naine, kes on pead püsti hoides ja sirge seljaga pidanud kõndima kõigi põlastavate pilkude keskel, nutab nüüd end tühjaks kõigest valust, mis temas on.
Auväärsed kohalolijad on hämmingus ja ärritunud. Milline häbematus, milline ennekuulmatu käitumine! Ometi läheb asi veel hullemaks: naine vallandab oma pikad juuksed, et kuivatada Jeesuse jalgu, ta suudleb neid, ta kallab need üle mürriõliga, mis on ilmselge mõttetu raiskamine.
See pole lihtsalt näotu, vaid terve skandaalide pundar – see naine astub üle igasugustest konventsioonidest. Naised ei käi seal ühiskonnas iseseisvalt väljas, nad ei tohi ilma oma abikaasata tulla teiste meeste seltskonda, nad ei või iseseisvalt mingeid aktsioone korraldada! Nad ei tohi võõrast meest puudutada! Nad ei tohi paljastada oma pead, ükski täiskasvanud mees peale nende abikaasa ei tohi näha nende juukseid!
Mitmed neist tavadest kehtivad ka täna nii ortodokssete juutide kui ka islamiusuliste seas. Neis igaühes on oma iva, ning ei ole minu asi neid kombeid arvustada. Jeesus ei kiida ega laida naist normidest üle astumise eest. Tema näeb seda, mis naisega toimub – seda, mis on tolle inimese südames.
Naine tuleb Jeesuse juurde täis lootust: ,,Tema ei heida mind kõrvale, Tema ei suhtu minusse kui viimsesse nartsu.“ Jeesuses saab naisele osaks Jumala armastus, kaastunne ja halastus. Ta kogeb, et teda on tingimusi seadmata vastu võetud. Ta kogeb andeksandi ja teab, et see on tema võimalus elada. Ja ainus, mida ta nüüd soovib, on Jeesusele oma armastust väljendada ja teha Talle head.
Pealtnägijatest läheb see kõik kuidagi mööda. Nemad on nördinud ja vangutavad halvakspanus pead. Kuidas laseb Jeesus millelgi niisugusel sündida?? Temasugune võiks ju aru saada, millise inimesega on tegemist?! Kui Ta ei mõista toimuvale hinnangut anda, ei ole Ta üks meie seast – Ta ei saa aru, mis kõlbab ja mis mitte. Jeesuse käitumine, tema reaktsiooni on võõrustaja jaoks ehk isegi suurem pettumus kui selle naise odavad trikid.
Ja siinkohal pöördub meie pilk teise inimese, õhtusöögi peremehe Siimona poole. Siimon on lugupeetud mees. Ta kuulub variseride hulka. Selles, et variser on meie keelepruugis muutunud silmakirjalikkuse sünonüümiks, on oma osa sajanditepikkusel juudivaenulikkusel ehk antisemitismil. Meil tasub silmas pidada, et variserid olid jumalakartlikud ja targad mehed – see oli juutluse vagadus- ja õpetusharu liikumine, religioosne rühmitus, mis püüdles õige ja puhta elu poole. Nende elu alustalaks olid Moosese raamatud, ja nad olid veendunud, et Jumala seadust täpselt täites saab kaasa aidata pääste saabumisele. See tähendab, et nad püüdlesid ennastsalgavalt parema ja õiglasema ühiskonna poole. Jah, nad tegid seda omal moel, oma arusaamadest lähtudes. Aga me kõik teeme seda omal moel, oma parimast äratundmisest lähtudes. Siimon oli veendunud, et ta ajab õiget asja ning näitab ka selle naisega suheldes välja, mida ta peab õigeks ja mida täiesti lubamatuks ja valeks. Ta püüdis oma elus selgeid jooni tõmmata, ning oli kindel, et tema on õigel pool joont.
Naine oli oma eluga astunud valele poole. Õigel ja valel, mustal ja valgel ei saa olla ühisosa, sest vastasel korral on kõik hall. Ja siis ei ole jumalariik. Siis läheb maailm hukka. Ja seda ei saa lubada ei tolle aja ega tänapäeva siimonid.
Too tollane Siimon oli Jeesuse külla kutsunud. Külalislahkus, iseäranis aga rabide ehk õpetajate võõrustamine oli rahva seas tunnustatud kaunis tava. Ent kogu lugupidamise ja viisakuse juures käitub Siimon ometi distantseeritult. Ta täidab kommet, aga näib, et tema süda ei ole kohal. Nõnda jätab ta pesemata külalise jalad ning andmata tervitussuudluse – võib öelda, et ta teeb vaid vajaliku miinimumi. Kokku hoida annab ka külalise värskendamiseks mõeldud salvimisõli pealt. Vaid mõõdukas õhtusöök, ja külalislahkusega on siis asjad kombes.
Ometi lähevad asjalood teisiti. Tolle naise käitumise tõttu ei tule mõõdukalt jahedas õhkkonnas peetud söömaajast midagi välja. Siimon peab end taltsutama, et toda halva mainega naist kohe tema saabumisel mitte välja visata. Ennekuulmatu, et midagi sellist sünnib tema oma kodus! Edasine asjade käik täidab Siimona põlgusega juba ka Jeesuse vastu.
Jeesus näeb peremehe raevu. Ta näeb, kuidas Siimon läheb lukku – otsekui langeks rulood ette ja takistaks Siimonal mõistmast Jumala armu.
Jeesus näeb, mis tema südames toimub, ent ometi ei tõuka Ta Siimonat ära. Ta isegi ei pahanda temaga, ei kutsu teda avalikult korrale sellepärast, et ta seda naist – ning nüüd juba ka Teda, külalist – põlastavalt kohtleb.
Jeesus ei tõuka meid ära, kui me oleme mõistmatud või pimedad. Tema jaoks ei ole oluline näidata Siimonale koht kätte ja võtta vastu üksnes too naine. Ta on mõlema jaoks olemas, Ta on olemas igaühe jaoks, ja Ta usub meisse. Ta usub, et igaüks meist võib sisemiselt kasvada – võib järele mõelda, võib taibata, oma mõtteviisi muuta, oma seniselt kursilt pöörduda.
Et Siimona silmi avada, räägib Jeesus ühe mõistuloo. ,,Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?”
Jeesus seab vastamisi need kaks – Siimona, aulise nimega mehe, ja nimetu naise. Oma looga ütleb, et nad mõlemad on võlglased. Mis Siimonal puudu jääb, on armastus. Ja just see päästab naise. Jah, ta on patune, seda ei vaidlusta keegi, ka Jeesus mitte. Aga Jumala arm on suurem kui tema süü. See arm katab süü kinni ning, enamgi veel, see vallandab naises armastuse, mis on Siimonale võõras.
Naine teab, et ta vajab andestust. Ta tuleb, täis alandlikkust, ja toob kaasa parima, mis tal on. Siimon on aga suureline. Ta on nii kõrgel, nii kõrk – tal pole aimugi, et ka tema vajab andestust. Ta peab end nõnda laitmatuks, et ei näe, et on elanud Jumalast just nõndasama kaugel kui patune naine, kes on heitnud end Jeesuse jalge ette. Inimese patt ei ole ennekõike selles, mida kõike on ta teinud või tegemata jätnud. Patune on see, kes on Jumalast kaugel – kelles ei ole seda, mis on Jumalast, kelles ei ole headust, halastust, valgust. Patune on iga inimene, ja igaühel meist on võimalus haarata Jeesusest kinni ning leida selle naise kombel hingamist oma hingele.
Siimon ei näe tolles inimeses enesesarnast Jumala loodut. Ta peab ennast paremaks. Temaga on ometi kõik korras, eriti kui võrrelda… Õigupoolest solvab teda küllap just see võrdlus – mismoodi saab Jeesus võrrelda teda sellise naisega? Oh paraku – me teame, et on pea võimatu aidata seda, kes pole märganud, et ta vajab abi. Siimon ei olnud seda märganud. Kõrgelt ongi ehk raskem märgata.
Selles loos kohtusid Jeesusega kaks inimest. Ent siin oleme ka meie. Kuidas läheb seda lugu kuulates meil endil? Piiblilugusid saab vaadelda kõrvalt nagu mõnd filmistseeni – pealtvaatajatena võime tunda kergendust, et Jeesus sellele ülbele mehele koha kenasti kätte näitas. Ja see, et Jeesus naist minema ei saatnud, mõjub samuti kuidagi rahustavalt. Vähemalt teatud maani on seda ikka hea kuulda, et Jumal suhtub patustesse armuliselt. Paraku ei saa me pealtvaatajaks jäädes ise sellest armastusest osa.
Lihtne on suhtuda Siimonasse kui vagatsevasse, silmakirjalikku mehesse. Kalduvus kaasinimesi liigitada ja sahtlikestesse paigutada on aga üldinimlik. Meil kõik kipume seda tegema. Jeesus teeb vastupidist. Ta tõmbab need meie lahtrid ja sahtlid lahti. Ta ei mõista meie üle kohut mitte meie süü, vaid oma andeksanni järgi. Ta annab meile ka uue pilgu, millega üksteist vaadata – millega vaadata iseäranis neid, keda me oleme enda jaoks kuidagi maha kandnud või keda me oleme lihtsalt silmist kaotanud. Seda, et Jeesus meid nendega samale pulgale asetab, ei ole kerge omaks võtta. See ei ole kuigi mugav. Ei ole mugav tunnistada, et me oleme samasugused patused kui ,,need teised“. Ja nagu nemad, vajame ka meie andeksandi. Ükskõik, kui tubli, tegus, edukas – või kui mittetubli, mittetegus, mitteedukas – on inimene, kannab teda nii elust kui surmast läbi viimselt ikkagi vaid Jumala arm.
Võib-olla taipas seda ühel hetkel siiski ka Siimon. Kui mitte kohe, siis võib-olla jõudis talle mõndagi kohale järgnevate aastate jooksul. Tema lugu ei saanud sellega ju veel läbi. Ja meie lugu pole veel läbi. Meilgi on nii mõndagi veel taibata. Me ei näe seda, mis on meie pilgu eest varjatud – me ei näe seda, mis on teekäänaku taga. Aga me saame edasi minna; mitte paigale jääda, mitte rahulduda oma seniste arusaamade ja taipamisega. Me saame uskuda ja usaldada, et Jumalal on meiega oma hea plaan, et Ta tegutseb meis ja meie kaudu.
Seegi nõuab alandlikku meelt ning usaldust. See tähendab, et me laseme Jeesusel heita oma elule kriitilist valgust, mille ees pole tarvidust ega põhjust midagi õigustama või siluda-seletama hakata – mis näitab ausalt, mis seisus me omadega oleme. Samaaegselt tohime aga vastu võtta ka kogu selles valguses oleva armastuse, julgustuse ja õnnistuse. Selles valguses on tõde, on kaastunne, halastus ja andeksand. Ehk teisisõnu – selles jumalikus valguses, Jeesuse enda kohalolus, on elu. Aamen
Jumalateenistus on järelvaadatav Risti kiriku Facebooki lehel.
Foto: Matheus Queiroz, Unsplash.com
