Nelipühad Risti kirikus
„Meil on tarvis jõuda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. On tarvis veel, ja siis natuke veel. Võib-olla pisut rohkemgi, sest ega küll küllale liiga tee. Aga hing on juba paelaga kaelas. Toss on väljas. Hull lugu, kui kogu aeg tuleb otsida tunnustust – ülemuse ja kolleegide oma, üldsuse ja naabrite oma. On tarvis heakskiitu projektitaotlustele ja grantidele, ja selline heakskiit näib kiitvat heaks mindki. Aga meie hing võib selle keskel ära väsida. Kogu maailm võib hingetuks muutuda. Sest me oleme loodud teisiti,“ rääkis õpetaja Annika Laats jutluses Risti kirikus nelipühal, 19. mail 2024.
Kuula jutlust:
Alguses, kui maa oli tühi ja paljas ja kõikjal laius pimedus, hõljus sügavuse kohal Jumala Vaim. Tema oli juba enne loomise algust – Jumala Vaim, kes teeb elavaks. Kui Jumala Vaim oma Sõnaga maailma puudutab, puhkeb see õide. Kui Jumal oma hinguse ära võtab, vaob maailm kaduvikku. Me elame Jumala Vaimu väes. Tema hinguses oleme me elusad.
Ja Jumalal on oma lugu inimkonnaga, on päris oma lugu igaühega meist. Jumala lugu nimetatakse teoloogias õndsus- või lunastuslooks. See lugu kõneleb päästmisest – sellest, mismoodi Jumal saab meid tervendada ja kaduvikust välja tõmmata, ning õigupoolest sellest, kuidas Ta seda teebki. See on nagu üks punane lõng, mis jookseb läbi kogu inimkonna ajaloo. Sellel lool on erinevaid tahke, selle jutustamiseks kasutab Pühakiri väga erinevaid kujundeid ja pilte. Täna, nelipühal, on fookuses Püha Vaim ja Tema töö meie seas.
Tõepoolest, alguses lõi Jumal kõik selle, mis on. Ta vormis ka inimese. Elavaks sai inimene aga alles siis, kui Jumal puhus temasse oma Vaimu. ,,Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1Mo 2:7)
Huvitav on see, et Vana Testamendi originaalkeeles ehk heebrea keeles kasutatakse üht ja sama sõna inimese hinge ja kõri kohta. Nefesh – võite proovida, see on niisugune sõna, et seda öeldes peadki sa paratamatult välja hingama. Jumal on inimese nõnda loonud, et ta vajab ellujäämiseks kohe esimesest hetkest peale õhku – seda vajab nii inimese ihu kui ka hing. Hing ei saa olla hingamata.
Ja see on Jumala hingus, mis laseb meil hingata – ka praegu, ikka sisse ja välja, reflektoorselt, kogu aeg. Me oleme nõnda loodud, et me püsime kogu aeg Jumala vahetus ligiduses, nii ligidal, et me võime tunda Tema hingust oma näol. See on ääretult lähedane, lausa intiimne suhe. Ainult nõnda, eluhingusele väga lähedal olles, on minu hingel õhku, mida hingata.
Kuid see inimene, kelle Jumal loonud on, on sattunud suurde hätta. Ta on otsustanud pöörduda Jumala vastu, on tõmbunud Tast eemale ning võitleb nüüd oma võitlemisi kogu maailmas. Üsna kohe, juba esimestest inimestest saati, on inimene mesti löönud kadeduse, kurjuse ja vägivallaga, ja sellepärast on ta elus nii palju valu ja kannatust. Inimestel pole enam eluõhku. Jumala Vaim oleks meie juurest otsekui taandunud. Me oleme otsekui pidevas õhupuuduses – oleme küll teel, aga hing kipub kinni jääma.
Meil on tarvis jõuda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. On tarvis veel, ja siis natuke veel. Võib-olla pisut rohkemgi, sest ega küll küllale liiga tee. Aga hing on juba paelaga kaelas. Toss on väljas. Hull lugu, kui kogu aeg tuleb otsida tunnustust – ülemuse ja kolleegide oma, üldsuse ja naabrite oma. On tarvis heakskiitu projektitaotlustele ja grantidele, ja selline heakskiit näib kiitvat heaks mindki. Aga meie hing võib selle keskel ära väsida. Kogu maailm võib hingetuks muutuda. Sest me oleme loodud teisiti. Meie elamise vägi peaks tegelikult lähtuma Jumala hingusest – Tema on see, kes annab meile väärtuse ja väärikuse. Kõik muu on vaid kehv aseaine, mille saavutamiseks me ometi nii palju energiat kulutame.
Oled sa tundnud, et selles maailmas võib tekkida õhupuudus? Et sa ei jaksa seda üha kiirenevat tempot hoida, et tahaks maha astuda – väljuda ja sügavalt hinge tõmmata? Me võime iseenda maailma vangi sattuda. Keset näilist vabadust võime ometi olla nagu end hingetuks rabanud vangid, kel pole pääsu.
Väljapääsmatuna näivaid olukordi on inimesed kogenud ajast aega. Võibolla on see osa siinsest eksistentsist, et me ei näe väljapääsu.
Sellisest väljapääsuta, lootusetust olukorrast kõneleb ka Vana Testamendi prohvet Hesekieli raamat:
Issanda käsi tuli mu peale; ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu – ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud. Ja ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: „Issand Jumal, seda tead sina!” Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ta ütles mulle: „Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!” Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi. Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, need luud on kogu Iisraeli sugu. Vaata, nad ütlevad: Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud, me oleme nagu ära lõigatud. Seepärast kuuluta prohvetlikult ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud ja teen seda, ütleb Issand.” Hes 37:1-14
Prohvet Hesekiel deporteeriti koos oma rahvaga Iisraelist Babülooniasse millalgi 2600 aasta eest. Ta on tunnistajaks oma rahva kannatustele ning lootuse hääbumisele. Kõige selle keskel ei keera Hesekiel oma pilku Jumalalt. Ta küsib, palub ja püüab mõista. Jumal kõneleb temaga ning kõneleb ka tema kaudu. Ta annab Hesekielil näha nägemusi, mis kannavad endas piltlikke sõnumeid kogu rahva jaoks. Seekord laseb Jumal Hesekielil näha üht õudset orgu – orgu, mis on kaetud inimluudega. Kõikjal valitseb surm – üksnes surm, ei kübetki elu. Seal pole enam hingeõhkugi.
Hesekiel on meeleheitel. See on läbinisti troostitu, lootusetu vaatepilt. Jumal küsib prohvetilt: Ütle nüüd, ,,kas need luud peaksid saama elavaks?“ Mul on tunne, nagu püüaks Hesekiel olla oma vastusega viisakas, ta ei hakka välja ütlema seda, mis on päevselge – siin ei ole elu. Siit ei tule enam midagi. Ta jätab selle olukorra Jumala hoolde.
Edasi läheb asi üsna pööraseks. Jumal teeb talle ülesandeks luudega rääkima hakata: ,, Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna!“ Kujutage ette neid luid, mis Jumala Sõna peale kõrvu kikitavad – sest Jumalal on öelda veel nii mõndagi: ,,Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.“
Ja võimatu saab teoks. Need luud saavad tõepoolest tunda, et neid on puudutanud Jumala Sõna – et see Jumal on taeva ja maa Issand.
Sest neisse surnud, pleekinud luudesse tuleb elu sisse. Jumal hingab nende peale oma Vaimu, oma hingeõhu samamoodi, nagu Ta tegi seda juba esimese inimese puhul, ja nad lähevad liikvele.
See juhtub täpselt nõnda, nagu kõneleb algava nädala juhtsalm: ,,,,See ei sünni väe ega võimu, vaid minu Vaimu läbi,“ ütleb vägede Issand“ (Sak 4:6b)
Mitte miski pole Jumala jaoks liiga surnud. Pole mitte midagi selle taeva all, mida Jumal ei saaks taaselustada, uueks luua või taastada.
Sa võid nüüd korraks pilgu nende luude pealt enesesse pöörata. On sul südamel midagi sellist, mis puudutab sind otsekui surma külma käega? On seal lootusetust? On seal hirmu või jõuetust? On seal varje või pimedust – sellist pimedust, nagu ei saaks keegi enam su südamele ligi pääseda ja seal valgust süüdata?
Seda lugu, mida Jumal Hesekieli suu läbi kõneleb, kõneleb Ta meile täna – et me ei unustaks, et Jumalale pole mitte miski võimatu. Ta muudab surnudki elavaks. Kui isegi vanad luud ja liigesed võivad ellu ärgata ja kuju võtta, siis kui palju enam võib seda mõni purunenud suhe või luhtunud lootus! Kõik, mis täna vaeva teeb, võib muutuda, tardunu võib ellu ärgata ning pimedus taanduda.
Sellega ei ole aga Jumala õndsuslooline eesmärk ehk inimese tervendamise lugu veel sugugi lõppenud. Me teame ju, et ka peale Hesekieli hoiavad surm ja häving inimest tugevalt oma peos ja nad püüavad jätta muljet, et tegelikud võitjad on nemad. Sest surm võtab lõpuks ju kõik kaasa.
Ent Hesekieli loost kumab lootust. Möödub sajandeid, ning Jumal ei lakka oma päästelugu edasi lõimimast. Inimese lunastus, tema tervenemine on nagu punane lõng, mis seda läbib, ning see lugu liigub jumaliku eesmärgi poole.
Ning siis viimaks jõuab see sihile. Johannes kirjeldab oma evangeeliumis Jeesust kui karjast, kes läheb oma kadunud lammast otsima ega naase enne, kui on selle leidnud. Seal öeldakse, et Jeesus on karjane, kes on valmis andma oma elu oma lammaste eest. Ning just seda Ta ristil surres teebki. Siin jõuab Jumala ja inimese lugu kulminatsioonini.
Selles päästesündmuses hingab Jumal meisse oma eluhingust nõnda, et sellest jätkub enamaks kui tänaseks ja homseks päevaks. Ta hingab meisse oma eluväge nõnda, et seda jätkub igavikuks. Tema on elu allikas. Meie tohime elada ja hingata Temas.
Hinga nüüd rahulikult sisse ja välja. See on uue elu vägi sinu kopsudes, su bronhides ja bronhioolides, hapniku kaudu su veres, üleni sinus. Nõnda hingab Jumal sinusse oma Püha Vaimu, ja sina oled Tema Vaimu tempel, üleni.
Kas midagi sellist võiks jääda ilma mõjuta? Kas saab olla nii, et inimesed taipavad, mis Jeesus nende päästeks teinud on, aga jäävad ometi oma vanasse, kulunud, tuima olekusse? Vaevalt küll. Me teame ja kuulsime tänagi Apostlite tegude raamatu nelipühade loost, et Vaimu väljavalamisest sündis kristlik kirik. Jüngrid olid valmis minema kasvõi maailma otsa, et kõneleda sellest, mis imet on Jumal meie juures ja meie heaks teinud – et on pääste, et on eluhingus ja vägi meie sees. Et käes on uus ajastu, kus me tohime hingata kerguses ja rõõmus ning meil on lootust! Ja mitte üksnes luud, vaid ka südamed tohivad ellu ärgata! Ja meie tohime kõneleda Jumala sõna ning kutsuda südameid ellu, me tohime jagada lootust!
See on olnud jüngrite eesõigus ja ülesanne läbi aegade ning on seda ka täna. Me oleme kutsutud selleks, et hüüda üle surma ja kaduvuse elu. Me oleme kutsutud hüüdma hingetuse keskele Jumala hingust ja väge. Meie ise ei suuda elustada, aga me saame olla need, kelle kaudu Jumala hingus jõuab väsinute ja lööduteni ning kingib uut hingamist.
Kuidas seda teha?
Me saame paluda haigete eest ja seista palves haiguste vastu, sest me ei lepi selle maailma surnud luudega.
Me saame paluda rahu ja vabaduse eest ning seista palves sõdade ja vägivalla vastu, sest me ei lepi sellega, et inimesi, keda Jeesus armastab, koheldakse viha või julmusega.
Me saame paluda õigluse eest ja seista palves ebaõigluse vastu, sest me ei lepi sellega, kui inimesi alandatakse – Jeesus on see, kes iial ei pisenda ega alanda inimest, vaid aitab tal jalule tõusta ning edasi minna.
Me saame olla ka täiesti konkreetselt kohal, et trööstida seda, kes on kurb, ja toetada neid, kes vajavad kaitset ning abi. Selleks on meile antud Püha Vaim – et see trööstiks meid endid ja et see trööst kanduks meist edasi teisteni. Trööst, lohutus, julgustus, arm, kaastunne ja halastus – need toimivad siis, kui me võtame seda head vastu ja anname edasi. See on nagu vereringe. Kui see ei liigu, tekib ummistus, halvemal juhul isegi tromb. Igal juhul ei saa sinna, kust hea edasi ei voola, midagi head juurde kallata.
Meid lohutatakse, et meie lohutaksime. Meid julgustatakse, et meie julgustaksime. Meid armastatakse, et meiegi võiks armastada.
Meid on lunastatud ja meile on antud Jumala Vaim, Tema hingus ja eluvägi. Meile on antud eesõigus hingata Temas, ning ülesanne kanda ja anda edasi elu, milles on lootust – mis näeb ka läbi ja üle surma. Aamen.
Annika Laats
Risti kiriku õpetaja
Siit leiad Annika Laatsi varasemaid jutlusi.
Armulauaga jumalateenistused toimuvad Risti kirikus iga kuu 2. ja 4. pühapäeval kell 13. Oled oodatud!
